ANTENN: Sorry. Agatha!
Iga kord, kui märkan telekavas mõne filmi tutvustuses Agatha Christie, Conan Doyle või Stephen Kingi nime, liigub käsi puldile, et leida õige kanal. Suur oli rõõm näha, et 6. juulil demonstreeritakse 2005 aastal valminud Inglise dokfilmi “Agatha Christie kood”. Kõik head asjad koos – Christie, inglaste tehtud ja värske toode. Õrna kahtlusevine tekitas küll esialgu pealkiri – liigagi äraekspluateeritud bestsellerit järele aimav, aga see selleks. Ohoh, ütlesin endamisi kui filmi alguses tõotati teaduslikult välja selgitada Christie kirjutatu edu saladus – tema raamatuid on müüdud üle kahe miljardi eksemplari.
Lugu hakkas toredasti. Ehkki olen aastakümneid olnud Christie-fänn, ei teadnud tema eluloost paljusid fakte – nagu näiteks seda, et Agatha ema keelas tüdrukul enne kaheksa-aastaseks saamist lugemist õppida, aga plika sai selle oskuse selgeks siiski viieselt. Ei ma mäletanud ka seda, et kriminulle hakkas Agatha kirjutama n-ö kiusu pärast – tema samuti kirjaneitsist vanem õde tögas, et ega sa ometi krimilooga hakkama ei saa.
Siiamaani pakuti klassikalist dokfilmi: sulnid mustvalged fotod ja hallipäised teadurid raamaturiiuli taustal, vaheldumisi lavastatud lõikudega Agatha noorpõlvest. Ent siis läks lahti Matrix. Tutvustati hämaras laboriruumis arvutite taga töötavat uurijaterühma. Teadurid – kellel kõigil muljetavaldavad tiitlid – olid valitud poliitiliselt korrektselt: kaks daami, üks vanem härrasmees ja popp ning noortepärane lühikese rastasoengu ja vildist lodumütsiga noormees.
Ehtameerikaliku innukusega tutvustati unikaalset, aastatepikkust tööd ja ziljon-biljon naela maksma läinud arvutiprogrammi, mille abil on võimalik analüüsida kirjanduslike tekstide sisu.
Selles programmis siis analüüsiti nüüd Christie keelekasutust, võrreldi Conan Doyle omaga, jõuti järeldusele, et legendaarsel proual on põhimõtteliselt kõikides lugudes üks skeem ja lihtsam keelekasutus kui Sherlock Holmesi loojal. Hämmastav oli aga järeldus, et kuna Christiel on kombeks teatud sõnu mõnes lõigus eriti sageli korrata, on tegemist hüpnoosiga! Niisiis seletati vaatajale napi tunni jooksul ära Christie edu saladus. Tema tekstid on lihtsalt hüpnootilised!
Kujutlen sadu inimesi, kes on eelkirjeldatud Christie-uuringuga tegelenud ilmselt aastaid. Miks ometi? Pedagoogiline üllas eesmärk võiks olla see, et arvutipõlvkonnale tehakse Christie huvitavaks. Kreisimat varianti pakkus üks mu sõber: mõne aasta pärast paisatakse turule kirjeldatud programmi laiatarbe-variant, mille abil ka iga Viinahaua kodanik võib kirjutada sama heade “skeemide” alusel, kui Agatha Christie või näiteks Tšehhov.
Tõsiteaduslikke uurimusi on inimkonna parimad pojad ja tütred teinud alati. Ainult et mõne aja pärast on osa neist osutunud nonsensiks. Loovuse koodi on samuti üritatud murda sajandeid. Kas kreatiivsus on jumalast või saatanast või tingitud aju mahust, pea kujust või lapsepõlve kasvatusest. Emmatlematut ei saa emmatella.