05.07.2007, 00:00
Appi, internet jälitab meid!
Jaanipäeva paiku katsetati üle suure Eestimaa Eesti
Energia uut internetiteenust KÕU.
Innovatiivne värk, mis ühendab internetiga ka iga viimase kolkaküla ja metsatalu.
Esimesed reportaažid teenuse KÕU testimisest ei varjanud läptoppi sadanud rõõmu ja õnne.
Internetti pääses ka rabast! Isegi karupesa lähedalt, tunnustas päevaleht, hoolimata tõigast, et netiühenduse üles- ja allalaadimiskiirus ei olnud küll absoluutselt kõiki vajadusi rahuldavalt võimas. Algus on vähemalt tehtud!
Et saaksid koguni rabas, keset sääseparve, murakavarred varba vahel, pea internetti pista – MSNi sisse logida ja märjast mülkast hädavajalikke tervitusi saata, orkutis oma käekäiku kontrollida, –jumala eest – kas või lisada enda blogisse värske sissekanne, et “Jõle pull, ma olen neid ridu kirjutades sügaval Soo-maal! Omg, siin on tõesti nett!”. See on kui maailmas IT-saavutuste kõrgliigas mängiva Eesti järjekordse unistuse täitumine. IT-vabariigil on veel üks eesrindlik tiigrihüpe ette näidata: arvutinohikud üle maailma – kadestage!
Minule tundusid need uudised paraku teadaannetena järjekordsest risustamisest. Asfaldilõhn jõudis turbaväljadeni.
Mul puudub tehniline taip KÕU kasutatavast CDMA tehnoloogiast, madalast raadiosagedusest 450 MHz ja detsimeeter-laineala asjandusega Wi-Fi-st. Võimalik, et olen siin mõnede traatide suhtes ülekohtune, aga miks pole ma Eestis isegi kuulnud kõvema häälega esitatud küsimust või kahtlust neti-antennide ja -lainete võimalikust tervistkahjustavast mõjust?
Erinevalt infotehnoloogia triumfidele orienteeritud Eestist, mille pressis annavad tooni uusi tiigrihüppeid nõudvad ajakirjanikud, podiseb Inglismaal möödunud sügisest siiani palavalt debatt Wi-Fi-ühenduse ohtlikkusest (vs. ohu puudumisest) lastele. Üks osa teadlasi – ja nende järel kooliõpetajad ning lastevanemad – löövad häirekella, et Wi-Fi-saatjad koolide ümbruses ja klassiruumides võivad põngerjatele kahjulikud olla. Et saatjate vahelistelt mikrolainetelt õhkuv radiatsioon või tekitada keskendumishäireid, peavalu, kurnatust, probleeme mälu ja käitumisega ning kõige tipuks – luua soodsat pinnast vähile. Teine osa teadlasi väidab, et mingisuguseid tõendeid nende Wi-Fi-lainete tervistkahjustavast mõjust isegi õhukese kolba
ning alles areneva närvisüsteemiga lapsukestele pole; asja pole ju korralikult uuritud.
IT-ajakirjanikud ütlevad, et see on täielik “bollocks” – pseudoteema, ülesköetud hüsteeria.
Ma kordan: ega mina ka ei tea kellel õigus on, ma ei ole võimeline neid laineid mõõtma, testima, analüüsima. Aga mind üllatab, et meie tehnoriigis pole taolist debatti toimunudki. Me oleme siin nii targad, et juba teame, et see on võhikute süüdatud hüsteeria seal Londoni ümbruses?
Kuigi see mõeldav Wi-Fi reostus mul kuklas pisut sügeleb, ei mõelnud ma risustamise, mida KÕU veelgi laiemale alale vedas, all päris seda. Mind häirib pigem, et see pagana world wide web mulle igale poole sabas järgi jõuab. Kontakt selle infomüraga. Võimalus endale ükstaspuha kus juhe taha panna ning tšekkida: meili, message-boarde, buukmarke, uudiseid, uudiseid, uudiseid! Ma tahan paika, kus ei ole lõpmatu info haisu. Nagu Jüri Kuuskemaa ei taha vanalinna moodsa tantsumuusika müraterrorit, nagu on võluv elada asus tamata paigas, soovin ma infosulgu. See tundub puhas. Jah, mõistagi, lülita ennast välja, ja hulbid õndsas infosulus! Aga ma ei soovi isegi teadmist võimalusest netti pääseda.
Minus räägib kindlasti moodsa psühhoosi ohver – netisõltlane, kes käsi värisedes, silmamunad süütundest kuivad, juhtmeotsa avanedes hasartselt infomaanteedele surfama kihutab. Eks? Ei vaidle vastu. Ja siis soovib, et ahvatlused ära koristataks, mille läbi kannatavad ka kõik terved inimesed? Tõesti, väga inetu ja enesekeskne minust.
Teiseks räägib minus ka dude keset linna ja kontorit. Päeval ja öösel tipp-topp üles- ja allalaadimiskiirus sõrmepuudutuse kaugusel. Pealegi veel ametis, mis näeb ette järjepidevat infotihnikutes ragistamist. Ja ma ei mõtle metsataluniku ja rabaelanike peale, kes ühendust internetiga tõesti pikisilmi ootavad. Ka nemad soovivad maitsta moodsa aja hüve, osa saada neist mugavustest. Tõepoolest-tõepoolest. Mõistan. Aga jään ometi enda juurde. Ma naudin, ma rõõmustan pigem selle üle, et on olemas koht, kus mul ei ole mingit võimalust ühele äärmiselt kiireloomulisele meilile vastata. Kas või rabas.
Innovatiivne värk, mis ühendab internetiga ka iga viimase kolkaküla ja metsatalu.
Esimesed reportaažid teenuse KÕU testimisest ei varjanud läptoppi sadanud rõõmu ja õnne.
Internetti pääses ka rabast! Isegi karupesa lähedalt, tunnustas päevaleht, hoolimata tõigast, et netiühenduse üles- ja allalaadimiskiirus ei olnud küll absoluutselt kõiki vajadusi rahuldavalt võimas. Algus on vähemalt tehtud!
Et saaksid koguni rabas, keset sääseparve, murakavarred varba vahel, pea internetti pista – MSNi sisse logida ja märjast mülkast hädavajalikke tervitusi saata, orkutis oma käekäiku kontrollida, –jumala eest – kas või lisada enda blogisse värske sissekanne, et “Jõle pull, ma olen neid ridu kirjutades sügaval Soo-maal! Omg, siin on tõesti nett!”. See on kui maailmas IT-saavutuste kõrgliigas mängiva Eesti järjekordse unistuse täitumine. IT-vabariigil on veel üks eesrindlik tiigrihüpe ette näidata: arvutinohikud üle maailma – kadestage!
Minule tundusid need uudised paraku teadaannetena järjekordsest risustamisest. Asfaldilõhn jõudis turbaväljadeni.
Mul puudub tehniline taip KÕU kasutatavast CDMA tehnoloogiast, madalast raadiosagedusest 450 MHz ja detsimeeter-laineala asjandusega Wi-Fi-st. Võimalik, et olen siin mõnede traatide suhtes ülekohtune, aga miks pole ma Eestis isegi kuulnud kõvema häälega esitatud küsimust või kahtlust neti-antennide ja -lainete võimalikust tervistkahjustavast mõjust?
Erinevalt infotehnoloogia triumfidele orienteeritud Eestist, mille pressis annavad tooni uusi tiigrihüppeid nõudvad ajakirjanikud, podiseb Inglismaal möödunud sügisest siiani palavalt debatt Wi-Fi-ühenduse ohtlikkusest (vs. ohu puudumisest) lastele. Üks osa teadlasi – ja nende järel kooliõpetajad ning lastevanemad – löövad häirekella, et Wi-Fi-saatjad koolide ümbruses ja klassiruumides võivad põngerjatele kahjulikud olla. Et saatjate vahelistelt mikrolainetelt õhkuv radiatsioon või tekitada keskendumishäireid, peavalu, kurnatust, probleeme mälu ja käitumisega ning kõige tipuks – luua soodsat pinnast vähile. Teine osa teadlasi väidab, et mingisuguseid tõendeid nende Wi-Fi-lainete tervistkahjustavast mõjust isegi õhukese kolba
ning alles areneva närvisüsteemiga lapsukestele pole; asja pole ju korralikult uuritud.
IT-ajakirjanikud ütlevad, et see on täielik “bollocks” – pseudoteema, ülesköetud hüsteeria.
Ma kordan: ega mina ka ei tea kellel õigus on, ma ei ole võimeline neid laineid mõõtma, testima, analüüsima. Aga mind üllatab, et meie tehnoriigis pole taolist debatti toimunudki. Me oleme siin nii targad, et juba teame, et see on võhikute süüdatud hüsteeria seal Londoni ümbruses?
Kuigi see mõeldav Wi-Fi reostus mul kuklas pisut sügeleb, ei mõelnud ma risustamise, mida KÕU veelgi laiemale alale vedas, all päris seda. Mind häirib pigem, et see pagana world wide web mulle igale poole sabas järgi jõuab. Kontakt selle infomüraga. Võimalus endale ükstaspuha kus juhe taha panna ning tšekkida: meili, message-boarde, buukmarke, uudiseid, uudiseid, uudiseid! Ma tahan paika, kus ei ole lõpmatu info haisu. Nagu Jüri Kuuskemaa ei taha vanalinna moodsa tantsumuusika müraterrorit, nagu on võluv elada asus tamata paigas, soovin ma infosulgu. See tundub puhas. Jah, mõistagi, lülita ennast välja, ja hulbid õndsas infosulus! Aga ma ei soovi isegi teadmist võimalusest netti pääseda.
Minus räägib kindlasti moodsa psühhoosi ohver – netisõltlane, kes käsi värisedes, silmamunad süütundest kuivad, juhtmeotsa avanedes hasartselt infomaanteedele surfama kihutab. Eks? Ei vaidle vastu. Ja siis soovib, et ahvatlused ära koristataks, mille läbi kannatavad ka kõik terved inimesed? Tõesti, väga inetu ja enesekeskne minust.
Teiseks räägib minus ka dude keset linna ja kontorit. Päeval ja öösel tipp-topp üles- ja allalaadimiskiirus sõrmepuudutuse kaugusel. Pealegi veel ametis, mis näeb ette järjepidevat infotihnikutes ragistamist. Ja ma ei mõtle metsataluniku ja rabaelanike peale, kes ühendust internetiga tõesti pikisilmi ootavad. Ka nemad soovivad maitsta moodsa aja hüve, osa saada neist mugavustest. Tõepoolest-tõepoolest. Mõistan. Aga jään ometi enda juurde. Ma naudin, ma rõõmustan pigem selle üle, et on olemas koht, kus mul ei ole mingit võimalust ühele äärmiselt kiireloomulisele meilile vastata. Kas või rabas.