Appi! Kanep on otsas!

Kanepisuitsetajatel on mure. Roni või pükstest välja, aga “puru” pole saada. Või kui läbi häda ongi, siis liiga viletsat ja kallist.

Michael (31) on kõrgharidusega välismaalane, kes elab Tallinnas. Ta töötab lektorina. On siin elanud kaks aastat ja andnud loenguid sadadele üliõpilastele.

Vahel – tõsi, väga harva – on ta pärast eriti pingelist tööpäeva või -nädalat lubanud endale rahustava kanepisuitsu. Istub tugitooli, paneb lemmikmuusika mängima ja suitsetab. “See lõõgastab,” ütleb Michael. Viimasel ajal on tal tunne, et mitte öelda veendumus, et marihuaana on Tallinna tänavatelt kadunud. “Väga raske on midagi kätte saada,” tõdeb ta.

Tänavu on kinni võetud kaks tema tuttavat marihuaanadiilerit. Kas nad ka praegu vangis istuvad, Michael ei tea. Igatahes näole nad ei anna.

Siiski, läbi raskuste on mees harva grammikese puru kätte saanud. Aga see ei anna talle põhjust rõõmustamiseks. Esiteks on hinnad läinud lakke. Kui aasta tagasi maksis gramm 150 krooni, siis nüüd 300. Noh, kas just lohutus, aga näiteks Suurbritannia turul maksab seitse grammi 400 naelsterlingit ehk umbkaudu 8000 krooni.

Mis veel hullem – käsikäes hinnatõusuga on Eestis leviva kraami kvaliteet alla käinud. “Ma ei pahandakski, kui pean 300 krooni välja käima hea savu eest. Aga kui kama pole enam hea ka, siis...”

Kui varem käis kanepiga kauplemine “otse”, s.t igal himustajal oli tuttav, kes müüs, siis nüüd käib hangeldamine tuttavate tuttavate kaudu.

Näiteks ehitaja Margus (25). Temagi pole igapäevatõmbaja. Margus harrastas aeg-ajalt päeva kanepi seltsis õhtusse saata, aga tegi hiljuti hirmsa avastuse – kõik tuttavad, kes narkootikumide müümisega tegelesid, on trellide taga. “Proovisin mitu päeva sõbraga ühendust saada, siis teatas ühine tuttav mulle, et kutt pandi kinni,” meenutab ta.

Rohkem hasardist ja uudishimust kui vajadusest kanepilaksu järele hakkas ta uurima, kui keeruline on doosi hankida. Mõninga tagaajamise peale sai ta sõbralt ühe numbri. Numbri omanik teatas sissejuhatuseks, et telefoni teel ei räägi ta midagi, tuleb kohtuda. Kokkusaamiseks pidi Margus esiteks Lasnamäele minema, sealt kamandati ta Rocca al Maresse ning lõpuks Järve keskuse juurde, kus siis viimaks kokku saadi. “Kõigil elatakse kukil,” vabandas diiler.

Selline olukord on kestnud alates mullu kevadest. “Keegi ei taha enam müüa, kõik kardavad,” kurdab Margus. Ka tema sõnul on hinnad aastaga tunduvalt kõrgemaks läinud. Kui aasta tagasi oli tal võimalik saada “sõbramehe poolest” gramm 80 krooniga, siis nüüd tuleb välja käia mitmekordne hind.

“Miks sa seda teed, mees?” – “No miks inimesed joovad?” vastab Margus. “Vahel on lihtsalt hea savu teha.”

Priit (24) õpib kokaks. Pingutab selle nimel kõvasti. Narkootikume on ta tarvitanud kümme aastat.

Igapäevaselt mitte, küll aga pidudel ja muudel koosviibimistel. Ta eelistab looduslikke tooteid – kanep, seened. Ka Priit räägib, et uimasteid on raskem kätte saada, sest vahelülid on kadunud.

Kasutamist päris ära lõpetada ta ei ole plaaninud, aga “kui teinekord tahaks end lõdvestada just nende ainetega, siis see tegelemine on jube keeruline”. Priidu arvates ei ole uimastid üleliia ohtlikud: “Suurt ohtu nad ju ei tekita tervisele, kui mõõdukalt tarvitad. Kui iga nädalavahetus hakkad paugutama, siis on teine asi.” Priidu arsenalis on näide, et kanepit k asutatakse depressiooni, silmahaiguste ning vähiravi puhul.

Ta arvab, et politsei suhtumine narkootikumidesse on vale. “Ma ei peaks end tundma kriminaalina, kui mul on piip taskus. Kui käin ringi, õllepudel käes, siis on okei, aga kui piip on käes, siis kohe vangi.”

Kanepi suitsetamine olgu seaduslik, leiab Priit. Kasutamine peaks olema täpselt reglementeeritud – kes võib kasvatada, kuidas kasvatada, kuidas müüa ning kus tarbida. “Kindlasti ei peaks see olema nii, et iga suvaline jorh ennast tänaval umbe võib suitsetada, aga näiteks arsti välja kirjutatud retseptiravimina võiks ta saadaval olla.”

Riiklik regulatsioon tagaks ka selle, et kuritegelik sündikaat narkokaubandusest enam kasu ei saaks.

Endine marihuaanadiiler Jorma (31) on kõrgharidusega mees. Armastab hip-hoppi ja kasvatab last.

Uimastite teemal jääb kidakeelseks. Seda, et uimastite müümine on olnud osa tema elust, ta ei eita, kuid kuna ta on korra politseile vahele jäänud ning selle tagajärjel ka neli kuud kinni istunud, otsustas mees lõpparve teha. “Avastasin, et ka täiesti legaalsetest ainetest on võimalik ennast pilve tõmmata,” naerab ta. “Minu narkootikumid on nüüd armastus ja sport.”

Politsei: kanep pole kuhugi kadunud

Vahendasime kanepisuitsetajate “muret” politseile. Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juht Kaido Kõplas võinuks sellise jutu peale rõõmust hundiratast visata, kuid jäi tõsiseks. Kostis, et pole see kanep kuhugi kadunud. Lihtsalt aeg-ajalt esineb perioode, kus turul valitseb defitsiit.
 
Kas ja kuidas kanep Eestist ära kadus?

Kahjuks pole kanep kuskile kadunud. On perioode, kus narkootilisi aineid lihtsalt ei ole. See toob kaasa hinnatõusu. Näiteks aprillis ja mais oli väga vähe saada amfetamiini ja fentanüüli ehk “valget hiinlast” ning siis tõusis amfetamiini grammi tänavahind 200–250 kroonilt kahekordseks.

See periood kestis ligi kolm nädalat. Nii on ka kanepiga, et on perioode, kus seda on väga vähe, ja samas on perioode, kus seda on rohkem.
 
Millest perioodid sõltuvad?

Kindlasti ka sellest, et oleme järjepidevat tööd teinud, ent on ka teisi põhjuseid, mida võib liigitada matemaatilises keeles tundmatuks muutujaks.

Miks kanepit on just praegu vähem – üks põhjus võib olla selles, et politsei tabas ja likvideeris alates mullu detsembrist kuni tänavu maini viis laiahaardelist kanepikasvatust. Kokku leiti ja võeti ära üle 1200 kanepitaime. Kahtlustatavatena peeti kinni kaheksa isikut ja need ei olnud kurjategijate “toiduahela” madalama astme tegelased.

Suure koguse kõrvaldamine on alati väga hea, sest sellega tekitab kurjategijatele olulise rahalise kaotuse. Veelgi tähtsam on aga tabada need, kes kanepikasvatamisega või teiste ainete käitlemisega tegelevad, et tekitada sellesse isikute ringi tühimik.

Püüdleme koostöös prokuratuuriga kriminaalse tulu tõestamise ja konfiskeerimiseni. Viimane näide on hiljuti meediast läbi käinud lugu kokaiini müümisega tegelenud rahvusvahelise motoklubi juhist (mastaapset kokaiiniäri ajanud Konstantin Rudkovski – Toim.), kellelt konfiskeeriti vara kokku ligi 860 000 krooni eest.
 
Kirjelda keskmist kanepitarvitajat.

Kanep on enim tarvitatav narkootiline aine maailmas ja ka Eestis. Eestis tarvitavad kanepit 15–30aastased, mis ei tähenda, et nooremad ja vanemad ei tarvita. Nende hulgas pole kanep lihtsalt nii levinud. Noorte seas on levinud müüt, et kanep on lahja ja ohutu. Kõlab signaale, et võiks kaaluda kanepi legaliseerimist. Minu hinnangul on see vale arusaam. Teame kümneid noori, kes on alustanud kanepi tarvitamisega ja siis järk-järgult edasi, s.t kangemate ainete juurde liikunud. Ka kanepist võib jääda sõltuvusse.

Ma üritan kuidagi mõista inimesi, kes proovivad korra kanepit, et teada saada, mis tunde see tekitab ja kuidas see on. Samas, kui ta uuesti “proovib” või õigemini tarvitab, samas teades, et see on keelatud, siis ta on juba psühholoogilises sõltuvuses. Mida ta endale muidugi ei tunnista.

Ta tahab taas kogeda seda tunnet, mis eelmisel korral tekkis, ja nii hakkabki “lumepall” veerema.

Kurb, et inimesed seda endale ei tunnista.
 
Kui kõrge taseme diileritega politsei tegeleb?

Püüame tegelda kõigiga, kes tegelevad narkoainete käitlemisega. Parimat tulemust ei saavuta kindlasti loendamatut arvu jumalaid teenides, seetõttu planeerime tööd hoolikalt. Need ajad on möödas, kui jooksime tänaval ringi ja üritasime tabada iga tänavamüüjat.

Kui laekub info, et keegi müüb X kohas narkootilisi aineid, püüame välja selgitada, kust ta aineid saab. ­Seejärel, kust tema varustaja omakorda saab, jne. Üritame võimalikult kõrgele ronida. Alati see ei õnnestu. Eeskätt sellepärast, et ka kurjategijad arenevad ja muutuvad järjest kavalamaks ja keegi ei taha ju vangi minna. Selliseid asju enam ei juhtu nagu kunagi, kui kuskil Kopli ühiselamus tuldi erariietes politseinike juurde, kes samal ajal taskulampidega trepikoda kontrollisid, ja pakuti müüa narkootilisi aineid. Hetkel ollakse ikka väga ettevaatlikud.
 
Millist viimast suurt töövõitu võiksite kirjeldada?

23. mail pidasime koostöös Piirivalveametiga Jõgevamaal ühes talus kinni kaks Tallinnast pärit meesterahvast, kes tegelesid seal kanepi kasvatamisega. Tegemist oli suurima Eestis avastatud kanepikasvatusega. Kokku avastati sellest talust umbes 760 kasvavat kanepitaime pluss “valmistoodangut”.

See kanepikasvatus oli äärmiselt professionaalne ja oli näha, et need isikud polnud võhikud. Nad teadsid väga hästi, mida nad teevad. Kriminaalmenetlus kestab.
 
Narkovastast sõda on nimetatud “ette kaotatud” sõjaks. Mis eesmärke oma töös reaalseks peate?

Ma ei ütleks, et see on kaotatud sõda. Hetkel soovime ja suudame tagada, et asi ei läheks hullemaks. Kuid olukord ei parane enne, kui Eestis hakatakse süstemaatiliselt tegelema ennetustööga. Julgen väita, et hetkel on ennetustöö nullilähedane. Suurem rõhk läheb meil ikkagi tagajärgede likvideerimisele.

Meil tegeldakse süstlavahetusprogrammide ja metadooni jagamisega, mis iseenesest on õige tegevus, aga kuni ei tegelda ennetusega, seni on see surnud ring ja ressursside raiskamine. Uusi narkomaane kasvab liiga kiiresti peale.

Kui hetkel alustada süstemaatilise ja regulaarse ennetustööga noorte seas, lapsevanemaid ja noortega tegelevaid inimesi tõhusalt harida, siis positiivsed tulemused hakkaksid ilmnema umbes kahe-kolme aasta pärast. Meil on olnud juhuseid, kui lapsevanemad pole kursis, millega nende lapsed tegelevad. Samas peaksid vanemad jälgima, millega lapsed vaba aega sisustavad. Nad võiksid olla võimelised aimama, kas laps tarvitab narkootilisi aineid või ei. Aga kui neid ei teavitatagi sellisest probleemist, siis ei saa neilt seda ka nõuda.
 
Millest lapsevanem võiks alustada?

Arvestades, et lapsevanemad üldiselt pesevad oma laste riideid ise, siis tasuks taskuid vaadata. Kui seal on tühjad minigrip-kilekotid, rulli keeratud rahatähed, pooleks lõigatud kõrred, piibutaolised esemed jms, siis võiks mõte liikuma hakata, et midagi on valesti. Tuleks politseisse pöörduda. Pole vaja karta, et politsei hakkab kohe last karistama või alustab kriminaalmenetlust.

Politseinikud on ka inimesed ja meie ülesanne pole karistada, vaid inimesi aidata ning nõu anda.

Kui õigel ajal jaole jõuda, on võimalik noort aidata. Kui noore tarvitamisest alguses aru ei saa ja ta on juba tugevas sõltuvuses, on hilja aidata.

Olen narkokuritegude talituses töötanud ligi üheksa aastat ja ma ei tea  ü h t k i  sõltuvuses narkomaani, kes on suutnud ennast tarvitamisest võõrutada. Tehakse imeasju – saadetakse inimene kuhugi ära, pannakse kinnisesse haiglasse, puhastatakse verd jne. See kõik on mõttetu, kui inimene jääb liikuma samas seltskonnas ja tal puudub tahtejõud vabaneda narkootiliste ainete tarvitamisest.

Uuring: uimastid vallutavad noori!

• Euroopa kooliõpilaste alkoholi ja narkootikumide tarvitamise;küsitlusuuringu andmete põhjal on keelatud uimastite tarvitamine Eesti;15–16 aastaste noorte seas järjest kasvanud: kui 2003. aasta uuringus;tunnistas 24% noortest, et nad on tarvitanud keelatud uimastit, siis;2007. aastal ütles seda juba 30% küsitletutest. Võrdluseks: 1995.;aastal oli see näitaja 7%, 1999. aastal 15%.

• Kolmandik 15–16 aastastest noortest (34%) leiab, et kanepitooted;on kergesti kättesaadavad. Ecstasy’t peab kergesti või väga kergesti;kättesaadavaks 26%. 

• 60% noortest väidab, et nende sõbrad on tarvitanud või tarvitavad;regulaarselt marihuaanat, 34% ütleb sedasama ecstasy kohta. Enam;tunnistavad keelatud ­uimastite tarvitamist oma sõprade seas tüdrukud.

• 2007. aasta andmete põhjal katsetavad 15–16 aastased eestlased keelatud uimastitega rohkem kui noored venelased. 

• 81% noortest saab oma esimese keelatud uimasti sõprade kaudu.

Allikas: Tervise Arengu Instituut