Araratti kiigates
Armeenia oli enne lähemal kui nüüd. Kunagi käis Eestist Jerevani otselennuk, lend kestis koos vahemaandumisega vaid mõned tunnid. Tänapäeval tuleb varuda palju rohkem aega, vahetada lennukeid ja lennukompaniisid ning lennata läbi mitu linna. Enamasti saabuvad rahvusvahelised lennud Jerevani hommikupoole ööd ja lahkuvad samuti hästi varasel tunnil. Nii et arvestada tuleb kahe peaaegu magamata ööga. Marsruudi valikul võib näiteks silmas pidada, et kui lennata läbi Viini, siis võib ühe lennuga näha aovalguses nii Kaukaasia mägesid, Karpaate kui ka Alpe. Lennata võib muidugi ka Moskva kaudu, aga siis ei ole pääsu kahekordsest transiitviisast.
Käisin Armeenias viimati mõni aasta tagasi. Tollal oli Jerevan ja kogu muu maa ööseks mattunud pimedusse. Maavärinast ja võitlustest raputatud maa majandus alles ilmutas esimesi kosumise märke ning seetõttu tuli elektriga kokkuhoidlikult ringi käia. Valgustatud olid konjakitehas ja lennuvälja maandumisrada. Zvartnotsi lennujaamas põlesid vaid üksikud hämarad lambid, kui püüdsin leida õiget suunda pikkades ja keerulistes käikudes kõledate betoonseinte vahel.
Nüüd võtab rändurit vastu hoopis rõõmsam pilt. Maandumisrada on küll endiselt ehmatavalt konarlik, kuid huvitava arhitektuuriga lennuväljahoone pakub juba õdusat ajaviidet. Külalist Baltikumist tervitavad vanemad piirivalvurid rõõmsa äratundmise ja meenutustega vanast Tallinnast. Viisa peab siiski korras olema. Kui aga pole, võib selle kohapeal hankida, maksab 35 dollarit.
Lennujaama ees piirab külalise ümber taksojuhtide summ. Kauplemine algab 30 dollarist, kuid järjekindlust ja visadust ilmutades annab hinda tüürida 10 dollari poole. Kaup kokku lepitud, võetakse külaline mõneks ajaks taksoperekonna hoole alla ja suunatakse “venna” juurde, kes istub enamasti mõnes vanas Volgas. See käivitub kolmandal katsel kahe traadi abil, nii et tundub, nagu oleksin osaline mõnes autovarguses. Venna häälekal kaasaelamisel liigub auto reipalt läbi lõunamaa öö ja rohkete teeäärsete kasiinode tulevärgi umbes kümne kilomeetri kaugusel oleva linna poole. Teeninduse taset tõsta püüdev juht pakub muusikat võimalusega valida vene või armeenia laulude vahel. Näib, et kõhedale sisetundele vaatamata hakkab sõit sujuma. Mees kiidab vene Volgade vastupidavust ja osutab kerge põlgusega vanadele Lääne autodele. Peab tõesti ütlema, et sellist Volgade galeriid nagu Armeenias pole mujal näinud. Armeenlane peab oma autost lugu ja ehib seda ikka kaunimaks ja uhkemaks.
Ometi on linnajõudmise ees veel mõningaid takistusi. Auklikul teel rappuva auto hoog hakkab äkki raugema ning juht teatab kahetsusega, et teha tuleb veerandtunnine peatus kütusetanklas. Auto kütuseks on gaas, nagu Armeenias tihti tavaks, sest bensiin on suhteliselt kallis. Öine gaasitankla on põnev koht, selle määratu toruderägastiku keskel askeldavad tunkedes töömehed ning kostub vaikset sisinat. Kästakse väljuda ning minna autost umbes viiekümne meetri kaugusele. Kohvrid võivad siiski jääda taksosse gaasiballooni kõrvale. Mõtlen kogu tankimise aja, kuidas ilma kohvris oleva varustuseta hakkama saada.
Pärast õnnestunud tankimist veereb masin aina hoogsamalt linna poole. Kuid taksojuhist vennal on varuks veel üks üllatus: ta ei ole kunagi kuulnud midagi hotellist Mariott, kuhu ma pürin ja mida on ometi reklaamitud kui Jerevani parimat hotelli. Oma eelteadmiste põhjal soovitan tal sõita linna keskväljakule. Ennäe, hüüatan, seal see hotell ongi, tulikiri särab kaugele. Taksojuht püüab käsi laiutada ja ütleb, et see on ju ikka olnud hotell Armenia (või Jerevan). Seega on muutused kiired. Taksojuhti ohustava kiire pankroti vältimiseks mõne dollari kokkulepitud hinnale juurde maksnud, võin autost koos kohvritega väljuda.
Jerevani keskväljak, enne Lenini-nimeline, kuid nüüd ajakohaselt Vabariigi väljak, pakub otse suurepärast vaatepilti. Arhitekt Tamanjani möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel rajatud majesteetlike hoonete roosast tufist fassaadid on efektselt valgustatud, purskkaevud paiskavad vett laiali kaunites värvikates kaartes ning väljaku servas kõrguv hiigelsuur ekraan pakub muusikalisi mälestuspildikesi meeleolukatest pidustustest.
Hotellimajandus on arenguteel, iga külaline on oodatud. Hotelli teenindab rohkesti igasuguseid ametimehi, eriti palju on liikvel kõrgete valgete torumütsidega kokki, kes agaralt köögiriistadega viibutavad. Raske on aru saada, kuhu nad kogu aeg tormavad. Hotelli pöördust ajab ringi livrees mees, lükates seda igale külalisele sobivalt mõõdetud määral. Kui mõni neist peab lisaks rakendama omagi käte jõudu, siis mina kogen meeldivalt, et Eestist tulnud inimene pälvib täieliku teeninduse ning võib lausa käed taskus sisse ja välja kõndida.
Kokkade nägemine tekitab kerge näljatunde. Otsustan minna linna peale hommikust sööma. Pärast pooletunnist virgutavat jalutuskäiku peaaegu inimtühjadel tänavatel olen sunnitud sedastama, et see ei olnud siiski õige otsus. Armeenlased avavad oma kohvikud hilja, alles kümne paiku. Hommikul tuleb seega süüa hotellis. See-eest on lõunaks kõikjal valminud lugematud road – niisugust rikkalikku menüüd, mida iga söögikoht Jerevanis pakub, annab mujalt maailmast lausa otsida. Valida on nii kaukaasia kui ka lähis-ida ja vene köögi hõrgutisi, saada on nii lamba-, sea- ja veise- kui ka linnu- ja kalaliha – enam-vähem selles järjekorras neid ka pakutakse, kui võtta mitmekäiguline eine. Lihtsama prae, näiteks šašlõkivarda hind on 1000 drami (umbes 25 krooni), viinamarjalehtedesse keeratud hakklihatoidu dolma eest läheb 1500 drami. Samas tuleb arvestada, et sellele hakkavad lisanduma rohked salatid (näiteks maltsa- või baklažaanisalat) ja muu garneering, nii et lõpuks kasvab hind tunduvalt. Tasub märkida, et kõik menüüs olevad toidud on alati saadaval ja teenindus oivaline. Joogiks võib rüübata kohalikku Džermuki mineraalvett, mis on tõesti hea. Sellist jooki meil enam naljalt ei saa.
Kuulsat armeenia konjakit (ametlikult brändit) leidub samuti kõikjal, isegi suvalistes kaubaputkades endise kolossaalse kinoteatri Rossia ümber laiuval kirjul turul. Maksta tuleb alates 3000 dramist tavalise kolmetärnise pudeli eest kuni kümnete tuhandeteni peenema kraami puhul. Räägitakse küll, et igalt poolt ei tasu osta, sest kvaliteet ei ole alati garanteeritud, aga päris usaldusväärse moega poode tuleb ette üsna tihti ja niisamuti on konjakipudelid korgitud korralikult ning varustatud pealekauba mitmesuguste turvaelementidega. Lõpliku tõekindluse taotlejatel tasub muidugi otsida peatänavalt üles Ararati konjakitehase firmapood. Omaette vaatamisväärsus on samal tänaval olev turuhoone, nii nagu ka selle sees valitsev kord, mille eriliseks rõhutamiseks on kõik müügil olevad puuviljad laotud korrapärastesse püramiididesse.
Korrastatud kesklinna ei ole siiski veel palju, kohe peaväljaku tagant võib leida üpris kummituslikke ehitisi ja auklikke tolmuseid või poriseid tänavaid. Ehitusbuum ei ole ka veel päriselt alanud, kuid midagi juba toimub. Arvukate välisarmeenlaste rahaga, väidetavalt 20 miljoni dollariga, on kerkinud pompöösne uus kirik, moodsa sakraalarhitektuuri muljetavaldav saavutus. Kõrgendikult, millel ta paikneb, peaks selge ilmaga olema hästi näha ka enam kui viie kilomeetri kõrguselt oma hiilgust levitav püha ja kaunis Ararati mägi. See asub küll Türgi poolel ning iha sinna Abovjani ja Parroti kombel üles ronida tuleb esialgu maha suruda.
Maailma ühe vanima ristiusu kiriku, Armeenia gregooriuse kiriku keskuse ja selle katoolikose residentsi iidsed hooned asuvad Etšmiadzinis, Jerevanist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kohalesaamine ei ole probleem, sest ühiskondlik transport on odav ja mitmekesine, muuhulgas tuginedes viimsel kulumisastmel olevatele Läti päritolu RAFidele. Päevasel ajal on ka taksode hinnad väga mõistlikud ning pealegi annab üpris hästi kokku leppida samas suunas sõitvate autoomanikega. Armeenlased on külaliste suhtes tähelepanelikud ja vastutulelikud, välja arvatud üks erand: tänava ületamisel tuleb arvestada, et autol on absoluutselt igal juhul eesõigus.
Võõramaalasel on Armeenias hakkama saamiseks siiski vaja osata vene keelt, sest armeenia keele lugeminegi nõuab eraldi ettevalmistust – selleks tuleb esmalt ära õppida nende ainulaadne 38 märgist koosnev tähestik. Tõtt-öelda ei tohiks see pingutus hakkajale rännumehele üle jõu käia. Armeenlased kasutavad oma kirja juba 1600 aastat, nii et asi on seda väärt. Armeenia kuulub vanade kultuurimaade piirkonda ning kui ajalootunnetust tahetakse veelgi süvendada, võib sõita mägedesse otsima vanu templeid ja kirikuid või suunduda edasi Iraani poole.
