Väljaspool pealinna satuvad arhitektid üha vähem üldise tähelepanu keskmesse. Rein “Pärnu Barokk” Raie ehk välja arvatud. Aga hoolimata sellest, et Preem oli vaid lühidalt paari aasta eest Pärnu arhitekt, pole ta üldsegi seotud selle suvituslinna puumajadega. Pigem kui kellelgi on pretensioone Pärnu kontserdimaja asukoha suhtes, siis tuleb need adresseerida just temale.

Vähesed arhitektid on esmalt saanud kunstikatsetusteks julgustust näiteks Tartu Ülikooli kunstikabinetist Kaljo Põllu aegadel, seejärel lõpetanud ülikooli rakendusmatemaatikuna ning lõpuks saanud ka arhitektipaberid Kunstiinstituudist. Otse loomulikult kuuluvad Preemi sellise haridusloo juurde omaaegse sõpruskondliku kaasaandena ka Leo Lapin, Ike Volkov, Tiit Kändler jt, kui vaid mõnesid nimetada.

Ehk oli Arnold Matteus see, kelle “taasavastamise” au kuulus osalt Preemile. Tehti film Matteusest koos Volkoviga ning sõjaeelse vabariigi aeg rullus selles justkui uuesti lahti. Seejärel oli Preem ainsa linnaarhitektina aastatel 1991-95 ka linnanõunik alias peaarhitekt aselinnapea õigustes. Sellist Matteuse-aegset võimu pole pärast seda ükski linnaarhitekt tundnud. Ei tea, kas Tallinnaski toonane Irina Raud seda koges.

Praegu on Raud angažeeritud kinnisvaraarendajate poolt ning leiab “KesKus” lehe poolt siunamist. Paljud Preemi aegsed planeeringute ideed realiseeruvad alles nüüd, kümne aasta järel. Muidugi on iga aja igal linnaarhitektil oma mustad lambad, aga need ei kaalu üles tehtut. Vähesed seostavad Preemi nimega Tartu liiklusskeemi, uue turu paiknemiskava ning sellega seonduvat vantsilda või siis arhitekti muinsuskaitsehuvidest lähtuvat kompleksi Ropka mõisas. Viimased hooned oleksid muidu läinud lammutamisele ning küllap oleksid seal praeguste väärikate majade asemel olnud pigem plekist kaubanduskeskused.

Ühe asjana peab küll ütlema seda, et Tartu Linnauurimise Laboratooriumi vanemteadur Preem ega ka siinkirjutaja ei osanud 1985. aastal ette näha uut kapitalismust ning kirjutasid tohutu töö Tartu kesklinnas munitsipaalruumide ümberjagamise teemal. Ikka et oma äranägemise järgi paigutada sinna pigem see ja tänna teine. Aeg tegi siiski omad korrektiivid ning see töö jooksis siiski tühja – õnneks.

Preemi kokkuvõte Tartu territoriaalsest jagunemisest, mis on üks põhialuseid Emajõelinna planeerimisel, on aga täninigi ületamata. Kahjuks on Tartugi linnaplaneerimises käinud üle vahepealne poliitikatuul ning Isamaalasest aselinnapea Ilona Merzini tõmbluste järel on linnaarhitekt vaid ehitiste järelvaataja, mitte planeerija. Nüüd on Merzingi Viljandi linnaarhitekti koha pealt Tartusse tagasi maandunud, aga ülikoolilinnas pole linnaarhitekti endiselt. Ehitajad ja kinnisvaraarendajad on ärevil, sest kusagilt ei ole saadaval kindlat vastust, mida võib teha, mida mitte. Telefonikõned teemal, et võtke see Ansip maha, pole haruldased. Ehkki Ansip vist ka pole süüdi.

Tõstkem uus peaarhitekt “Krauseks” nii poliitiliselt kui ka otsustusõiguselt ning kasutagem arhitektuurinõukogu, mille taasmoodustamisest küll linnavalitsus juulikuus juba loobuda jõudis. Põhjendusega, et kutsume kokku vaid vajadusel. Martti “Krause” Preem aga ehitab vaikselt välja ülikooli hoonestust. Paljud uued õppehooned on tema projekteeritud või rekonstrueeritud (nt Babel või Oeconomicum).

Sellest hoolimata soovitaksin arhitektuuri aastapreemiate jagajatel vaadata ka eramuid E. Wiiralti 1 ja 3 Tartus. Preem on küll 55 aastat vana, aga modernismis on tal oma sõna kaasa rääkida. Liidet “post” tema loomingu kujunemisperioodil modernistlikus esteetikas veel ei kasutatud.

Ülikooli ajaloomuuseumis on praegu (tänu Kultuurkapitali toetusele) Preemi näitus, mis on lahti selle nädala lõpuni. 

Fotod Aare Puus, Martti Preem