Ärimees sai firmat müües miljonite asemel võla kaela
Termomeeter näitab vaid kaks kraadi alla nulli, aga mul hakkavad jalad kohe külmetama. Udu on nii paks, et üle saja meetri ei näe. Kogu see jäine rõskus on Jüri ehitusmaterjalide kaupluse traataia katnud valge härmatisega nagu muinasjutus.
Mõni aasta tagasi oli Tallinna külje all asuv Jüri ehitusbuumi epitsenter. Pappmajad kerkisid ümbruskonna põldudel kiiremini kui poliitikute valimislubadused. Ehitajad ajasid ehitusmaterjale tikutulega taga. Praegu on aga ehituskaupade poe klaasuksele kleebitud paberileht kirjaga: “Remondi tõttu oleme suletud kuni 1.02.2010! Vabandame võimalike ebameeldivuste pärast!”
Kaupluse ette vuranud tumesinisest Saabist astub välja Rae vallavolikogu liige, IRLi kohalik aktivist Ülo Timuska.
Tema lugu tekitab minus kahesuguseid tundeid. Ühest küljest ajab see vihale, et kuidas küll saab Eesti riigis täiesti karistamatult tünga teha.
Teisalt meenutab Timuska mulle tubli kirjasaatja Hillar Kohvi ärilist versiooni – kuidas suudab küll üle kümne aasta äri ajanud inimene olla nii lapsik?
“Jah, ma olin kergemeelne,” tunnistab Timuska virilavõitu näoga.
Tema lugu on lühidalt järgmine. Kaks aastat tagasi otsustas Timuska maha müüa 60 protsendi suuruse osaluse ehituspoes. Ta leidis ostjaks ühe konkureeriva firma.
Aasta varem oli Simus Kinnisvara välja andnud eksperthinnangu, et ainuüksi Jüri poe kahe kinnistu turuväärtus on üle 14 miljoni krooni.
Kuid vahepeal oli kriisiuss juba pead tõstnud ning pärast tingimist leppis Timuska, et osalus maksab vaid 4,5 miljonit.
Seegi on ühele 48aastasele väikeette võtjale korralik summa.
Pensionisammas, mis lubab vanaduspõlves puhata palmide all, nagu näitab Swedbanki kuulus reklaam.
Timuska oli juba käsi löömas, kui ostja vend tegi ettepaneku, et müük võiks käia talle tuntud ja usaldusväärse vahemehe kaudu.
See oligi saatusliku vea tekkimise koht.
Ma küsin veel kaks korda üle, et kas siin polnud mingit konksu – näiteks tahtmist vabaneda mõnest võlast või maksudest –, ja Ülo Timuska ütleb, et ei olnud. Ostja vend Rain pakkus vahemehe välja ja tema jäi nõusse.
Oma avalduses politseile põhjendab Timuska sobitaja võtmist ostja väitega, et nad ise ei oska dokumente juriidiliselt õigesti ja kiiresti vormistada.
“Olin kergemeelne,” kordab Timuska.
Vahendajaks pidi olema firma Era Liising Grupp, mis kuulub äriasjade asjatundjale Aare Sosaarele. Sosaar on rohketes majanduslahingutes karastunud veteran, kelle tegemistest kirjutas Ekspress mullu oktoobris. Mitmed inimesed rääkisid meile tolle loo kirjutamise ajal, et Sosaar on eriti kaval rebane ning isegi Assar Paulus oli tema kundede seas.
Timuska väitel oli diil järgmine – Sosaare firma ostab 500 000 krooniga osaluse ehituspoes ja annab selle edasi tegelikule ostjale, kes maksab järgneva aasta jooksul Timuskale jupikaupa veel neli miljonit.
Minu mõistusesse ei mahu, miks küll peaks kodanik A ärima kodanikule B osalust kodanik C vahendusel, kui saab ka otse müüa, kuid Timuska läks õnge.
Veebruaris 2008 sai ta lubatud 500 000 ja andis poe käest ära. Edasi saabus vaikus.
Ostja ei maksnud sentigi, sest väitis, et Sosaar ei ole osalust üle andnud. Pole osalust, pole ka põhjust maksta.
Sosaar öelnud aga Timuskale, et tema tasus osaluse eest 500 000 krooni nagu paberites kirjas ja kõik on tipp-topp.
Ja ongi nii. Paberite järgi on kõik tipp-topp, vaid Timuska jäi lubatud neljast miljonist ilma.
Pettunud Timuska proovis asju ajada politsei kaudu. Tõttas, avaldus näpus, Pärnu maanteel asuvasse prefektuuri. Palus algatada uurimine kelmuse tunnustel.
Mõni nädal hiljem saabus kriminaalpolitseinik Kati Jehelt vastus: pole siin mingi kelmust. Lepinguliste kohustuste mittetäitmine on tüüpiline tsiviilasi.
Tsiviilasjaga kohtusse minna aga Timuska ei saa, sest teda konsulteerinud juristide sõnul on paberid koostatud nii kehvasti (või kavalalt?), et tal pole mingit võiduvõimalust.
Kõlistasin ostjafirma peremehele ja küsisin, mis juhtus. Ta ei tahtnud midagi kommenteerida.
Aare Sosaare versiooni juhtunust leiate väikesest kastikesest loo lõpust.
Me kõik teame, et kunagi pole ükski asi liiga halb. Alati saab seis veelgi kehvemaks minna. Nii ka selles loos.
Detsembris läks poefirma pankrotti. Võlgu oli 21 miljonit, vara alla kümne. Sel neljapäeval toimub Pärnus võlausaldajate esimene koosolek.
Pankrotihaldur Küllike Mitt ütleb, et “ega see väga lõbus asi ei ole. Likviidset vara on null krooni. Kinnistuid on, aga kinnistud on koormatud.”
On suur võimalus, et miljonitega niigi vastu pükse saanud Ülo Timuska peab kinni maksma veel osa kauplusega seotud võlgadest. Nimelt andis ta omal ajal miljoni krooni suuruse isikliku käenduse poe pangalaenudele. SEB laenuhaldur ütles, et “ära muretse, varadel on nii suur väärtus, et sulle kallale ei tulda”. Praeguseks on aga kinnistute hinnad räigelt kukkunud ja neile on peale pandud uued hüpoteegid Aare Sosaare firmade kasuks.
Pole välistatud, et panga survel peab Timuska osa laenust kinni maksma...
Küsin, et kuidas ta seda kõike talub.
Timuska suust tõuseb aurupahvak ja siis ütleb ta vaikselt: “Kui hing täis läheb, siis jooksen seitse-kaheksa kilomeetrit. Ma püüan seda kõike enda sees üle elada. Teha pole ju enam midagi.”
Teine nägemus
2008. aasta alguses pöördus minu poole endine põllumajanduse aseminister Rain Vändre ettepanekuga osaleda pankrotti mineva ettevõtte saneerimises. Rain Vändre asus veebruaris 2008 tööle Jüri ehituskaupluse juhatajana ja tema vend Tõnis Vändre pidi tegelema hulgikaubandusega.
Rain Vändre sõna otseses mõttes põgenes pärast kahte nädalat töötamist kaupluse võlausaldajate eest – ta lihtsalt ei ilmunud enam tööle.
Olen koos kaasomanik Ülo Lutteriga (kes on veidi kehva tervisega soliidne eesti vanahärra) paigutanud kauplusesse täiendavalt üle nelja miljoni krooni, et maksta järjest välja ilmuvaid vanu võlgu. Osa neist on vägagi kummalised – näiteks oli ehitusmaterjalide kauplus soetanud üle 300 000 krooni maksvad kaks lasteaiakohta.
Aare Sosaar
