Armastus anaeroobide vastu
Vuntsidega Saksa professor Albert Döderlein kiikas sada kümme aastat tagasi mikroskoopi --ja mida ta seal nägi? Naisterahva suguteedest vatipulgaga võetud proovid sisaldasid pulgakujulisi batsille.
Selgus, et need Döderleini pulgakeste nime all meditsiinikirjandusse jõudnud bakterid (Lactobacillus sp) polegi pahad, haigusttekitavad. Hoopis vastupidi, nad toimivad koos nelgiterakujuliste bifidobakteritega organismi tasakaalustava, poolpatogeenseid ehk oportunistlikke mikroobe vaoshoidva jõuna.
Stagnaajal avastas Tartu ülikooli mikrobioloogiaäss Akivo Lenzner nõukogude kosmonautide kakaproove uurides, et orbiidil, stressi tingimustes laktobatsillid kadusid. Kui kosmonaudid Maa peale tagasi jõudsid, ilmusid laktobatsillid taas mõne aja pärast, kuskilt limaskesta sügavustest nagu fööniksid lagedale.
Sai selgeks, et soolestiku ja suguteede loomulik mikroobide kogukond ehk mikrofloora on haavatav, kuid isetaastumisvõimega süsteem.
Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi dotsent Reet Mändar kiikab 2002. aastal läbi okulaaride neidsamu Döderleini kepikesi. Heaoluühiskonna stressorid – toidulisandid, taimekaitsevahendid, antibiootikumid, olmekeemia (tuletage meelde – Domestos tapab kõik bakterid) – sunnivad häid mikroobe taanduma.
“Need domestosed on nagu viitsütikuga pomm,» hoiatab Mändar perenaisi kõike elusat hävitava pesuvahendite üleujutuse eest.
Eestlaste organismis on loomulik mikrofloora, laktobatsillid, siiski paremini säilinud kui näiteks Rootsis, selgitas Mändari juhendaja, professor Marika Mikelsaare teadustöö.
«Kaitseme Lääne-Euroopas haruldaseks jäänud, loomi ja taimi, konni ja orhideesid, miks ei võiks looduskaitse alla võtta Eesti inimeste mikrofloora?”
«Päris põnev mõte,» hindab Reet Mändar. Aga peaaegu sama lootusetu, kui soov teada saada, mis peitub tähtede taga.
Just sellisest teadasaamisest unistas metsateadlaste Heino ja Aino Kasesalu tütar Reet tüdrukuna Järvselja laante vahelt taeva poole vaadates. Tahtis ülikoolis füüsikuks õppida.
«Kui sa sinna lähed, saab sinust mitte astronoom, vaid füüsikaõpetaja,» hoiatasid vanemad. Reet Mändar võttis nõu kuulda: «Mõtlesin meeleheitel, et saagu siis parem arst ja saigi.”
Arstitudeng huvitus mikrobioloogiast - lapsepõlve unistusega nii palju ühist, et nii tähtede kui ka mikroobidega saab lähemalt tuttavaks vaid läbi võimsate suurendusklaaside.
Nelja võimaliku mikrobioloogilise uurimistee ristist – bakterid, algloomad, seened, viirused – pöördus Mändar bakterite poole.
Reet Mändari doktoritöö laktobatsillide kasulikkusest (1996) läheb Tartu sünnitusmaja ajalukku, sest just tänu sellele lõppes seal tulevaste emade loputamine deinfitseeriva kloorheksidiini lahusega.
Beebi peab läbi sünnitusteede ellu astudes emalt kaasa saama heade bakterite komplekti. Selline kena järeldus tehtud, dotsendi ametikoht 2000. aastal saavutatud, hakkas Mändari laboritunde, katsuteid ehk katseklaase ja Petri tasse Tartu Ülikooli biomeedikumis sisustama uus materjal, spermas leiduvad mikroobid.
Prostatiit ehk eesnäärmepõletik. “Pooled meestest kogevad sellest tingitud vaevusi ja 90 protsenti haiguse põhjustest on tundmatu maa,” sõnastab Mändar oma lähiaastate uurimissihi.
Terve meesterahva eesnäärmes ei tohiks mikroobe olla, aga ükski androloog Margus Punabi 159 patsiendi spermapreparaadist, mida Mändar mikroskoobis uuris, ei osutunud steriilseks. “Uued põnevad anaeroobsed ehk ilma hapnikuta toimetulevad mikroobid. Minu uus armastus.”
Spermas elavate anaeroobide kohta leidub vähe andmeid, sest nad kasvavad söötmel aeglaselt ja nende jälgimiseks on vajalik erivarustus.
Reet Mändari ja Margus Punabi uurimistöö andis järelduse: mida rohkem leidub seemnevedelikus põletikurakke leukotsüüte, seda rohkem on seal mikroobe, nii arvuliselt kui ka liigiliselt.
Läinud septembris teatas Reet Mändar Saksamaal iidses Rauischholzhauseni rüütlilossis, konverentsi kõnepuldist sellest uudisest kolleegidele. Lisaks kõigutasid Mändar ja Punab oma ettekandes prostatiidi diagnoosimise alustala ehk maailma tervishoiuorganisatsiooni ettekirjutust lugeda ravivajavaks mees, kelle sperma milliliitris on üle miljoni põletikuraku.
“Piir peaks olema märksa tundlikum, 0,1-0,2 miljonit,” heitis Mändar lõpetuseks üleskutse lossi laemaalingutega võlvide alla.
“Excellent,” sirutas pärast istungit kaugelt käe Seattle ülikooli professor John Krieger, keda Mändar peab omal eriala üheks kõvemaks tegijaks.
Prostatiidifondi president Mike Hennenfent lubas aga Mändarile ja Punabile ettekande eest fondi aastapreemia, lisades: “Seda raha pole küll palju, 500 dollarit.”
Paradoksaalsel kombel oli Rootsis ilmuv eriala-ajakiri enne Saksamaa konverentsi artikli Mändari ja Punabi uurimistööst autoritele tagasi saatnud, pidades seda avaldamiseks sobimatuks.
“Nende põhjendused jätsid mulje niinimetatud Ida-Euroopa artikli sündroomist,” heidab nüüd võidukas Mändar Rootsi ajakirjale ette pealiskaudsust. “Siitpoolt tulnud lugusid on kombeks kolm-neli korda edasi-tagasi solgutada, enne kui avaldatakse.”
Mändar postitas artikli uuesti, Saksamaale, avaldamiseks ajakirjas “Andrologia”.
Vastust veel pole, aga küllap tuleb see Rauischholzhauseni tähelepanu äratanud ettekande valguses palju positiivsem kui Rootsist.
