Ooper räägib 1982. aastal kogu Eestit vapustanud kannibalist ja tema naisest. Pärast vanglast vabanemist elab uue nimega naine juba üle viieteistkümne aasta Soomes. Kopenhaagenisse oodatakse teda ooperi viimasele etendusele 15. märtsil.


Kuna eraomanikele kuuuluv Opera Nord on projektiteater, mängitakse lavastusi vaid mõned korrad. “Heart in a Plastic Bag” etendub kolmel õhtul.


Esietendus pressile – ametlikult peaproov kutsutud külalistele – jättis nii ooperist kui ka lavastusest hea mulje. Kui ma neid ridu vastu kolmapäeva ööd kella kahe paiku Taani unne suikunud pealinna ühe hotelli toas kirja panen, siis tulevad nii võika teema käsitlemisest väsinud mälust meelde ainult Richard Straussi “Salome” ja Bela Bartoki “Rüütel Sinihabeme loss”.


Kuid viimaste aluseks on legendid, “Heart in a Plastic Bag” on aga ooper tõsielust, meie lähiminevikust. Prototüüpki elavate seas. Ooperi libreto autorid Olli Valkonen, Trine Andersen ja Jovanka Trbojevic ei kujuta aga kinnipidamisasutuses oma elu parimad aastad veetnud isikut kurjategijana, vaid ohvrina – võikaid hirmutegusid sooritanud mehele ihu ja hingega truuks jäänud kaasana, kelle piiritu andumus muutis ta abikaasa psüühilise manipulatsiooni objektiks.


Ta ei saanud oma meest reeta, sest armastus tegi pimedaks. Muidugi on see täiesti tänapäevane vaatepunkt veerand sajandit tagasi küdenud suhete­draamale. Ning sellest ülimalt sümbolistliku lavastajakontseptsiooniga etendus (kestab tund ja 45 minutit ilma vaheajata) räägibki, kasutades, nagu tänapäeva ooperis terava sõnumi edastamisel tavaks, multimeedia vormi (lavastaja ning videod Kjetil Skoien Norrast).


Kes näinud ooperit “Peeter!”, võib aimata, millist visuaalset esteetikat silmas pean: videolõigud, paralleelselt jooksvad videod (sealhulgas näidatakse Vilniuse vangikambreid nende asukatega), ruumis liikuvad ekraanid, tegevust ja tegelaskujusid iseloomustav pantomiim simultaanselt kahes ruumis. Kardina taha varjunud orkestrit (Athelas Sinfonietta Copenhagen) juhatab soomlasest dirigent Hannu ­Lintu saalist arvutist.


Dracula keldrit meenutavas endises trükikojas võtavad külalise vastu pahaendeliselt kõmisevad trummilöögid ja see muusikaline võte kujundab eelhäälestuse. Kalgid sinakasvalged röntgenlambid ei muuda atmosfääri sugugi meeldivamaks.


Neli teatraalselt riietatud ja tuuleiili häält matkivat meest seisavad vahakujudena keset saali ja elustuvad ainult hetkeks, kui viibutavad mõõka nähtamatu pealetungija suunas. Ekraanile kuvatud dokumentaalfilmis ilmub saali ­ooperi peakangelane ise (nägu varjatud), kes kiretul häälel inglise keeles kommenteerib oma kooselu inimsööjaga.


Muidu lauldakse ooperit soome, paaris stseenis ka vene, saksa ja mari (!) keeles, ning peaosalist Inest laulev inglise dramaatiline metsosopran Lore Lixenberg paneb mängu maksimumi, et tagantjärele ennast õigustavat ja oma käitumist mõista paluvat endist naiskurjategijat tema lunastuseotsinguis usutavaks muuta.


Lixenberg sobib oma väljendusrikka tugeva häälega nagu valatult süngete emotsionaalsete tundeseisundite väljendamiseks, mida Trbojevici kohati & ;uum l;leforsseeritult ekspressiivne muusika pakub.


Inest saadab sarnast valget, “elegantselt” närust turunaise kleiti kandev Luna – Inese positiivsem alter ego, keda kehastab Soome folklaulja Sanna Kurki-Suonio. Et aga Lunale pole lavastuses palju esinemisruumi jäetud, mõjub ta formaalse positiivse tegelasena, pigem dekoratiivse varju rollis.


Neli kohatult veidrates karnevalilikes kostüümides meestegelast sümboliseerivad kannibali ohvreid, olles võrdselt tasemel nii lauljate kui näitlejatena. Kujundliku tegevusega (punased kummikindad kehaosadena ja nende ärarebimine, kastratsioonistseenis jalge vahel oleva küünla katki murdmine, üheks pundiks kokku sõlmimine punase paelaga jne) lisavad nad ooperile meesohvri eksistentsiaalse tasandi. Finaalis istuvad mehed punaselt hõõguva ahju ümber ja säras, ning siis saabub pimedus, kontrastiks kuuldud “raskele” muusikale kaunite klaverihelide saatel.


Kuulsin juba hääli, et see teos ei tule Eesti imagole kasuks. Et aprillisündmustest ja sambaskandaalidest peaks ometi piisama Eesti maine määrimiseks, ja nüüd veel selline ooper. Pigem küsiksin, miks me ise seda teemat üles ei korjanud. Eesti “Jack the Ripper” on osa meie ajaloost, kahjuks küll.
“Tahame mängida Eestis”

Oma esimese ooperi “Heart in a Plastic Bag” autor ­Jovanka Trbojevic (s 1963) on Helsingis elav serbia rahvusest ja montenegro juurtega helilooja ja muusikapedagoog.

Norra videokunstnik, fotograaf ja lavastaja Kjetil Skoien (s 1952), ooperi kujunduse ja lavastuse autor, töötab peamiselt Oslos ja Kopenhaagenis.
 
Kuidas tekkis idee sellest naisest ooper kirjutada?

Jovanka Trbojevic: Ma sain inspiratsiooni esmalt Sulev Keeduse filmist “In Paradisum”, mida näidati kas 1993 või 1994 Soome televisioonis. Mind vapustas filmis selle naise hääl – täiesti emotsioonivaba hääl! Täiesti tundetu. Sinna juurde veel pildid tolle aja Eesti vanglast. Tema jutt mõjus mulle kohe kui võimalik horrorlik ooperisüžee.

Võtsin ühendust Opera Nordi juhi Louise Beckiga ja hakkasime plaani arendama, leides kaks libretokirjutajat. Mu esimene mõte oli kasutada muide kaadreid Keeduse filmist või paluda tal naist uuesti filmida, kuid Keedus ei teadnud sellest naisest hiljem eriti midagi, sest too oli muutnud oma nime ja kolinud Soome.

Mõne aasta eest kohtusin Kopenhaagenis Kjetil Skoieniga ja leidsin, et tema sobib mu ooperi lavastajaks. Kuid Kjetil ei tahtnud kasutada Keeduse kaadreid, sest on ise videokunstnik ja tahab teha oma filme.

Kjetil Skoien:
Avo Üprus aitas mind kontaktide leidmisel palju. Umbes aasta tagasi käisin Eesti vanglat vaatamas. Sain ka naise aadressi ja helistasin talle, kuid alguses polnud tal mingit huvi meie projektiga koostööd teha, ta ei tahtnud mitte mingit tähelepanu. Kuid aja jooksul ta sulas ja oli nõus meid aitama. Ma veetsin temaga kaks päeva ja tegin temaga palju ingliskeelseid intervjuusid. Tema inglise keel pole kõige parem, nagu ooperis kuulsite, kuid siiski poeetiline. Ja ta on väga aus. Ta on loonud endale täiesti uue elu.
 
Kuid te ise panite viite temale oma ooperitutvustuse kodulehele üles.

KS: Tean, see oli viga. Kuid ta lubas viimaks ennast kasutada ooperis ühe tegelasena, kui me ei näita ta nägu.

JT:
Me kasutame ainult ta häält.  
 
Kas teie jaoks omab mingit tähendust, et ooperi peategelaseks on just sellise krinminaalse minevikuga eesti naine?

KS: Ei, see oleks võinud olla naine ükskõik kust. See on lihtsalt väga võimas lugu. Paljud naised kannatavad perevägivalla käes, sest nad petavad ennast ja kardavad oma meest, saades sageli põhjuseta karistada. Nad on ohvrid, ja see naine on ka umbes nagu ohver. Tema mees tappis ennast vanglas enne kohtuotsuse väljakuulutamist ja naist karistati ka sellega, et mees end tappis.
 
Te arvate, et naine oli süütu?

JT: Ma ei arva, et ta oleks süütu. Kuid ta läks vangi juba 21aastaselt ning tal oli lihtsalt vähe õnne ... Te ju ei tea, mida oleksite tema asemel kodus teinud. Kui keegi tulnuks koju ja öelnuks, et tappis kellegi või et tõi tüki inimliha ... Selline olukord on kohutav igaühe elus. Naise hääl meenutas mulle oma tundetuses masinat. Minu jaoks on kõige tähtsam selle loo puhul inimlikkus, püüe mõista, luua teatud kosmiline tasand, et muuta teda ümbritsevat keskkonda paremaks.

KS: Tema häält kuuldes peab aru saama, et ta istus ikkagi 11 aastat nõukogude vanglas. Arvan, et see on üks põhjuseid.
 
Kas ta sai õige karistuse?

KS:
Ma ei tea sellest midagi. Ma ju ei tea, kas ta räägib tõtt või ei. Lihtsalt see juhtum on omamoodi universaalne.
 
Psühholoogiliselt on see ju briljantne lugu.

KS: Just! Kas teie läheksite politseisse oma elukaaslase peale kaebust esitama, kui teaksite, et ta tegeleb millegi kriminaalsega ja et te võiksite ta sellepärast kaotada? Et ta läheks kinni 20 aastaks? 15 aastaks?

JT: Kui olla 21 ja naine, siis armastuse pärast võite kergesti pea kaotada. Olen nõus, et see on universaalselt mõistetav lugu, ehkki väga ekstreemsel tasemel.
 
Olete te kuulnud saksa kannibalist, kes hankis endale vabatahtlikuks “eineks” teise mehe?

JT: Pole sellest asjast kuulnud.

KS: Ei-ei (naerab). Ma tean seda lugu väga hästi ja loomulikult on seal ooperisüžee peidus: keegi tahab, et ta tapetaks ja siis ära söödaks. See on ju hullumeelsus. ­Ooper armastab suuri tundeid, aga mina sellist ooperit küll kirjutada ei taha.
 
Teie ooperi tegelasteks on neli kummituslikku meest surnute ilmast, kes tahavad oma südameid tagasi saada. Kelle kujund­lik võte see oli?

JT: Minu idee. See on muidugi absurdne idee, aga ülekantud tähenduses peaks see mõistmist otsiva naisega koos töötama.
 
Eesti publikule oleks see uudne kogemus.

JT: Keegi juba kontakteerus meiega Eestist.

KS: Üks muusikafestival. Nimi ei tule meelde. Nad tahaksid festivali korraldada Tallinna lähedal tühjaks jäänud vanglas.