Anne Memedova:
“Sageli küsitakse, kas ma olen purjus, kui kirjutan oma kolumne. Inimesed ütlevad, et ei ole võimalik, et keegi kaine peaga nii pöörast juttu ajab. Aga mina, kallid sõbrad, ei kirjuta sugugi selleks, et teid lõbustada. Kirjutan iseendale, sooviga teada saada, KES ma olen, KUST ma tulen ja KUHU lähen.
Niisama lihtne see ongi. Ja alkohol ei puutu asjasse. Ma ei võta tilkagi, kui arvuti taha istun – no kui jututubades käimine välja arvata, sest seal pole kaine peaga viibimine lihtsalt võimalik! Nii palju hulle ja lolle kui internetis pole kuskil mujal.
Aga praegu avaldan teile ühe saladuse. Minu sees on peidus üks pokaal ja headel päevadel tundub, et see on pilgeni veini täis, ehkki ta on põhjatu – nii et jätkub kõigile.” P>
Villy Frits:
“Minu meelest oli fritsude munder äärmiselt ebapraktiline. No kes siis läheb Venemaale kallale, õhukesed nahkpüksid jalas? Nii kui 41. aasta novembris lumi maha sadas, olid kintsud härmas. Seevastu Punaarmee sõdis paksudes vatikuubedes ja kasukates ning saavutas ühe võidu teise järel!”
Tanel Uim:
“Kuidas ma oma pingeid maandan? Mingit rituaali mul pole. Aga sõpradega vetsuskäimine on minu suur kirg ja püha võitlus. Samas on mul siiralt hea meel kas või selle üle, kui ma saan selle südamerahuga homseks jätta, keeramata seejuures kellelegi käkki – kui mul on võimalus helistada ja öelda, et kuule, sõber, ma ei viitsi täna sellega tegelda, kas me saame selle jätta homse peale?”
Zabit Memedov:
“Lihtinimene ei kujuta ettegi muresid, mis närivad meie vaeste miljonäride ajusid justkui kooreürask puud. Ma olen näinud Aadu Luukase kurbusest looritatud pilku, kuulnud Aadu Luukase südantlõhestavat ägamist ning katsunud Hannes Tamjärve hirvena pekslevat pulssi. Kui palju ängi ja hirmu homse ees näeb Tiskre trööstituil tänavail! Eesti rikaste elu on kohutav.” P>
Arkaadi A.:
“Päevad läbi rõskes lossis logiseva kirjutuslaua taga konutada ja tuhmi laelambi valgel Arnoldi kõnede mustandeid kirjutada – see ei ole kerge! Vaatan jäälilledega kaetud akna taga näljaselt piuksuvaid tihaseid, näen lumises pargis lõdisevaid oravaid ning läbi tuisu sammuvaid küürus alkohoolikuid ning mõtlen – miks, mu Jumal, miks olen siin?
Kui mind Kadriorgu tööle kutsuti, mõtlesin, et lõpuks ometi avaneb mul võimalus kaasa rääkida suures poliitikas, mõjutada Eesti elu ning näidata oma tõelisi võimeid. Aga elu riigiasutuses on veel hullem kui ajalehetoimetuses! Tühi töö ja vaimu närimine käib hommikust õhtuni. Kõik need elegantsed, vaimukad ning targad mõtted, mis ma paberile panen, tõmbab härra Mänd oma punase viltpliiatsiga maha ning kritseldab nende asemele lohepikkuseid lauseid, mis kubisevad kantseliidist ja kroonustampidest.
Ja oleks siis vähemalt seltskond normaalne! Aga ei. Üheski asutuses pole kohanud veel nii vaimuvaest kollektiivi.”
Verni Saiake:
“Ma kohe imestan, kust võtavad Eesti ajakirjanikud kogu selle sapi, millega nad uue aasta esimesel tööpäeval arvutite taha istuvad ja niinimetatud meediakriitikat tegema hakkavad. Iga normaalne inimene on sel ajal ju alles pohmellis ja leebes tujus – nii leebes, et tahaks kogu maailma sülle võtta ja talle pai ning kallikalli teha. Nagu näiteks mina!
Ehk ongi asi selles, et pohmelli, nagu teada, esineb maailmas kaht liiki? Üks on selline mõnus, pehme ja pisut karvane – justkui väike armas kassipoeg, kes on ennast joodiku rinna peale kerra tõmmanud ja lööb seal mõnusalt nurru, seni kui hommikune kohv ja alkaseltser ta õrnalt minema utsitavad. Ning teine, hoopis kurjem pohmelliliik on selline, nagu oleks sulle nüri kirves otse ajudesse löödud ja kirvevars pooleks murtud, nii et läheb tarvis mitu õlut, et nüri tera mürgistatud organismist välja sikutada.
Kahjuks näib, et just teist sorti pohmakas on maailmas laiemalt levinud. Ometi on seda tragöödiat ju nii lihtne vältida – ei tohi lihtsalt eri marke segamini kammida; ei tohi lakkutäis peaga voodisse ronida, vaid tuleb paar tunnikest kaineneda; ei tohi jätta viinavõtmise kõrvale sooja toitu pruukimata ja tingimata tuleb enne magamaminekut alkaseltser ära juua.”
Ajusaagim:
“Mida kauem töötada, seda väiksemaks jääb võimalus tööga kasu teenida. Lõpuks läheb nii, et naiste füüsiline vastupidavus kaob, tulevad mängu alkohol ja narkootikumid. Ja selgub, et raha ei teenita mitte selleks, et seda kõrvale panna, vaid selleks, et viinaga oma muresid leevendada. Juhul, kui naiste töölkäimist peetakse normaalseks äritegevuseks, peab selles ühiskonnas midagi väga valesti olema.”
Arnold Wanarüütel:
“Vooderda endale mõne lahke emanda juurde soe ja hubane talvepesa, kus sind toidetakse ja kus sinu riiete eest hoolt kantakse, triigitakse särke ja nõelutakse sokke. Kuhja endale televiisori ette diivanile hulgaliselt karusnahast tekke ja patju, kus saaksid ennast mõnusalt koos pudeli õlle ja kartulikrõpsudega kerra tõmmata ja rahus p*eru lasta, võibolla isegi m*ne sügada.” P>
Aivo Kääpiö:
“Kahjuks oli holokaustipäev see aasta eriliselt kommertsialiseerunud! Aled, hinnapommid ja osturallid ei sobi holokaustipäeva mõttega. Et saaks aga rohkem igast mõttetut nänni kaela määrida – ausalt, sihuke jumalast nüri süsteem on! Mine vaata kusagile marketisse! Lõpetagu ära see tingel-tangel, kämoon!”
Hans H. Pank:
“Eesti rikkaim naine on Tiina Mõis, kelle varandust hinnatakse 135 miljoni krooni suuruseks. Selle raha eest saaks osta 5 400 000 pudelit salaviina või 16 875 000 kanget õlut.”
Leoniid Lillemets:
“Ükspäev lesisin pikali voodis, sõin šokolaadi ja lugesin reverend Kenneth Hagini raamatust Püha Vaimuga täitumise kohta, kui järsku kargas uksest sisse üleni higine Juhan Parts.
Partsi käitumine on mulle alati pehmelt öeldes arusaamatu olnud, aga nüüd oli ta ikka täitsa segamini. Kõigepealt jooksis kõvasti ähkides otse kööki. Kolistas seal tükk aega nõudekapi kallal. Tuli siis välja, nuhutas ninaga õhku ja kiskus ootamatu liigutusega lahti seinakapi ukse, nii et tolmused tööriistad kõik kolinal põrandale lendasid.”
Marika Jalg:
“Nüüd vastu suve pelgavad inimesed, et lits hakkab peenramailt matti võtma. “Naised hädaldavad,” teab Harri. Tema sõnu kinnitab teinegi külamees Urmas: “Seda nad kardavad jah. Lits on nii julge, et käib kõik naabrid läbi.” Hiljuti läks üks külanaistest murega koguni kohaliku lehe toimetusse ja tahtis nõu saada, mida litsiga peale hakata.”
Concordia Susi:
“Iga kord, kui väikseid titasid näen – nad on nii nunnud! –, tuleb mul kole seksiisu peale. Tunnen, et olen küps emaks saama. Ma tahaks kahte titat, poissi ja tüdrukut, siis oleks huvitavam, misiganes.
Minu meelest on ääretult oluline, et lapsed oleksid oodatud. Usun hingede uuestisündi ning heasse karmasse. Horoskoope võtan nii – läbi huumoriprisma. Mitte väga tõsiselt, aga siiski – küllap seal ikkagi midagi on! Sedasama ootan tulevaselt abikaasalt. Mees peab olema sportliku kehaehitusega, pikk ja tugev, kuid samas hoolitsev ning haritud. Ei kujuta ette, et võiksin luua pere inimesega, kellega pole millestki rääkida. Vajan lähedust ja mõistmist, misiganes.
Samas on ääretult tähtis, et säiliks minu isiklik privaatne ruum, et suudaksin ka lähisuhtes jääda iseendaks ning ennast kehtestada. Kõige ideaalsem olekski perekond kui mõttekaaslaste liit? Ehkki füüsiline sobivus on samuti ülioluline, sest soovin tajuda ja arendada oma seksuaalsust, misiganes.
Džiisas, kui mõtlema hakata, siis on ikka täitsa imelik, kui palju mõtteid käib lühikese aja jooksul läbi pea.”
Hillar Fakkohv:
“Kõige seksikam eesti naine on Anne Veski. Ja kõige seksikam eesti mees on Anne Veski mees, Benno Beltšikov. Ja muidugi Klaabu.”
Märkko Martin:
“Jah, Eestist olen ma pärit, siin asuvad kõik mu sõbrad ja tuttavad, aga kole kauge oli tööl käia. Tüütu on pidevalt pool päeva rongiga tööle loksuda.
Võtsingi siis Monacos korteri. Sain täitsa normaalse hinnaga ja heas kohas. Pood on siinsamas maja taga, pesu saab keldris pesta, saun on kümne minuti kaugusel.
Algul sõbrad pakkusid, et võtaks mitme peale – tuleb odavam. A ma tahan peale tööd rahulikult välja puhata. Kui kambaga koos elad, siis keegi ikka paneb tina ja veab naisi koju. Tänan, ei.
Tegelikult üür tuli lõpuks täitsa normaalne – perenaine laskis hinna alla, kui nägi, et ma noor mees olen. Meil majas muidu puha pensionärid – pole, kes koridoris lambipirni ära vahetaks.
Kolimine läks suht libedalt, sõbrad olid abiks – Mürka, Sulo, Asmeri poiss. Klaver tassiti algul valesse trepikotta, a pärast toodi õigesse. Telekas kukkus ka maha, vaja uus osta. Ja lauahõbe on kadund. Sõbrad, kui teist keegi võttis, siis tooge tagasi!”
Carmen Kass:
“Hommikul helistas Taska ja rääkis edust, mis meie filmile Cannes’is osaks oli saanud. Üks jaapani ajakirjanik olevat talle purjus peaga öelnud, et “Täna öösel me ei maga” on aasta parim film Euroopas. Tundub, et oodatud läbimurre pole enam mägede taga. Taska väga õnnelik, peab plaani vändata filmile järg. Olen nõus.”
