Äri tagamine koduga

Töö juristina paneb silmitsi seisma mitme­suguste ja üsna kurioossete olukordadega. Kui laen on võetud ühise kodu heaks, on situatsioon üsna lihtne: kodu saab laenu katteks maha müüa ning võla tasuda. Kui aga laen on võetud ühe poole ärilise tegevuse toeks ning tagatiseks on panditud ühine kodu…?

Siin tahaks lugejatele südamele panna: mõelge enne liiga drastiliste otsuste tegemist, mitte siis, kui olukord juba traagiliseks on muutunud.

Kodu ja äri peaksid olema täiesti erinevat suhtumist eeldavad valdkonnad. Äri puhul on teatav riskide võtmine loomulik – teisiti poleks ettevõtlusega tegelemine mõeldav. Kodu peaks aga olema võimalikult riskivaba ja turvatud paik, kuhu saab mõtteliselt varjuda kõigi, ka ärialaste ebaõnnestumiste korral. Kui koduga tagatakse äririski, on mõtteviisis midagi väga valesti.

Selliste juhtumine puhul on väga tähtis, et teineteise suhtes ollakse ausad. Mitte nii, nagu ühes näites, kus mees veenis kinnisvara müüki minekul kohtutäiturit naisele mitte midagi ütlema, sest too olla vähihaige ega elavat lööki üle. Kohtutäitur ilmutas vastutulelikkust ning nii sai (tegelikult täiesti terve) pere­ema oma kodu kohal olnud probleemidest teada alles pärast seda, kui eluase juba müüdud oli.

Pooled on võrdsed

Kui kodu soetamiseks on võetud laen ning sellega ostetud eluase kuulub võrdselt mõlemale poolele, on mõlemal ka võrdne kohustus laenu tagasi maksta. Põhjendus stiilis „mul ei ole tööd, seega ma ei maksa” tähendab sisuliselt seda, et mittemaksja üritab teise poole arvelt alusetult rikastuda.

Seega on enam maksnud poolel õigus teiselt rohkem makstud osa tagasi nõuda. Vähemalt juhul, kui – taas ühest elulisest näitest – üks pooltest ei avalda kriitilises olukorras, et tegelikult on tal skisofreenia, millest ta on seni „unustanud” kaasat teavitamast, kuid mis ei lase tal raha teenimises ja laenu maksmises osaleda.

Lepingu erakorraline ülesütlemine

Pangalaenude puhul on kasulik teada, et kui tahes raskesse olukorda laenaja ka ei satuks, ei saa laenu võtmist käsitleda üksnes tema riskina, isegi kui see lepingut lugedes nii tundub olevat.

Võlaõigusseaduse paragrahv 196 sätestab võimaluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kui paar on võtnud kinnisvara ostuks laenu, nüüd aga minnakse laiali, mõlemad on töötud ning laenu tagatiseks on ostetud kinnisvara, tuleks pöörduda võlanõustaja poole.

Põhimõtteliselt on võimalik leping üles öelda ning kinnisvarast laenuandja kasuks loobuda – kinnisvara turuhinna vähenemist ja üleüldist majandusolukorra halvenemist ei saa lugeda üksnes laenu­võtja riskiks, oma risk peab olema ka teisel lepingupoolel ehk laenuandjal.

Juriidiline kirjaoskus

Kui ees seisab mis tahes raha ja õigusi käsitlev vaidlus, oleks arukas teemat puudutavad seadusesätted endale selgeks teha. Õigusakte saab lugeda internetist, ent kuna läbirääkimistele minnes on mugav trükitud tekstis mõnele kohale viidata, võiks kulutada pisut raha ning vajaliku seaduse endale raamatu kujul muretseda.

Seaduse lugemine ja sellele viitamine ei asenda juristi, kuid asetab eraisikust vaidluspoole laenuandjast vaidluspoolega mingis suhtes samale tasemele.

Mis tahes laenu puhul, olgu selleks pangast võetud kodulaen või tarbimiseks võetud SMS-laen, on tähtis juriidiliselt korrektne suhtlemine laenuandjaga. Kõikidele kirjadele tuleb vastata kohe, sest aeg tasumata võla täitemenetlusse andmiseks on väga lühike.

Kui laenu tasumine käib üle jõu, on arukas otsida abi kogemustega võlanõustajalt, mitte mingil juhul rakendada n-ö jaana­linnupoliitikat ning püüda maksmisest ja laenuandjaga suhtlemisest kõrvale hiilida. Vajadusel tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse: tänu tasuta õigusnõustajatele on võimalik raske majandusliku olukorra puhul taotleda riigilõivust vabastamist ja riiklikku kaitset.