Astelpaju heades kätes
“Eesti astelpajukasvataja istub ja ootab, millal suur poekett tema kallist marja küsima tuleb. Tuleb hoopis ise kohale minna!” räägib Aare Miller, tulundusühistu Agroberry juhataja. Milleril on kodus sadakond laias ilmas taimede kuningaks kuulutatud astelpajust tehtud toodet – alates moosist-mahlast kuni peente ravimite ja kosmeetikani. Agroberry lõppeesmärk ongi ravimitootjatele tooraine tarnimine. Marjakasvataja tee väärtusahela tippu on aga pikk.
Ülemöödunud aastal sai Miller oma saagist 315 000 purki moosi. 100 000 purgist veerand läks “lusikaga-suhu-turundusele". Ülejäänu loodab Miller maha müüa sügiseks. Visa töö viljana saab Agroberry tellimusi Iisraelist, Saksamaalt ja Hollandist. Rootsi ja Soome on aga juba koduturud, kus kand kinnitatud kolme põhitootega: toormoosi, mahla ja toidulisandiga. Miller usub koguni, et nende BioBerry on Soomes Viru Valge järel juba tuntuselt teine Eesti kaubamärk.
Just Soome turg aitas Agroberryl kasvufaasi läbi teha ja piiri taha soovitab Miller vaadata ka teistel Eesti astelpajukasvatajatel. Esimese asjana soovitab ta kasvatajatel aga ühineda.
“Ühistu asi on tagada kasvatajale kõik, mis kaasneb marjatootmisega. Tootearenduseks peab aga juba eraldi väike firma olema,” näitab Milleri kogemus.
Viljandimaal Halliste vallas registreeritud Agroberry koondab paarikümmet põllumajandusettevõtjat, s.h Polli aiandusinstituudi taustaga inimesi.
Astelpajuistikute müügiga algust teinud Lauri Aaspõllu põhjustatud buumiga kaasa minnes ei visanud Agroberry esimeste tagasilöökide järel püssi põõsasse. Miller julgeb nelja-aastase tegutsemise järel kinnitada, et astelpaju on nii laias ilmas kui ka lähikonnas meeletult nõutud.
Ometi räägitakse palju Aaspõllust, aga Agroberryst kuuleme esimest korda.
Milleri sõnul ei olnud põhjust ega aega kodumaal propagandat teha. Aga paanika ärahoidmiseks tahab ta nüüd kasvatajaid julgustada. “Turud on olemas, kõik ootavad suuri mahtusid. Aga neid ei teki, kui kasvatajad ei ühine. Näiteks lepingud, mida sakslased lahkelt pakuvad, sisaldavad nii suuri leppetrahve, et tahaks läbirääkimistelaua tagant kohe minema joosta,” vahendab ta tüüpilist väiketootja reaktsiooni kohtumisel suurtellijatega.
Ülimenukad astelpaju kapslid
Hiinas ja Pakistanis kasvab mari.
Saksamaal Müncheni lähistel on kuivati, kus marjadest eraldatakse seemned.
Soomes Tornios on kõrgtehnoloogiline õlitehas, mis pressib seemnetest puhta astelpajuõli.
Õli liigub edasi Inglismaale, kus see pannakse ravimikapslitesse.
Kapslid liiguvad tagasi Soome, kus need pakendatakse ja paisatakse turule.
Nõudlusel ei paista piiri ei Soomes ega Norras, ka Eesti apteekides on toode popp.Hinnakäärid Eestis ja Soomes
Eestis ei ole kamajahu meenutava astelpaju toidulisandi 39kroonine jaehind konkurentsivõimeline.
Soomes on see toode 5,5eurose hinnaga müügihitt.
Purk moosi maksab siin 20 krooni, ostja peab seda kalliks.
Soomes müüakse seda nelja euroga, sealsed kasvatajad peavad seda odava hinnaga turusolkimiseks.
Pool liitrit Soome päritolu mahla maksab 10 eurot, eestlaste kraam on samuti villitud Soomes – “kotimainen müüb paremini”, maksab aga seitse eurot. Meil maksab mahl 49 krooni.
Väärtusahel:
Toorme hind on lõpptootest 30 protsenti
Moosi või muu toote valmistamine lisab 40 protsenti
Kaupmees lisab 30 protsenti
Kui kasvataja tahab teenida kilost 30 krooni, on toote lõpphind poes 100 krooni.
Eesti kasvataja rahulduks 45-50 krooniga toormekilost, kuid kohalikule ostjale on see liig.
