“See oli nagu rosolje,” ütleb VEB-Fondi asjaajamise kohta Henn Oit. Ruumika kabineti nurgas seisvast kahest seifist saab aimu, kui tähtsa isikuga on selle hallide lokkidega mehe puhul tegemist. Siseauditi osakonna juhina sai just Oit Eesti Panga presidendilt Ardo Hanssonilt mullu sügisel ülesande hämaratesse tehingutesse valgust tuua.

“Tuhnisime läbi suure hulga toimikuid. Korjasime välja kõik, mis VEB-Fondi puudutasid,” meenutab Oit. Koos kolleeg Viljar Alnekiga vaatas ta läbi 20 000–30 000 lehekülge pabereid.

“Kõigepealt käisin mina ühe tiiru üle. Ja siis kolleeg käis teise tiiru üle,” kirjeldab Oit. “Me soovisime auditisse kirjutada, et rohkem materjali ei ole, sest tõepoolest ei ole. Selleks sai uurimisse suunatud topeltressurss.”

Tõtt-öelda ei lootnud Oit eriti midagi leida.

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti Pangas hävitatud üle 5000 toimiku vanu dokumente. Igasuguse pahna kõrval saadeti purustajasse ka president Siim Kallase kirjavahetust 90. aastate algusest. Võis seal minna kõige kaduva teed ka VEB-Fondiga seotud materjale? Sellele küsimusele ei oska vastata mitte keegi.

Hävitamine toimus täiesti seaduslikult, riigiarhiivi ekspertide heakskiidul. Väidetavalt puudus paberitel arhiiviväärtus. Viimastel aastatel on eksperdid muutunud ettevaatlikumaks. Nad on käskinud pangal varasemast rohkem pabereid alles hoida. Sealhulgas selliseid, mida varem hävitada lubasid.

Oidi üllatuseks oli praktiliselt kogu VEB-Fondi puudutav aines säilinud. Tänu sellele õnnestus tagantjärele tuvastada enamik fondis toimunud tehinguid. Kuid ühte dokumenti ei suutnud Oit leida. Paberit, mis oleks seletanud valeandmete jõudmist panga toonase asepresidendi Vahur Krafti allkirjastatud kirja.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist