Avaakord kõlas vägevalt
Paremat algust olnuks patt soovida. Vormel-1 MM-võistluste 57. hooaja avaetapp Bahreinis pakkus kõike, mida ühelt võidusõidult oodata võib. Pinget jagus kogu pooleteisetunnise sõidu vältel ning efektseid möödasõite ei jõua kokku lugedagi.
Uued, 2006. aastast kehtima hakanud mootorireeglid märgivad suurimat muutust alates 1967. aastast. Varasema kümne silindri ja kolmeliitrise töömahu asemel on nüüd lubatud kaheksa silindrit ja 2,4 liitrit. Lisaks kehtestati hulk muid piiranguid alates eksootiliste materjalide (näiteks berüllium ja keraamiliste kiududega tugevdatud alumiinium) kasutamise keelust kuni raskuskeskme etteantud kõrguseni. Rahvusvahelise Autoliidu FIA sooviks oli mootorite võimsust vähendada ning seeläbi autode kiirust kahandada, mis omakorda mõjub soodsalt turvalisusele. Teine eesmärk oli kulude vähendamine. Kuid kas vähem hobujõude tähendab ilmtingimata väiksemat kiirust?
FIA jätkab ämbrite kolinal
Tegelikult võib FIAd lugeda avaetapi suurimaks kaotajaks. Täielikuks luuseriks. Sest FIA mõlemad eesmärgid – kiiruse kahandamine ja kulude kärpimine – jäid täitmata. Tõsi, "tasuta kaasaandena" saavutati kolmas – autod on (vähemalt esialgu) märksa võrdsemad kui paaril eelmisel hooajal ja võidusõit seetõttu põnevam.
Alustame kuludest. Seaduseloojate kaalutlused olid igati loogilised. Kui kallid materjalid keelata ja konstruktorite mõttelend rangetes raamides hoida, peab tulemus saama odavam kui piiramatu vabaduse oludes. Väike võit tuleb ka sellest, et V8-mootor on kümnesilindrilisega võrreldes pisut lihtsam.
Mootoritootjad aga hoiatasid, et silmas tuleks pidada kogu pilti, mitte ainult esiplaani. Kui kehtestada uued reeglid, tuleb konstrueerida ka täiesti uued jõuallikad. Nende töökindlaks viimistlemine on aga hirmkallis. Alternatiiv: kasutada olemasolevaid V10-mootoreid, kärpides nende jõudu tööpöörete ja põlemisõhu hulga piiramisega. Nagu arvata võis, jäi see üleskutse hüüdjaks hääleks kõrbes ning mootorites raha põletamine jätkub endise hooga (kõigi tiimide peale kokku umbes 15 miljardit krooni aastas).
Kiiruse kärpimine näis siiski õnnestuvat. Tõestuseks Bahreinis mõõdetud tippkiirused: mullu 337 km/h, tänavu ainult 311. Ent taas kord tuleks tähelepanu pöörata vähem ilmsetele detailidele.
Sirgekiirused küll vähenesid, kuid ringiaegu võrreldes on vahe tühine. Ometigi lootis FIA vähemalt viieprotsendilist tempolangust (raja pikkusest sõltuvalt pidanuks ringiajad kasvama kolm kuni viis sekundit). Milles siis asi?
Põhiliselt FIA järjekindlusetuses. Mullu tuli kogu distants läbida ühe rehvikomplektiga, tänavu aga võib rehve taas vahetada. Kuna rehvide eluiga on nüüd kolm kuni neli korda lühem, pole kiire kulumine enam probleem ja kasutada võib pehmemaid kummisegusid. Need aga võimaldavad kurvides palju kiiremini sõita ja puuduolevaid hobujõude edukalt kompenseerida.
Kiiremaid ringe võrreldes (mullu 1.31,4, tänavu 1.32,4) saame vaheks sekund ringi kohta. Kogu distantsi lõikes on erinevus veelgi väiksem. Võitjal Fernando Alonsol kulus 57 ringi läbimiseks tänavu 28 sekundit mullusest enam. Ehk keskmiselt läbis ta ringi vaid pool sekundit aeglasemalt.
Kuna nii autosid, mootoreid kui ka rehve arendatakse pidevalt edasi, siis see vahe aina väheneb. On vaid aja küsimus, millal "aeglased" autod hakkavad "kiiretest" nobedamalt liikuma.
Üleöö uustulnukast staariks
Tänavu astus F1-karussellile kolm uut pilooti: Nico Rosberg (Williams), Scott Speed (Toro Rosso) ja Yuji Ide (Super Aguri). Eelmiste aastatga võrreldes kasin "saak", ent avaetapi tulemuste põhjal seda rammusam.
Kui Idest keegi midagi ei lootnud ja Speed esines ootustekohaselt, siis 1982. aasta maailmameistri Keke Rosbergi poeg Nico teenis ära üleüldise imetluse. Debütandi seitsmes koht väärib kiitust, ent seda on varemgi nähtud. Küll aga juhtus esimest korda, et kollanoka arvele jääb ka võistluse kiireim ring.
Kuid äärepealt oleks kogu see ilu olemata jäänud. Esimeses stardijärgses kurvis tegi Rosberg tüüpilise algaja vea ja nägi möödasõiduvõimalust seal, kus seda polnud. Kokkupõrge Nick Heidfeldiga lõhkus esitiiva ja sundis Rosbergi boksi siirduma. Mehaanikud aga läksid ähmi täis ja nii kuluski kolmveerand minutit, asja eest, teist taga. Rosberg langes viimaseks ja kõik lootused näisid olevat kustunud.
Kuni ühtäkki ilmus 26. ringi järel ajavõtuekraanile teade: Fastest lap – Rosberg 1.32, 521. Ent uustulnukas polnud veel oma viimast sõna öelnud. 42. ringil parandas ta oma aega veelgi ja 1.32,408 jäigi võistluse parimaks. Kõige krooniks said möödasõidud David Coulthardist ja Christian Klienist. Viisil, mis teeks au ka maailmameistrile.
Jääb ainult oletada, mida Rosberg suutnuks ilma õnnetu stardikokkupõrketa. Ehk annab vastuse juba sel nädalavahetusel peetav Malaisia Grand Prix? Tööandja Frank Williams võib igatahes rahulolust käsi hõõruda: hooaja eel võetud riskid tasusid end ootamatult kiiresti ära. Šassii on üle mitme aasta taas õnnestunud, Cosworthi "säästumootor" pakub edukalt konkurentsi tippudele ning kollanokast piloot paneb kogu maailma endast rääkima.
Peaasi, et 20aastane värske staar nüüd maad jalge alt ei kaotaks. Saksamaal oli ta (eriti noorte hulgas) ennegi pööraselt populaarne, nüüd ähvardab menu üle pea kasvada. Hooaja eel oli Nico oma soovides tagasihoidlik: "Kui me isaga kuskile läheme, ütlevad inimesed ikka: näe, sealt tuleb Keke Rosberg koos pojaga. Ma tahan, et nad hakkaksid ütlema: näe, sealt tuleb Nico Rosberg koos isaga."
See asi on nüüd tehtud. Ilmselt kiiremini, kui ta isegi lootis.
