Indrek Hargla ei osanud esiti midagi kosta, kui mullu suve lõpus saabusid tema juurde produtsendid Ken Saan ja Ivo Uukkivi. Filmimeestel oli plaanis dopinguteemaline põnevusseriaal “Alpimaja”, Harglalt soovisid nad tellida stsenaariumi.

“Mingi dopinguteema? So what?!” ütles Hargla pakkumise peale. Keskaegses Tallinnas tegutseva apteeker Melchior Wakenstede loojat ei veedelnud tänapäevane teema, poliitika ega sport. Kui selgus, et seriaal on ajendatud Andrus Veerpalu dopingujuhtumist, põtkis Hargla veelgi rohkem vastu. Sõnapaar “suusataja lugu” ei öelnud talle midagi, sest juba aastaid ei loe Hargla lehti ega jälgi meediat. Lihtsalt ei huvita.

Aga siis vajutas produtsent Saan õiget nuppu. Rääkis Harglale, suurele filmifännile, tulevase seriaali “audiovisuaalsest filmikeelest”. See käivitas Hargla fantaasia. Talle kerkis silme ette Rootsi krimisari “Wallander” ja selle peaosalise minimalistlik maneer – ning ta võttiski pakkumise vastu.

Hargla hakkas tagantjärele tutvuma Veerpalu juhtumiga. Lappas stsenaristi käsiraamatut ning mõistis, et seriaal on väga kurnav žanr. “Asju peab näitama, ei saa jutustada ja mõtiskleda. Terved ideed, taustad ja motivatsioonid peab kokku pressima üheks visuaalseks ühikuks,” avastas Hargla. “Alpimaja” režissöör Gerda Kordemets aga tänas iga päev taevast, et just Hargla oli stsenaristiks palgatud. Kordemets on küllalt näinud stsenariste, kes ei luba tekstis komagi nihutada, kuid Hargla oli väga paindlik. Ja kiire. Rohkete ideede ja teadmistega.

Hargla elukäik sarnaneb maailmakuulsa spioonikirjaniku John -le -Carréga – mõlemad tegid karjääri välisministeeriumis. Tartu ülikooli juristidiplomiga Hargla on olnud diplomaat Taanis ning Ungaris. Senised 15 raamatut on ta kirjutanud päevatöö kõrvalt ja öösiti. Aga tänavu talvel, pärast stsenaariumi üleandmist, kerkis teravalt üles küsimus: kuidas edasi? Kas jätkata Indrek Sootaku ametnikukarjääri või Indrek Hargla kirjaniku oma?

Kui veebruaris sai Indrek Hargla Eesti Kirjanike Liidu liikmeks (“kutsuti, ja ma läksin!”), oli asi otsustatud. Pärast seda läks välisministeeriumi konsulaarosakonna õigusbüroo vanemjurist Indrek Sootak oma ülemuse juurde ning teatas, et soovib 19 aasta pikkusele teenistusele punkti panna. Kui ülemus uuris põhjust, teatas tagasihoidliku, isegi nohikliku olemisega Sootak, et “tahab kirjutada”.

Aprillist 2012 ongi Indrek Hargla vabakutseline kirjanik. Otsus polnud raske, sest enda sõnul oli ta vaid tavaline ametnik, kes istus üheksast viieni laua taga, klõbistas arvutiga, saatis meile ja rääkis telefoniga.

Hargla kohta öeldaksegi, et ta on liiga normaalse elukorraldusega – ei ühtegi ekstravagantsust. Vasakus kõrvas on, jah, väike hõbedane rõngas. Aga see ei kuuluta midagi, on malevaajast sinna ununenud. Väliselt ei eristu Hargla tõesti millegagi. Isegi pseudonüümi valis ta nii tavalise, et kellelgi pole iial tekkinud kahtlust, on see ikka õige nimi või ei.

Kui Hargla kirjutab, suitsetab ta kõvasti ning joob teed, teinekord “surakaga”. Meeleolu loomiseks kuulab klappidest muusikat. Millist, oleneb sellest, mida kirjutab. Näiteks dialoogide kirjutamiseks vokaalmuusika ei sobi. Lemmikud on vanamuusika ja Mike Oldfield. Aga ka 80ndate pop.

Õnnehetki kogeb kirjanik Hargla päevas paar-kolm korda. Õnn on süüa oliivi sinihallitusjuustuga. Või juua kuskil kohvikus caffè latte’t. Või kui kirjutamise ajal tuleb vahva seos pähe. Või kui tema kolmel tütrel asjad õnnestuvad.

Homme õhtul kell 20 näitab ETV “Alpimaja” esimest osa. See viib vaataja kohe alguses déjà vu kogemusena mullutalvisele Andrus Veerpalu pressikonverentsile. Stseen, kus Veerpalu loeb paberilt maha kahetsuskõne ja poetab hiljem pisara, on Hargla üks-ühele reaalsusest maha kirjutanud, sest suhtekorralduslikult oli see “etendus” täiuslik.

Õigupoolest algabki “Alpimaja” hetkest, kui pisarad on valatud ning algab sportlase “puhastamine”. Selgub, et sportlase pisar ei ole alati tema enda oma. “Sellest filmist võidab ainult Andrus Veerpalu ise,” toonitab Gerda Kordemets.

Indrek Hargla ei tea selle kohta midagi öelda. Tema asi oli luua põnevuslugu. Kõik seosed tegelikkusega on vägivaldsed.Indrek Hargla (kodanikunimega Indrek Sootak)Sündinud 12. juulil 1970.

Tema isa Jaan Sootak on Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kriminaalõiguse professor, ema Varje Sootak filoloog, kauaaegne Tartu ülikooli ajalehe toimetaja.

Kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane krimi- ja ulmeteemadel.

Koostanud kogumikke ja antoloogia “Õudne Eesti”.

Korduvalt saanud Eesti ulmeauhinna Stalker.

Tänavu pälvis kultuurkapitali 7000eurose aastaauhinna “loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse” eest.

Eile sai ta kätte Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.