Avatakse Elfriede Lenderi, Tütarlaste eragümnaasiumi asutaja mälestustahvel
16. novembril 2010 kl. 14.00 avatakse Elfriede Lenderi,
Tütarlaste eragümnaasiumi asutaja ja juhataja (1907-1940)
mälestustahvel tema sünnikohas Tallinnas, Toom-Rüütli 12.
Mälestustahvli autor on skulptor Aime Kuulbusch.
ELFRIEDE LENDER on üldtuntud eesti koolijuht ja haridustegelane. Ta asutas 1907 esimese eesti tütarlaste eragümnaasiumi Tallinnas, mida juhatas 1940. aastani.
Elfriede Lender sündis 19. mail 1882 Tallinnas Toom-Rüütli 12 asuvas majas, mis kuulus parun Ungern-Sternbergi perekonnale. Ta isa Jaan Meikov töötas Balti Raudteetehases sadulsepana, ema parunipere pesuõmblejana. Hariduse omandas ta saksakeelses eraalgkoolis ja venekeelses tütarlaste gümnaasiumis, milles lõpetas pedagoogilise täiendusklassi, saades algkooliõpetaja kutse. 1901-04 töötas ta õpetajana Martin Lutheri nimelises lastekodus ja 1. poeglaste kroonualgkoolis.
Elfriede Lender abiellus 1904 insener Voldemar Lenderiga, hilisema esimese eestlasest Tallinna linnapeaga. Kooliõpetaja ametist tuli siis lahkuda, sest see töö oli lubatud ainult vallalistele naistele. 1906 asutas ta maksuta eraalgkooli, mis oli mõeldud vaestest peredest lastele, järgmise sammuna 1907 Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi. Kool alustas 89 õpilasega ja kasvas 1918. aastaks 499 õpilaseni. Esialgne vene õppekeelega kool, küll ka eesti keele õpetamisega, muutus siis täielikult eestikeelseks. Kool töötas üürnikuna erinevates kohtades: 1907-1918 Suur-Karja tänavas, sealt koliti Toompeale Douglase (Piiskopi) tänavale. 1919 Maakri tänavale. 1935 valmis Kreutzwaldi tänavas kooli oma suurejooneline koolimaja, mis ehitati lastevanemate ja endiste õpilaste toetusel. Kooli tõmmati parimaid õpetajaid, selles pandi suurt rõhku keelte õpetamisele ja tütarlaste käitumise lihvimisele. Kooli juurde loodi lasteaednike seminar.
Nõukogude okupatsiooni alguses Elfriede Lender vallandati, kool sai nimeks Tallinna VIII Keskkool. 1941. aasta augustis ta arreteeriti Lenderitele kuulunud Mähe talus, viidi Venemaale deporteerimiseks mootorpurjekale „Jaan Teeäär”, kuid pääsis rünnaku all kaldale triivinud laevalt. Saksa okupatsiooni ajal ta jätkas kooli juhatamist.
Voldemar Lender suri 1939. Elfriede Lender põgenes 1944 Rootsi. Sinna jõudsid ka poeg Henno ja tütar Ilka. Poeg Uno ja tütar Juta küüditati 1941, Uno lasti maha, Juta jõudis 1962 Eestisse tagasi.
Rootsis pani Elfriede Lender oma noorpõlve mälestused kirja raamatusse „Minu lastele”, mis kolmandas trükis ilmus hiljuti „Eesti mälu” memuaaride sarjas. Ta suri Stochkolmis 10. aprillil 1974.