Stereotüübid purunevad ja klaasid
saavad tühjaks, hiiglaslike steikide ülejäägid lähevad
koertele ja lõpuks tulistab keegi veerand miili kaugusel tühjaks
terve revolvripideme, tuleb öö. Kõik esitamata
jäänud küsimused saadan karmis Texases balletikarjääri
tegevale Linnar Loorisele (27, solist, tantsib enamasti printsirolle, kirjutab
luuletusi) ja Robert Aroldile (27, kordeballett, on saavutanud Eesti
meistritiitli kiikingus) mõni nädal hiljem e-maili teel.
*
Nimetasite Tallinna Balletikooli mitmel korral “vene
kooliks”. Miks just “vene kooliks” ning mis muudab Tallinna
Balletikooli hariduse eriliseks võrreldes näiteks Ameerika
balletikoolides pakutavaga?
Robert Arold:
Tallinna Balletikoolis õpetatakse enamasti vene süsteemi
järgi – balletitunnid ja reaalainete tunnid on koos, sellal kui
mujal maailmas on need suuremalt jaolt üksteisest eraldi ja balletile ei
saa nii palju kontsentreeruda kui vaja. Vene klassikalise balleti alused
– see põhi, millele ehitatakse – on maailmas väga
hinnas.
Külastasin hiljuti Tallinna Balletikooli
kodulehte ja avastasin, et mitmete arusaadavate välistuste
kõrval – näiteks hüppevõime või painduvuse
puudumine, mittesobiv jalalaba – ei võeta Eesti riigi kulul
balletti õppima ka neid lapsi, kel “liiga suur pea, liiga suur
alalõug, nina ja kõrvade ebaloomulik kuju” või
“jänesemokk”. Miks?
Linnar Looris:
Ballett on klassikaline ala ja seega nõutakse ka klassikalist
ilu. Igal alal on oma kriteeriumid, professionaalsel balletil niisamuti.
Meie vestluse käigus andsite mõista, et Eestist
minemaminek on olnud balletis teatud tasemele jõudnute jaoks siiani
praktiliselt paratamatus. Mis teid Houstonisse viis?
LL:
Eks raha ja repertuaar ning arenemisvõimalused on
mujal hoopis teistsugused ja kuna balletikarjäär eriti pikk ei ole,
tuleb seda täiel rinnal nautida ja kogeda niipalju kui võimalik.
RA:
Ma ei taha olla üks nendest inimestest, kes
vanemaks saades tagantjärele kahetseb oma möödalastud
võimalusi.
Meenub väide, et mitmete ballettide
Estonia lavale jõudmine on praktiliselt välistatud. Miks?
LL:
Sest autoriõigused on
väga karmid ja teatud etendused on väga kallid sisse tuua.
Millised on helgeimad meenutused Estonia
balletiteatrist?
RA:
Esimene suurem
mälestus on lapsepõlvest (olin kuuene), kui ma veel balletiga ei
tegelnud ning käisin õega vaatamas etendust “Viiuldaja
katusel”. Pärast mõtlesin endamisi, et oleks tore selles
teatris töötada, et nii vahva oleks, kui sõbrad ja tuttavad
tuleksid mind vaatama.
Esimest korda tantsisin Estonia laval
10aastaselt “Pipi Piksuka” etenduses.
LL:
Meeldejäävaid hetki Estoniast on palju. Üks es
imestest oli kindlasti tantsimine koos Kaie Kõrbiga. Mina Prints
Sigfriedi ja tema Luik Odette’ina ning me tantsisime “Luikede
järve”. See oli mulle suur au – olla partner Eesti balleti
tipule!
Mulle meeldib väga laval “surra”, see on
ääretult huvitav ja väljakutsuv; saad luua rolli algusest
lõpuni. Olen surnud Mercutio ja Romeona ning võimsa elamuse
andsid ka kõik hüvastijätustseenid Enea
“Cassandras” ja Inglise ohvitseri roll “Shannon
Rose’is” – just see teadmine, et sa ei tule enam kunagi
tagasi.
Mis on unistuste rolliks?
LL:
Soov oleks kunagi tantsida Spartacust, aga selle
tõenäosus on hetkel küll õhkõrn, kuna seda
täispikka balletti mängitakse Venemaal ja selle kuskil Euroopas
või Ameerikas mängukavasse võtmine on väga
vähetõenäoline: leitakse, et on nagu vana ja aegunud. Selles
rollis on midagi ürgselt õrna ja vihast – seega igati
väljakutset esitav.
Ballett on kuuldavasti väga
füüsiline ala (baleriinidest kõnelesid Looris ja Arold tol
õhtul mitmel korral kerge ohkega nende tõstmise kontekstis
– aut.). Millised kehaosad saavad suurima koormuse ja kas on esinenud ka
traumasid?
RA:
Vigastusi juhtub ikka;
balletis polegi kehaosa, mis kõvasti koormust ei saaks. Mul endal on
olnud kannaoperatsioon, kui lahtiläinud luukildu tuli opereerida.
Väiksemad seljatraumad ja lihasevenitused on suhteliselt tavalised ja
igapäevased.
LL:
Traumadest on meestel
levinumad ning tõsisemad selja- ja põlvevigastused.
Lihasevenitusi esineb ka, aga need on kiiremad taastuma.
Senise elu meeldejäävaim arusaamatus lavastajaga?
LL:
Arusaamatus tekkis mul Estonias külalislavastaja
Youri Vamosega, kes seadis meile etendust “Shannon Rose”. Oli juba
pika proovipäeva lõpp ja lavastaja soovis, et ma oleksin
emotsionaalselt soe ja külm samaaegselt. Küll ma proovisin nii ja
naa, kuid talle ei sobinud miski. Nähes närviliseks muutuvat
lavastajat, katkes mu kannatus ja ma palusin, et ta mind lavastusest kas
või maha võtaks ning kellegi paremaga asendaks, kuna mina ei
suuda seda väga tähtsat sooja-külma tunnet leida. Lavastaja ei
vastanud selle peale midagi, lihtsalt lasi mul ükskord veel proovida, ja
oh imet – just siis sobis kõik. Tantsisin seekord täitsa
omamoodi ja kõiki juhtnööre eirates.
Kui
sageli tants tantsijat ennast liigutab?
LL:
Esimene ja siiani ainuke pisar laval tuli Estonias, kui
“Giselle’i” etenduse lõpus krahv Alberthina oma
armastatud naise hauale jooksin. Tuli nagu välk selgest taevast ja ei
osanud oodatagi. Seda võimsam emotsioon see oli. Tuleb välja, et
mehed nutavad vahel siiski.
Kolleeg Kalev Kesküla
soovis teada, kas balletiartistid kalduvad olema homoseksuaalid
sellepärast, et nad on balletiartistid, või vastupidi,
homoseksuaalid kalduvad olema balletiartistid seetõttu, et nad on
homoseksuaalid?
LL:
Ma seda teemat ei
kommenteeriks rohkem, kui et las igale inimesele jääb oma arvamus.
See on teema, mida inimesed arvavad läbi ja lõhki
teadvat, nii et jäägu neile vabadus mõelda ja oletada, mida
iganes nad soovivad. Mina isiklikult arvan, et ballett heteromeest gay’ks
ei muuda.
adateluuL aksO iE aS
Linnar Loeris
Su keerdkäikudess paneb hääle sisse
voog
sa võtad raha,minnes hulluks poest tisse
tood
voi ainult vähe haaval õrna suitsu seest su hammas
koldub
sul sama rada rasvund jalasääres jälle
kordub
ei mõtle sa kui reklaam et kaks on
kolm
vaid piirad ennast igast küljest vahuga et olla
tolm
mul ütled palun kuse minu kleidi
sabale
sa hinges tead et tegelikult tahan hoopis
sitale....
* Linnar: "Tahtsin veel lisada,et see luuletus, mille ma saatsin on minu punkluule
kogust, seega selline teema ja sõnakasutus. Punk on üks minu suur
inspiratsiooniallikas."