Stereotüübid purunevad ja klaasid saavad tühjaks, hiiglaslike steikide ülejäägid lähevad koertele ja lõpuks tulistab keegi veerand miili kaugusel tühjaks terve revolvripideme, tuleb öö. Kõik esitamata jäänud küsimused saadan karmis Texases balletikarjääri tegevale Linnar Loorisele (27, solist, tantsib enamasti printsirolle, kirjutab luuletusi) ja Robert Aroldile (27, kordeballett, on saavutanud Eesti meistritiitli kiikingus) mõni nädal hiljem e-maili teel.


*

Nimetasite Tallinna Balletikooli mitmel korral “vene kooliks”. Miks just “vene kooliks” ning mis muudab Tallinna Balletikooli hariduse eriliseks võrreldes näiteks Ameerika balletikoolides pakutavaga?


Robert Arold:
Tallinna Balletikoolis õpetatakse enamasti vene süsteemi järgi – balletitunnid ja reaalainete tunnid on koos, sellal kui mujal maailmas on need suuremalt jaolt üksteisest eraldi ja balletile ei saa nii palju kontsentreeruda kui vaja. Vene klassikalise balleti alused – see põhi, millele ehitatakse – on maailmas väga hinnas.


Külastasin hiljuti Tallinna Balleti­kooli kodulehte ja avastasin, et mitmete arusaadavate ­välistuste kõrval – näiteks hüppevõime või painduvuse puudumine, mittesobiv jalalaba – ei võeta ­Eesti riigi kulul balletti õppima ka neid lapsi, kel “liiga suur pea, liiga suur alalõug, nina ja kõrvade ebaloomulik kuju” või “jänesemokk”. Miks?



Linnar Looris:
Ballett on klassikaline ala ja seega nõutakse ka klassikalist ilu. Igal alal on oma kriteeriumid, professionaalsel balletil niisamuti.


Meie vestluse käigus andsite mõista, et Eestist minemaminek on olnud balletis teatud tasemele jõudnute jaoks siiani praktiliselt paratamatus. Mis teid Houstonisse viis?



LL:
Eks raha ja repertuaar ning arenemisvõimalused on mujal hoopis teistsugused ja kuna balletikarjäär eriti pikk ei ole, tuleb seda täiel rinnal nautida ja kogeda niipalju kui võimalik.


RA:
Ma ei taha olla üks nendest inimestest, kes vanemaks saades tagantjärele kahetseb oma möödalastud võimalusi.


Meenub väide, et mitmete ballettide Estonia lavale jõudmine on praktiliselt välistatud. Miks?



LL:
Sest autoriõigused on väga karmid ja teatud etendused on väga kallid sisse tuua.


Millised on helgeimad meenutused Estonia balletiteatrist?



RA:
Esimene suurem mälestus on lapsepõlvest (olin kuuene), kui ma veel balletiga ei tegelnud ning käisin õega vaatamas etendust “Viiuldaja katusel”. Pärast mõtlesin endamisi, et oleks tore selles teatris töötada, et nii vahva oleks, kui sõbrad ja tuttavad tuleksid mind vaatama.


Esimest korda tantsisin Estonia laval 10aastaselt “Pipi Piksuka” etenduses.


LL:
Meeldejäävaid hetki Estoniast on palju. Üks es imestest oli kindlasti tantsi­mine koos Kaie Kõrbiga. Mina Prints Sig­friedi ja tema Luik Odette’ina ning me tantsisime “Luikede järve”. See oli mulle suur au – olla partner Eesti balleti tipule!


Mulle meeldib väga laval “surra”, see on ääretult huvitav ja väljakutsuv; saad luua rolli algusest lõpuni. Olen surnud Mercutio ja Romeona ning võimsa elamuse andsid ka kõik hüvastijätustseenid Enea “Cassandras” ja Inglise ohvitseri roll “Shannon Rose’is” – just see teadmine, et sa ei tule enam kunagi tagasi.


Mis on unistuste rolliks?



LL:
Soov oleks kunagi tantsida Spartacust, aga selle tõenäosus on hetkel küll õhkõrn, kuna seda täispikka balletti mängitakse Venemaal ja selle kuskil Euroopas või Ameerikas mängukavasse võtmine on väga vähetõenäoline: leitakse, et on nagu vana ja aegunud. Selles rollis on midagi ürgselt õrna ja vihast – seega igati väljakutset esitav.


Ballett on kuuldavasti väga füüsiline ala (baleriinidest kõnelesid Looris ja Arold tol õhtul mitmel korral kerge ohkega nende tõstmise kontekstis – aut.). Millised kehaosad saavad suurima koormuse ja kas on esinenud ka traumasid?



RA:
Vigastusi juhtub ikka; balletis polegi kehaosa, mis kõvasti koormust ei saaks. Mul endal on olnud kannaoperatsioon, kui lahtiläinud luukildu tuli opereerida. Väiksemad seljatraumad ja lihasevenitused on suhteliselt tavalised ja igapäevased.


LL:
Traumadest on meestel levinumad ning tõsisemad selja- ja põlvevigastused.


Lihasevenitusi esineb ka, aga need on kiiremad taastuma.


Senise elu meeldejäävaim arusaamatus lavastajaga?



LL:
Arusaamatus tekkis mul Estonias külalislavastaja Youri Vamosega, kes seadis meile etendust “Shannon Rose”. Oli juba pika proovipäeva lõpp ja lavastaja soovis, et ma oleksin emotsionaalselt soe ja külm samaaegselt. Küll ma proovisin nii ja naa, kuid talle ei sobinud miski. Nähes närviliseks muutuvat lavastajat, katkes mu kannatus ja ma palusin, et ta mind lavastusest kas või maha võtaks ning kellegi paremaga asendaks, kuna mina ei suuda seda väga tähtsat sooja-külma tunnet leida. Lavastaja ei vastanud selle peale midagi, lihtsalt lasi mul ükskord veel proovida, ja oh imet – just siis sobis kõik. Tantsisin seekord täitsa omamoodi ja kõiki juhtnööre eirates.


Kui sageli tants tantsijat ennast liigutab?



LL:
Esimene ja siiani ainuke pisar laval tuli Estonias, kui “Giselle’i” etenduse lõpus krahv Alberthina oma armastatud naise hauale jooksin. Tuli nagu välk selgest taevast ja ei osanud oodatagi. Seda võimsam emotsioon see oli. Tuleb välja, et mehed nutavad vahel siiski.


Kolleeg Kalev Kesküla soovis teada, kas balletiartistid kalduvad olema homoseksuaalid sellepärast, et nad on balletiartistid, või vastupidi, homoseksuaalid kalduvad olema balletiartistid seetõttu, et nad on homoseksuaalid?



LL:
Ma seda teemat ei kommenteeriks rohkem, kui et las igale inimesele jääb oma arvamus.


See on teema, mida inimesed arvavad läbi ja lõhki teadvat, nii et jäägu neile vabadus mõelda ja oletada, mida iganes nad soovivad. Mina isiklikult arvan, et ballett heteromeest gay’ks ei muuda.

adateluuL aksO iE aS

Linnar Loeris 

 

Su keerdkäikudess paneb hääle sisse
voog
sa võtad raha,minnes hulluks poest tisse
tood
voi ainult vähe haaval õrna suitsu seest su hammas
koldub
sul sama rada rasvund jalasääres jälle
kordub
ei mõtle sa kui reklaam et kaks on
kolm
vaid piirad ennast igast küljest vahuga et olla
tolm
mul ütled palun kuse minu kleidi
sabale
sa hinges tead et tegelikult tahan hoopis
sitale....

 

* Linnar: "Tahtsin veel lisada,et see luuletus, mille ma saatsin on minu punkluule

kogust, seega selline teema ja sõnakasutus. Punk on üks minu suur

inspiratsiooniallikas."