Barokkmehe hea elu

Eestis on üks kunstiteadlane, kelle armastus baroki vastu ei piirdu ilusate piltide imetlemisega. Jüri Kuuskemaa on teinud sellest äri ja elab nagu keskaja pürjel, kirjutab Helen Urbanik.

"Tere tulemast, hanseaa­did!"

Pühapäeva keskpäeva paiku seisab Jüri Kuuskemaa (61) oma Pika tänava keldrigalerii trepil ja palub ukseavast sisse piiluvatel noortel reipalt sisse astuda. Paekivist hoone on pärit 14. sajandist ja Kuuskemaale kuulub sellest pool – kolmandal ja katusekorrusel elab ta üheteistkümnendat aastat oma naise ja lastega, keldris peab aga galeriid.

"Oot-oot, siin on järsk aste," võ­tab mustades viigipükstes ja viksi­tud kingadega Kuuskemaa ühel teismelisel teksades tütarlapsel käe alt kinni ja aitab tal galantselt keldrisse laskuda.

Tüdrukutel on käes korvid nõude ja väga isuäratavalt lõhnavate pirukatega ning suur termos teega. Poisid tassivad trepist alla ilmatu suurt puidust kilpi, millele on maalitud keskaegsete Hansalinnade kaart.

Ettevaatlikult manööverdavad nad seda nii, et ei puutuks vastu seinal rippuvaid kümneid vanade gravüüride koopiaid. Piltide originaalid kuuluvad Jüri Kuuskemaa ja tema abikaasa Aeda kogusse.

Need tosinkond koolilast käivad teist aastat restorani Olde Hansa juures tegutsevas keskaja koolis ja nad tulevad täna kuulama kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa loengut hansalinnadest.

Liiklusvahend, millega noored han­seaadid Pikale tänavale saabusid, lööb Kuuskemaa aga täiesti pahviks, nii et ta kutsub mind seda imeasja oma silmaga kaema. Uhke suurte ratastega käsikäru matkib keskaegset stiili.

Kuuskemaa esituses ei ole ajalugu kuiv aine täis aastaarvusid ja fakte, mis kuidagi meeles ei taha püsida. See on hoopis hoogne jutustus, kus sajandite eest elanud inimesed mõtlevad ja käituvad üsna meie kaasaegsete kombel ja on sellepärast kuulajale palju lähedasemad.

"Poissmehed on ühed igavesed tolgused," kuulutab Kuuskemaa õpilastele. Kõik naeravad. Ta seletab, miks keskajal oli linnale kasulikum, et tema kodanikud oleksid paiksed abielumehed, mitte oma suva järgi ringi rändavad meistrid ja sellid. "Kui sul on naine ja kolm last, oled sa sunnitud kaitsma oma kodu. Linn oli pragmaatiliselt huvitatud tööjõu taastootmisest."

Rootsi kuningas külastab ­Ee­s­tit. Tallinna vanalinnast vestab talle Jüri Kuuskemaa. Linnakodanik peab ühes Tallinna trammis oma sünnipäeva. Külalisi lõbustab lugudega ajaloost Jüri Kuuskemaa.

Ajakirjanik, kellel on keskaja või vanalinna või Kadrioru kohta mõni küsimus, helistab esimesena alati Jüri Kuuskemaale. Ja Kuuskemaa kommenteerib lahkelt kõike alates reklaamifirma vanalinna kontori sisekujundusest ja lõpetades gaasilaternaid meenutavate uute viidapostidega.

Kuuskemaa on praegu meie kõige tuntum kunstiteadlane. Ta on nagu ühemehebänd, keda soovija saab esinema kutsuda – ainult et Kuuskemaa pole üheööliblikas nagu poptäheke Tiiu. Tema etteasted lähevad aastatega paremaks.

Me oleme harjunud sellega, et Kuus­kemaa igal pool ajaloost ja kunstist räägib. Ent kuidas sai tundmatust "muuseumi pojast" nagu mees ise enda kohta ütleb, kes noore ajalooüliõpilasena aastal 1964 Kadrioru kunstimuuseumisse praktikale tuli, nõnda hinnatud keskaja tundja?

Kui Jüri Kuuskemaa oli kaheksa või üheksa aastat vana, juhtus temaga hir­mus õnnetus. Ta sai kruusaaugus liu­gu lastes raskesti viga, viidi haiglasse ja selgus, et väikesel poisil on luutuber­ku­loos.

Haiglasse, kus seda haigust raviti, Kuuskemaad võtta ei tahetud. Olid viiekümnendad, stalinismi aeg. Kuuskemaa isa langes Teises maailmasõjas "valel poolel", kui poeg oli kahe ja poole aastane. Te­ma isapoolne vanaisa viidi Siberisse ja jäigi sinna. "Rahvavaenlase poeg, las kär­vab," meenutab Kuuskemaa toonast suhtumist.

Kuuskemaa puhub aeglaselt ja mõnuga pahvaku Marlboro Lightsist tõmmatud suitsu. Me vestleme tema keldrigaleriis ühel külmal oktoobripäeval. Nurgas mängib vaikselt Klassikaraadio.

Kokku tuli perekonnanõukogu ning otsustas järgmist: et Kuuskemaa ema oli selleks ajaks teist korda abiellunud, paluti tema uuel abikaasal väike Jüri lapsendada. "Kuni rahulikumate aegade saabumiseni." Nii sai ta endale nime Jüri Keevallik ja koha Tatari tänava haiglas, kus poiss mitmeks aastaks üle keha kipsi pandi.

"Inimese keha saab vangistada, vaimu aga mitte," ütleb Kuuskemaa. Ta oli viieselt lugema õppinud. Nüüd kasutas voodi külge aheldatud poiss raamatuid selleks, et rännata ajas ja ruumis, lugedes tohutus mahus ajalugu ja geograafiat.

Rafaello Giovagnoli romaani "Spar­­tacus" tahtis üks haiglakaaslane Kuus­ke­maalt vägisi ära võtta, lubades ära kaevata, et Kuuskemaa pühkis kemmergus tagumikku väidetavalt Stalini pildiga ajalehetükiga. Ahastuses oli Kuuskemaa valmis juba oma lemmikust loobuma, kui poiss tunnistas, et ta tegi nalja.

Kümneaastasest Kuuskemaast oli kujunenud suur rahvuslane, sest ta suhtus venelastesse kui lurjustesse, kes tapsid tema isa. Vanaema, kauaaegse Estonia teatri näitleja Betty Kuuskemaa palvel pandi Jüri neljandas klassis sanatooriumi vene osakonda. Mõne aja pärast rääkis väike poiss eesti keelt vene aktsendiga ja sai aru, et venelased on täpselt samasugused inimesed kui kõik teisedki. Ainult kui Stalin aastal 1953 suri, oli eestlane Kuuskemaa seal venelaste keskel ainus, kes ei nutnud.

"Ma olin nagu kartuliidu," kirjeldab Kuuskemaa seda poissi, kes Keila-Joa koolis viiendasse klassi läks: suur lokkis juuksepahmak peenikese keha otsas, kepp käes. Pere kolis Tallinnast ära, sest kasuisa sai Keilas teemeistrina tööd.

See aasta oli Kuuskemaale üks raskemaid, sest klassivennad kiusasid veidrat "kartuliidu" pidevalt. Kuuskemaa vastas norimisele enamasti jäise vaikimisega – ta oli teistest pikem ja väikeste poiste rusikad ei ulatanud tema ninani vehkima. Samas lõi ta viiendas klassis enda maksma panemiseks puruks viis keppi. "Õnneks mööbli vastu," naerab Kuuskemaa nüüd.

Et haiglas virelemist tagasi teha, sõitis poiss palju rattaga ja suusatas. Isegi praegu, kui Kuuskemaa enam aastaid sporti ei tee, ütleb arst, et tal on treenitud inimese süda.

Klassikaaslastega võrreldes palju lugenud Kuuskemaa tundis, et on teistest vaimselt tublisti üle. Kui ema ja kasuisa lihahinna üle arutlesid, tundus see tema jaoks olevat maailma labaseim teema. Kambajõmmi Kuuskemaast ei saanud, pigem arenes temas välja teatud kõrkus ja põlgus väiksemate vaimsete huvidega inimeste suhtes: "Ma olin reaalelust üksjagu võõrdunud."

Keila kultuurimajas asunud raamatukogus käis Kuuskemaa kahe kohvriga – ühes tassis koju venekeelset, teises eestikeelset kirjandust. Ajakiri Vokrug Sveta oli midagi National Geographicu sarnast ja Kuuskemaa jaoks sama põnev kui praegustele sekretäridele Kroonika. 16aastaselt otsustas ta läbi lugeda kogu maailmakirjanduse kuldvara. 18selt mõistis, et see pole võimalik.

Kuuendas klassis sai Kuuskemaa oma esimese kaamera Komsomolets. Õige pea ilmus kohalikus lehes Kollektiivne Töö tema sulest esimene artikkel, mis rääkis mingist koolisündmusest. Ta tegi kaastööd ka Sädemesse, kuigi ei hakanud põhimõtteliselt pioneeriks.

Kuuskemaa käis Tallinnfilmi kinoringis. Pärast teistest aasta võrra kiiremini lõpetatud keskkooli oli ta välja valinud kaks võimalikku karjääri: ajaloolane või operaator, Tartu ülikool või Moskva kinoinstituut.

Otsus ajaloo kasuks langes ühel jalutuskäigul Tallinnfilmi Harju tänava kontorist Kaupmehe tänava võttepaviljoni. Kuuskemaa pidi Kaupmehe tänaval saama kokku ühe mehega ja temaga võimalikku tööotsa arutama. "Kui mees on seal, jään Tallinnfilmi, kui meest ei ole, annan paberid Tartusse," otsustas Kuuskemaa teel. Meest polnud ja Kuuskemaast sai ajalootudeng.

Parteiajalugu oli Kuuskemaa meelest "läila" ja parteiajaloolastest karjeristid ei meeldinud. Ainult kunstiajalugu ei sõltunud kuidagi partei tahtest. Lisaks avaldas kitsama eriala valikul sügavat muljet gallomaanist professori Voldemar Vaga rafineeritud maitse ja eluhoiak ning see, kuidas ta demonstreeris vahel loengus, endal korralik ülikond seljas, kreeka jumalate klassikalisi skulptuuripoose.

1. novembril 1964 alustas Kuuske­maa praktikat Kadrioru kunstimuuseumis. Järgmisel aastal lõpetas ülikooli. "Olen muuseumi poeg," ütleb endiselt kuraatorina Kadrioru väliskunsti muuseumi hingekirjas olev Kuuskemaa. "Ma sain seal vaimselt täiskasvanuks."

Töö muuseumis aitas Kuuskemaal tema enda sõnul vabaneda hingelistest piduritest. "Esimesed kümme aastat kulusid enda harimisele," ütleb ta. Lisaks Kadrioru lossile hakkas ta põhjalikult uurima ka Tallinna vanalinna. Luges kõike, mis oli kättesaadav eesti, saksa või vene keeles. Tegi ise endale temaatilisi ekskursioone: ühel päeval vaatas ainult välisuksi, siis aknanurgikuid, vihmaveetorusid ja veekogumiskaste, eeskodasid või õuesid. Kuuskemaa käis kõikjal, kuhu vähegi ligi pääses, ja pildistas huvitavaid detaile. Lisaks tutvus kõigi restaureeritavate hoonetega ja restaureerijatega.

"Ma tundsin ennast nagu India ülestõusnu sipoi brittide suurtükitoru ees," kirjeldab Kuuskemaa esimesi kordi, kui ta pidi Kadriorus ekskursioone juhtima ja talle vahel koguni mikrofon ette pandi või teda kaameraga filmiti.

Kõige suurema esinemisjulguse kooli andsid ühingu Teadus loengud, mis viisid Kuuskemaa rääkima lihtsatele inimestele Pärnus, Jõhvis, Narvas, Kohtla-Järvel. Kui sa seisad Kohtla-Järve põlevkivikeemia kombinaadi lõunapausile tulnud töötajate ees, kes kunstiväärtustest pajatavat noormeest kuulates haigutavad, siis pole igavuses süüdi mitte kuulajad, vaid rääkija, otsustas Kuuskemaa.

Ajalooloengutest said sestsaadik põnevad etendused. Ta õppis häälega mängima, žestikuleerima, faktide vürtsitamiseks naljakaid ja anekdootlikke lugusid rääkima. Sellest ajast on pärit ka Kuuskemaa põhimõte pidada loengut seistes. Tema pikk kogu torkab nii veelgi paremini silma.

"Et huvi äratada, peab vahel olema mõõganeelaja või akrobaat," ütleb ta. Kusjuures teatriga on Kuuskemaa kokku puutunud ainult nii palju, et käis koolis näiteringis ja viiendast eluaastast saadik kõigil vanaema kontrolletendustel.

Sel suvel pidasid Kuuskemaad oma Haapsalu kodu aias hõbepulmade puhul pidu, millega tähistasid ühtlasi Haapsalu päeva. "Oleme kutsunud inimesi, kellega meil on isiklik kokkupuude, sest tahame, et päev oleks lihtne ja kodune," ütles Aet Kuuskemaa kohalikule lehele Lääne Elu.

Külalisi oli paarsada ja aed sai rahvast täis. Pereisa Jüri otsis kõrgemat kohta, kust kõnet pidada. Tema pilk jäi peatuma õunapuul, mis näis kantsliks hästi sobivat, ning Kuuskemaa ronis krabinal puu otsa.

"Mulle see meeldis, kuidas sa puu otsa ronisid," ütles Jüri Arraku viieaastane lapselaps Kuuskemaale pärast. Tõesti, nüüd suudab Kuuskemaa köita igasugust publikut, olgu tegu väikeste laste või kõrgete riigipeadega.

Oma teadmisi teistega jagada ei häbene Kuuskemaa sellest ajast saadik, kui ta kord 70ndatel näitas oma Kadrioru kolleegidele slaide huvitavatest detailidest Tallinna vanalinnas. 15 inimest tundis kamba peale sajast pildist ainult 20 puhul ära, millega on tegu.

Kindlasti on mõnel kitsal alal Kuus­kemaast suuremaid asjatundjaid (ise on ta lähemalt uurinud Kadriorgu, Põltsamaa portselanimanufaktuuri ja Tartu kullassepatsunfti). Kuid üldise kultuuriajaloo paljasjalgse apostli ametis ei leidu temale Eestis võrdset.

Kui 70ndate alguses ilmus tuntud Kad­ri­oru uurija Mai Lumiste raamat tsaar Pee­ter I käsul ehitatud lossist ja noor Kuuskemaa selle ühe sõõmuga läbi luges nagu krimka, aga vastuseid teda huvitavatele küsimustele ei leidnud, otsustas ta lõpetada autoriteetide kummardamise.

Eeldades, et kusagil peavad leiduma dokumendid lossi rajamisest, tegi Kuuskemaa endale selgeks Vene arhiivisüsteemi. Moskvast Venemaa vanade aktide keskarhiivist leidiski ta Peeter Suure Kabineti ehk Kadrioru lossi ja pargi rajamise aruanded 95 paksu nahkse köitena. "Nende otsimine arhiivifondidest Moskvas, Peterburis, Tartus ja Tallinnas oli mulle omal ajal niisama põnev, nagu võib kellelegi teisele olla jahilkäimine või detektiivitöö," on Kuuskemaa hiljem tunnistanud.

Aruanded avastas ta aastal 1972. Kahjuks oli vana vene keele kirjapilt neis selline, et Kuuskemaa ei saanud tekstist peaaegu mitte midagi aru.

"Sulgesin ennast nende mikrofilmidega kaheks nädalaks Kadrioru lossi katusekambrisse ja õppisin uuesti vene keelt lugema," ei kaotanud Kuuskemaa meelekindlust. Aastal 1985 ilmus tema sulest Tallinna vaatamisväärsuste sarjas raamatuke "Kadriorg". Selles lühikeses ülevaates sõnastab Kuuskemaa minu meelest ka põhjuse, miks hiilgav barokiajastu talle nii südamelähedane on: "Siin triumfeerib loogiline mõistus, painutades kaootilisusele kalduva looduse oma range tahte alla."

Kolme aasta eest avati rootslaste abiga restaureeritud Kadrioru loss. Lossi lilleaia taastamisprojekti kaasautor koos Katrin Etvergi (arhitektuur), Kersti Lootuse (haljastus) ja Ain Järvega (projekti vedaja) on Jüri Kuuskemaa.

Paljudele, sealhulgas ka näiteks kirjanik Mati Undile ja teistelegi Kadrioru elanikele, ei meeldinud see "prantsuse herneaed", mida Kuuskemaa nõustamisel lossi ümber taastati. Nad eelistasid looduslikku metsistunud pimeaeda, sest sellise Kadrioru pargiga olid nad harjunud. Leheveergudel puhkes tuline sõnavahetus, kuid Kuuskemaa ei taganenud oma seisukohtadest.

Täpselt sama kindlameelne on kunstiajaloolane ka teistes küsimustes. Muinsuskaitseühingu juhatuse liikmena tegi ta aastal 2000 ettepaneku anda Karutee­ne medal Viru tänavale De la Gardie kaubamaja ehitanud inimestele, sest selline moodne maja vanalinna ei sobi. Nagu ei sobi ka euroremonditud korterid ega paari aasta eest Sauna tänavale planeeritud Vanalinna stuudio hoone (viimane jäigi ehitamata).

Praegu on just 61aastaseks saanud Kuuskemaal tegemist rohkem kui enamikul tema eakaaslastest.

Tema vanalinna jalutuskäikude pub­likuks on nüüd põhiliselt inglased, saks­lased ja venelased. Eestlased paluvad Kuuskemaal rääkida näiteks mõisatest (võtame või viis hooaega kestnud Concerto Grosso kontserdisarja Eesti mõisates). Ta ise hindab, et on võimeline pidama tunniajalise loengu 200st objektist Eestimaal. Reisifirma Tallinntuur tellib Kuuskemaalt ekskursioone isegi nii kaugetes paikades nagu India või Hiina.

"Mul on viimastel suvedel olnud ai­nult kolm vaba laupäeva," ütleb Kuus­ke­maa. Tihe töögraafik ei häiri teda sugugi.

Lisaks Kuuskemaa kirjutab (ajakirja­desse nagu Kodukolle või Aed või lo­gis­tikafirma Schenker kliendilehte). 1990ndate alguses pidas ta venekeelseid ajalooloenguid televisioonis, nüüd hüüab kaheksandat aastat igal laupäevahommikul Kuku raadio "Memoria" saate kuulajatele "Muinsustervitus!".

Ühel päeval nädalas on Kuuske­maa ametis Kadriorus väliskunsti muuseumis ja võibolla juhib järgmisel aastal taas menukaid ekskursioone lossis.

Kuuskemaa on proovinud ka poliitikuametit (aastal 2000 kuulus ta koonderakondlasena Tallinna volikokku), kuid enese allutamine partei seisukohtadele ei sobinud talle.

Abikaasa Aedaga peab Jüri Kuus­ke­maa galeriid nimega Bestart, mis reprodutseerib nende kogusse kuuluvaid vanaaegseid gravüüre Tallinnast ja teistest Eesti linnadest.

Osaühingu Kuuskemaa ja Kuuske­maa netokäive oli äriregistri andmetel läinud aastal 316 000 krooni. Poole sellest moodustas tulu loengu- ja ekskursioonitasudest, reprode valmistamiselt ja au pair’ide vahendamisest välismaale (sellega tegeleb abikaasa Aet) teeniti 35 000 krooni. Puhaskasum oli möödunud aastal 17 000 krooni.

Vaategraafika on see osa Kuus­ke­maade kogust, millelt on võimalik kasu lõigata. Ülejäänut (näiteks 60 ajaloolist tooli või nende koopiat) kasutab pere oma Tallinna ja Haapsa­lu elamistes.

Kõige parema meelega veedakski Kuuskemaa rohkem aega selles kuurortlinnas, mille piiskopilinnuse toetuseks nad koguni rahastu asutasid. Haapsalus Saue tänaval kuulub Aet ja Jüri Kuuskemaale kaks hoonet. Neist vanem on endine kutsarimaja ehk Haapsalu vanim puitmaja, mis pärineb aastast 1782. Betty ja August Kuuskemaa (ja ka Jüri lapsena) suvitasid seal aastaid.

Et maja on müügis, kuulis Kuus­ke­maa mõne aasta eest juhuslikult ja ostis selle isale kuulunud krundi müügist saadud raha eest. Viimaks ongi barokse hingelaadiga Jüri Kuuskemaa saanud päris oma ba­rokk-baraki. See on muidugi res­tau­reeritud heale keskajatundjale kohaselt.

Kunstiajaloolane Kuuskemaa tuleb kaubandusele orienteeritud ühiskonnas suurepäraselt toime. Ent lihahinnad ei paku talle endiselt mingit huvi – toi­dukaupluses käib abikaasa Aet. Jüri Kuuskemaa ostab poest ainult raamatuid ja antiiki.

Varjunimest Antikvaar muinsustervituseni Kukus

Jüri Kuuskemaa esimesed ajalooteemalised kirjutised ilmusid ajalehes Sirp ja Vasar varjunime all Antikvaar. Ta kirjutas näiteks Norra mõisast leitud seinamaalingutest ja antiiksetest leinakividest Vigala mõisas, mis ostetud Pompeist. Aga ka mõtlemapaneva loo vanadest raidkividest Tallinnas, mida happelised vihmad ja tänavate soolatamine ülikiiresti murendasid.

Juba tollal oskas ta vanadest asjadest kaasahaaravalt ja pisut arhailist eesti keelt kasutades kirjutada. Kuuskemaa ise ütleb, et võttis õppust Jaan Krossilt, kelle "Keisri hull" ilmus aastal 1978 ja millest sai kiiresti eestlaste lemmikraamat. "Mulle meeldis Krossi saksapärane lohisev lause," ütleb ta.

Ka on tal meeles ühe tema kunstiajaloolisi tekste uurinud keeleinimese lause: raisatud on see kirjutis, kus pole leiutatud ühtki uut eestikeelset sõna. Nüüd loeb Kuuskemaa oma tekstid alati pärast valmimist kaks korda üle: üks kord kontrollib sisu, teine kord keelt – kas mõnda pooleleheküljelist lauselohet saaks ehk lühendada ja võõrsõnu omasõnadega asendada?

Samal ajal avaldas Kuuskemaa oma toonase nime Jüri Keevallik all lugusid kaasaegsetest sündmustest: näiteks Karakalpakkia Nukussi kunstimuuseumi näitusest Kadriorus.

Seitsmekümnendate lõpus hakkas ta taas oma sünnipärast perekonnanime kasutama. Varjunimi Antikvaar kadus ning Jüri Kuuskemaast sai kaubamärk. Praegu on Kuuskemaa kõige laiemale publikule suunatud väljund kaheksandat hooaega kestev "Memoria" saade Kuku raadios.

Alltoodud näited annavad tunnistust, et Kuuskemaa ajaloost kirjutamise stiil oli juba alguses talle väga iseloomulik.

"Ennäe! Siin kumas läbi lubja ja hallituse tahmane Amorist jõmpsikas, teisal võis aimata nõgiseid puid, husaarivurrudena turritavaid sagrislehelisi ornamente. See oli nagu mingi lummus, justkui püüaks surev maja enne katuse ja lagede sissevarisemist ilmsiks teha neid päevi, mil ta oli alles uus, tulvil külalisi, kauneid ja kallihinnalisi asju."

(Artikkel Norra mõisast "Viirastuvad seinamaalid" ajalehes Sirp ja Vasar 15. august 1975)

"Kõik järgnev võinuks minna tavapärast abielura­da ning meil poleks praegu põhjust meenutada ei Mar­ga­retet, tema abikaasa Dirickut ega pihiisa Johanni, kui armastuse käskijanna, kõigeväeline emand Veenus poleks ässitanud oma vibukütist pojukest Amorit toime panema üht järjekordset huligaansust, mislaadsed ahvatlevad soliidseid inimesi end narriks ja teistele naeruks tegema, vahel koguni uisapäisa tormama täieliku hukatuse sisse."

(Lugu "Armunud preester" ajakirjas
Kodukolle 2002. aasta detsembris räägib sellest, miks Tallinna vanalinna majas Lai t 29 praegugi kummitab)