Võiksime ehk öelda "Üleilmne Kultuuride Akadeemia". Akadeemia ühendas kultuuriinimesi, poliitikuid, teadlasi mitmelt maalt ja mandrilt. Selle akadeemia president oli Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel ja selle patroon oli kadunud president Mitterrand.

Akadeemia toimis päris tõhusalt asutamisest (1992) saadik, kuni Mitterrand'i järeltulija Chirac tema kuningliku algatuse lõpetas, Eco sõnades "Chirac tappis akadeemia". Selle olemasolu meenutab veel vaid marmorplaadike Louvre'i galerii seinal. Akadeemia korraldas iga aasta enamasti Pariisis sessioone, kus ma isegi esinesin. Sääl oli Eco muidugi üks agaramaid ja huvitavamaid esinejaid koos Amin Maaloufi, Mohammed Talbi, Paul Ricoeuri, Jacques Le Goffi, Jorge Sempruni, Julia Kristeva ja Ariel Dorfmaniga. Üks akadeemia projekte oli raamat ja multimeediamaterjalid, mis pidid valgustama maailma kultuuridepaljusust ja näitama rassismi vildakust. Selle projekti hing oli jällegi Eco.

Tema romaanidest olen lugenud vaid "Roosi nime" ja "Foucault' pendlit". Mõlemates väljendab Eco selgelt oma vastuseisu dogmatismile, fanatismile ja mitmesugustele esoteerilistele ebauskudele. "Roosi nime" pääkangelane on vabameelne nominalistist õpetlane Baskerville'i William. Omamoodi valge vares ametivendade hulgas, filosoofiaga vaimupimeduse vastu võitleja, kes teab, et ta ei suuda väga palju, kuid ometi püüab hoida küünalt kustumast ja selle oma õpilasele edasi anda. Detektiividena mõrvarit jälitades otsivad William ja tema õpilane Adso tegelikult palju suuremat tõde, millega nad mitmel moel ka kohtuvad. "Roosi nimi" on põnev kriminaallugu, ent ka traktaat tähendustest ja tõlgendustest, avatusest ja suletusest, vabameelsusest ja inkvisitsioonist. Raamat on veidi ka loeng, kus autor refereerib mõndagi loetust, näiteks on romaani lõpus ümber jutustatud lõike Johan Huizinga "Keskaja sügisest". Õieti on tõlgendamisprobleemiks juba romaani päälkiri. Kes on Huizingat lugenud, mäletab, et tegu on tsitaadiga keskaegsest ladinakeelsest luuletusest, kus varieeritakse vana "Sic transit"-motiivi. Kõige kaduva taustal nimetatakse tekstis, et "roos kannab endist nime, meie aga oleme pelgad nimed". Huizinga oletab, et "roos" on tegelikult kirjaviga, tekstis pidi algselt olema mitte rosa, vaid Roma. Niisiis on Rooma ikka alles, meist ja muist on saanud ja saavad pelgad nimed.

"Foucault' pendel" on ühesema suunitlusega raamat. Autor ise ütles mulle, et sellega astus ta välja fašismi vastu. Mida ta veelgi otsesõnalisemalt on teinud mitmes ajaleheartiklis, millest ühe omal ajal ka eesti keelde tõlkisin. Eco ütles, et tema meelest viib praegu läänemaailmas lokkav esoterism ja new age'i kultus (ma ise nimetan seda "astro-hiro") otse fašismile, nende vahel on süvaseos. Väide, mida tasub tõsiselt võtta. Ma ise olen seda meelt, et kui hakkame uskuma nõidust ja nõidu, hakkame varem või hilje m ka nõidu põletama. Sel kombel on Eco üks valgustuse, valgustusajastu püüdluste jätkaja. Ta ei kirjuta pelgast huvist, vaid missioonitundega, nii nagu asus innukalt tegutsema ka maailma kultuuriinimesi ühendavas, mõistmist ja sallivust edendada püüdvas akadeemias.

Nagu valgustusaja suurkujud Voltaire või Diderot on Eco maailmainimene, kes suudab ka kitsamaid probleeme näha laiemas, mõnikord globaalseski kontekstis. Ent teisalt on Eco vägagi itaallane, kellega eestlasel pole esialgu lihtne suhelda, sest pääle muu ei oodata Itaalias, et inimene, keda tahetakse kõnetada, lõpetaks vestlemise teiste inimestega, vaid sekkutakse ise. Mis nii populaarse isiku kui Umberto Eco puhul on möödapääsmatu, sest avalikus kohas suhtleb ta tavaliselt mitme inimesega ühtaegu. Nagu enamik itaallasi, on Eco ka päris hää näitleja ja esineja ning võluv seltskonnahing. Ma tunnen kahjuks väga napilt tema teaduslikke ja populaarteaduslikke töid, veel vähem Ecot kui professorit, õpetajat ja juhendajat. Usun aga, et ma ei eksi, kui arvan, et ka selles vallas on ta väga tugev.

Et temas on midagi lähedast Baskerville'i Williamile ja et ta on suutnud juhatada tee kätte mõnelegi noorele Adsole.

See pole kerge ja lai tee, kuid igal pool ja igal ajal on hädasti vaja inimesi, kes seda käiksid ja teistele näitaksid.

Umberto Eco

(5. jaanuar, 1932, Alessandria) - Itaalia erudiit, kirjanduskriitik, romaanikirjanik, semiootikaprofessor ja publitsist.

Eco fenomen ja omapära on miksida kõrget ja madalat, uut ja vana, klassikat ja popkultuuri; leida seoseid teksade ja skolastilise filosoofia vahel; põimida elegantselt kokku Louis Vuittoni kohvrid ja eelrafaeliitide võltsingud; dekodeerida ühesuguse põhjalikkuse ja vaimukusega nii James Bondi kui ka Dantet, Las Vegase kitšipaleesid kui ka Chartres'i katedraali.

Ülemaailmse menu saavutas Eco romaaniga "Il nome della rosa" ("Roosi nimi", 1980; eesti k Eesti Raamat, 1997 ja Eesti Päevalehe Kirjastus, 2005). Tõeline Effetto Eco - teos tõlgiti rohkem kui kolmekümnesse keelde ja seda müüdi enam kui kümme miljonit eksemplari - uuema aja väärtkirjandusest saab sarnase populaarsusega võistelda vaid García Márquezi "Sada aastat üksildust". Jean-Jacques Annaud' lavastatud filmiversioonis mängis peaosa Sean Connery.

Doktorikraadi pälvis Eco 24aastaselt Torino ülikoolis, kaitstes väitekirja usufilosoof Aquino Thomasest. Hiljem väitis Eco, et aastaid Aquino Thomasega tegelemine ravis ta müstilisel kombel katoliiklusest terveks.

39aastaselt sai Ecost Bologna ülikooli professor. Tänaseks on ta kolmekümne maailma ülikooli audoktor, õpetanud nii Harvardis, Yale'is kui ka Oxfordis.

Eco meelest pole probleem, et tema teosed on lugejale parajad pähklid: "Mulle endale meeldivad lihtsad raamatud, mis kohe une peale ajavad. Aga tavalugeja ei veeda ju päevi Hegeli või Kantiga rammu katsudes. Romaan võib talle olla ju-jutsu, vastuhakk, võrgutusobjekt, väljakutse. Kui raamat ütleb kohe jah, on ta hoor."