Beebiga linnadžunglisse ja loodusesse

Võttes vabatahtlikult kanda mõned lisakilod, saad vastutasuks liikumisvabaduse, kätevabaduse ning rahulolevama ja enesekindlama lapse.

Kandmisvahendis on laps peidus kandja vastas, kuid samas võib osa saada kõigest, millest kandjagi. Ta kuuleb ja näeb sama ning liigub ja hoiab tasakaalu koos kandjaga, väsides jääb magama, samal ajal kui ema oma asju ajab. Niimoodi saavad mõlemate vajadused vastatud.

Tõenäoliselt kõige elegantsemad on lühikesed linad. Neid kantakse üle ühe õla.

Traditsioonilisest Mehhiko rebozo’st on välja kasvanud tänapäevane rõngas­lina ja märss.

Lühikesed linad on head kiir­linad. Kui asi käpas, käib niisuguse selgasaamine väga ruttu. Ka on need mahult väikesed ja kerged ning seetõttu head igaks juhuks kaasas kanda. Ka pole hirmu, et linaotsad sidudes poriseks saavad, nagu pika linaga juhtuda võib.

Linad ja märsid

Rõngaslina ja märss on kandmisviiside poolest sarnased, suurim vahe on selles, et rõngaslina suurus on reguleeritav. Märsi peab aga hankima enda suuruse järgi, nii et ema-isa ei saa tihti­peale üht märssi kasutada. Ka ei pruugi sama märsisuurus sobida paksemate üleriietega ja ilma.

Tänu väga heale reguleerimisvõimalusele on rõngaslina suure­pärane vastsündinu kandmisvahend. Pisemat, mõnekuust beebit, jaksab üheõlalinadega kanda pikka aega, raskemate laste ja pikemate käikude puhul peaks kandmisõlga vahetama ja/või eelistama kahele õlale toetavat lina. Jälgi, et lina oleks laialt üle õla ega suruks vastu kaela.

Paljud peavad lühikesi linu käepäraseks väikelapselinaks: lühikesed linad on parimad puusal kandmiseks ja rahutu mudilase saab lihtsalt sisse-välja. Lühikeste linadega saab kanda kõht kõhu vastas, puusal, buda-asendis nägu väljapoole ja vajadusel ka selja poolel.

Rõngaslina on kõige parem diskreetseks imetamiseks. Nipi kätte saanud, võib väikese näljahädalise rõngaslina varjus niimoodi ära sööta, et kõrvalseisja midagi kahtlustada ei oska.

Selleks on vaja ka sobivat riietust, nagu imetuspluusi.

Pikad kandelinad oma paljude sidumisvõimalustega on uuem lääne maailma leiutis. Kahtlemata on tegu kõige universaalsema kandmisvahendiga. Pika seotava linaga saab teha kõike: siduda seda sarnaselt lühikese linaga vaid ühele õlale, siduda toetuspinnaga kahele õlale ja puusadele, see sobib sama hästi nii vastsündinule kui ka kolmeaastasele. Sellise linaga saab lapse siduda kõhule püsti ja pikali, puusale, seljale ja turjale. Üle lapse võib jääda vaid üks kiht kangast või koguni kolm. Ja seda kõike mitmel moel.

Aga sidumist peab oskama. Asi iseenesest pole kuigi keeruline. Kui oskaja käe all paar korda proovida, siis kolmas sidus peaks juba hästi õnnestuma. Nagu ka lühikeste kandelinade puhul, on siin märksõnadeks korrektne pingutamine ja siduse viimistletus.

Üks sidus selge, peaks teiste õppimine minema juba märksa kergemalt. Seotava kandelina miinuseks on selle pikkus, käekotti see ei mahu. Ka pole kuigi mugav seda keset tänavat siduma hakata. Kandelina seevastu saab ka varem valmis siduda ja näiteks parkimisplatsil lapse turvahällist linasse tõsta.

Seotava kandelina üks variant on trikoolina. Trikoolina võtab tänu oma elastsusele ise vajaliku vormi ja seetõttu pole korrektne pingutamine siin määrav. Paljudel trikoolinadel on raskuspiirang 7–10 kg vahel, kuid on olemas ka suuremat raskust kannatavaid trikoolinu.

Kõhukotid

Lapsekandmiskotid sää stavad sidumisest. See meeldib neile, kelles 4–5 m kangast õudu tekitab. Lapsekandmiskoti kasutamise saab selgeks ka ainuüksi juhendi järgi. Samas – iga õmblus ja pannal on omamoodi piirang, kindlasti pole tegu nii paindliku vahendiga kui kandelina.

Kui kandelinad on oma olemuselt sarnased, siis kotte on väga erinevaid. Esimese asjana tasub selgeks teha, mis asendisse laps seal jääb. Õnnetuseks müüakse ikka veel kotte, kus laps toetub oma raskusega peenikesele ribale jalgade vahel. Need kotid ei sobi. Siin on mitu viga: surve kubemele, sirgelt alla rippuvad jalad ja sirge või isegi nõgus selg. Korralik pingutamine on tähtis ka kottide puhul, laps peab jääma kandja keha vastu, ei tohi kotis rippuda ega loksuda.

Seljakotid

Teistlaadi kotid on need, mida matkapoodides müüakse. Need on olemuselt pigem kaasas kantavad istmed. Neid valides tasub uurida koti ergonoomilisust kandja seisukohast.

Peenikesed õlapaelad suruvad õlgadele ja väsitavad ka juba lühemat aega kandes.

Igasuguste kandmisvahenditega peab laps jääma vähemalt kandja naba kõrgusele, vastasel juhul on raskuskese vale ja last on märksa raskem kanda.

Eriti raskemate laste puhul on suureks abiks, kui raskus on jaotatud nii kandja õlgadele kui ka puusadele. Kümne-viieteistkilone laps on raske nii või naa, kuid hea kandmisvahendi tunneb ära selle järgi, et ka pikemalt kandes ei hakka kusagilt soonima või hõõruma, ära väsivad pigem jalad.

Üldiselt peetakse naisterahva kandmispiiriks 15 kg. Hea, kui kott võimaldab seljal kandmist.

Aastane laps on ise juba nii pikk, et kipub kõhul kandes vaatevälja segama, konarliku tee puhul võib see lausa ohtlik olla. Ka on seljal raskust kergem taluda. Pealegi ei meeldi paljudele suurematele lastele enam kõht-kõhu-vastu-asend, puusal ja seljal tunnevad nad end vabamalt, rohkem on ruumi käte liigutamiseks ja ringi vaatamiseks.

Õige asend

Enamasti kannamegi oma lapsi õigesti: kõht kõhu vastas, pea toetatud, selg kergelt kumer ja toetatud, pepu samal joonel või allpool põlvi. Sama peaks olema lapse asend ka kandmisvahendis. Mida väiksem laps, seda täpsemat toetamist vajab. Kandmisvahendi alumine serv peaks hakkama põlveõnnaldest (mudilasel võib ka poolest reiest), vastsündinul toetatakse ka pead, umbes neljakuusel lapsel võib käed kandmisvahendist välja jätta. Umbes sama vanalt hakkab laps ärkvel olles selga sirgu ajama.

Soovitusi

Harjutamiseks kasuta nukku või pehmet mänguasja.

Kandmisvahendisse pane harjutamise ajal vaid heatujuline laps.

Aitab liikumine, kõige parem on minna õue. Esimesel elukuul alustades laps tavaliselt harjutusperioodi ei vaja.

Ära pane last rahvarohkes kohas nägu välja­poole, pisike ei suuda end pealetungiva info eest kaitsta, seljal saab ta aga näo ära peita.

Võimalusel ära üldse kanna last nägu väljapoole, alternatiivid on puusal ja seljal kandmine.
Kui ikkagi on soov last nägu väljapoole kanda, siis buda-asendis, mitte mingil juhul jalad rippu.

Ära joo, laps kõhul, kuumi jooke.

Imikuid ohustab pigem ülekuumenemine kui külmetamine. Annate ka teineteisele lisasooja.

Suvel kandes kaitse kindlasti lapse pead ja jalgu päikese eest.

Kandmisvahendid pole mõeldud sportimiseks (rullitamine, rattasõit jm).

Kandmisvahendid ei asenda turvavarustust autosõidul, küll aga võivad olla lubatud lennukis.

Kui kandmine ei õnnestu, küsi nõu, ära jäta head abivahendit seisma.