Benedictus XVI - kristliku maailma lõukoer
Katoliku maailma uus ülemkarjane, paavst Benedictus XVI, oli Ekspressis viimati jutuks mullu augustis, pealkirja all “Püha tõde inkvisitsiooni suust”. Läinud suvel taganes katoliku kirik lõpuks ometi pühakirja nendest kohtadest, kus naised nimetatakse meestest alamateks. Põhjust rõõmustamiseks andis Usudoktriini kongregatsiooni kiri katoliku kiriku piiskoppidele “Meeste ja naiste koostööst kirikus ja maailmas”, mis jõudis avalikkuse ette 31. juulil ning sai kohe äärmiselt kriitilise vastuvõtu osaliseks nii feministlikelt kui ka homoseksuaalsetelt ringkondadelt.
Usudoktriini kongeragtsiooni juhtis Saksa kardinal Josepf Ratzinger, kodumaal tuntud ka hüüdnimega Panzerkardinal (Panzer – sks k 'tank'), või siis veelgi hirmutavamalt “Suurinkvisiitor Inni-äärsest Marktlist”. See mees valiti teisipäeval paavstiks.
Baieri linnake Marktl on Ratzingeri sünnikoht; Usudoktriini kongregatsioon, mida kardinal Ratzinger juhtis alates 1981. aastast, on asutis, mida tunti vanasti inkvitsiooni nime all, ning kardinali enda nimetamine suurinkvisiitoriks vihjab tülile, mis puhkes tema ning uuendusi ihkavate Saksa piiskoppide vahel. Näiteks abordi küsimuses, mille lubatavuse teemal Ratzinger, õigemini nüüdne Benedictus XVI, ei taha kohe mitte arutadagi. Saksa kirikuringkonnad olid vastu oma kaasmaalse nimetamisele paavstiks.
Möödunud aastal kritiseeritud kirjas katoliku karjastele oli kopitanult kõlavate mõtete kõrval ka täiesti moodsaid üleskutseid: naised pole pelgalt soojätkamise vahend; seadused ja töökorraldus peavad olema sellised, et naine saaks end jagada perekonna ning töö vahel; juhul, kui naine otsustab end pühendada perekonnale, ei tohi sellega kaasneda ühiskondlik stigmatiseerimine ega materiaalne kitsikus; tööle pühendunud naine peab saama talle sobiva töögraafiku; naised peavad saama takistamatu juurdepääsu positsioonidele, kus nad räägivad kaasa poliitikas ning kujundavad majanduslikku ja sotsiaalset keskkonda.
Eelnevast nähtub, et uus paavst on vastuoluline isiksus. Täpsemalt – vastuolulisus on tema nimetamist kommenteerivate inimeste hinges. Paavst on iseendas mitte kahtlev, oma ajaloolises rollis kindel terviklik inimene. Hiilgav teoloog, kiriku suurimaid intellektuaale, kes suhtus oma inkvisiitori rolli väga kohusetundlikult. Katoliku kiriku suured mõtlejad tundsid end kardinal Ratzingeriga silmitsi sattudes õhukesel jääl – ühelt poolt oli neil kiusatus ristatada temaga vaimumõõgad, teisalt kammitses neid hirm, et lüüasaamise korral, eriti kui nad libastuvad ketserlike mõtteavaldusteni, ähvardab neid kirikust väljaheitmine. Suurinkvisiitoril oli selleks volitus, ja seda volitust kasutas Ratzinger kõhklematult.
Ometigi tunti paavst Benedictus XVI-t tema noorpõlves paindliku ja kompromissialti inimesena. Noore vaimuliku kujunemises mängis olulist osa Vatikani teine kirikukogu, mis algas 1962. aastal ning kestis 1965ni, seades eesmärgiks katoliku kiriku reformimise rahvale lähedasemaks ning arusaadavamaks. Kirikukogu algas paavst Johannes XXIII ajal – teda mäletatakse kui suurt reformaatorit, kes suutis oma kõrgest east hoolimata korda saata väga palju. Muuseas, vanusest rääkides: Benedictus XVI on praegu 78aastane, mistõttu mõned näevad temas juhti, kes valitigi sellepärast, et ega ta jõua enam midagi korda saata (“sent surmale võlgu”), aga teised jälle meenutavad Johannes XXIII-t, öeldes, et kõrge vanus ei takista suuri tegusid.
Võrdlust tasub meeles pidada. Kui Johannes XXIII läks ajalukku reformijana, siis Benedictus XVI-st võib saada reformide tagasipööraja. Miks? Noore Ratzingeri teine määrav elukogemus oli üliõpilasmäss Lääne-Saksamaal 1968. aastal. Ratzinger oli siis õppejõud ülikoolis, ta sai tunda selle liikumise varjupooli. Võimalik, et temaga isiklikult juhtus auditooriumis midagi solvavat. Üliõpilasliikumisega seltsis äärmuslik vasakpoolsus, hiljem kasvas sellest Lääne-Saksa vasakterrorism.
Uus paavst ja eelmine paavst – Johannes Paulus II – teatud mõttes täiendavad teineteist. Kommunistliku Poola kogemusega Karol Wojtyla sai kriitikutelt võtta selle eest, et kuigi ta leidis sõnu Kuuba revolutsiooni juhi Fidel Castro manitsemiseks, ei kuulnud tema suust keegi taolisi sõnu Ladina-Ameerika parempoolsete diktatuuride pihta.
Uue paavsti mõistmiseks tuleb lugeda tema tekste. Just poliitilisi. Saksa nädalalehes Die Zeit ilmus 2000. aasta lõpul kardinal Ratzingerilt essee “Euroopa kultuur ja selle kriis”. Lühidalt Ratzingeri teesid: Euroopa kui tsivilisatsioonifenomen sündis võimude lahususest ja igavesest konfliktist, kus keiser vastutas ilmalike asjade eest, sellal kui paavst võttis endale hingelise hoolde, kusjuures mõlemad vaidlesid, kust läheb vastutusalade piir. Reformatsioon pani aluse riigikirikute sünnile, lüües ilmakorda mõra. Suur Prantsuse revolutsioon lõi järgmise mõra, sest tekkis esmakordselt läbini ilmalik riik, milles usk oli pagendatud isiklikku sfääri. Tekkinud ideelises vaakumis sündisid 20. sajandi totalitarismid. 21. sajandisse mineva Euroopa kriis tuleneb samast sisemisest tühjusest: pole enam kindlaid tõdesid, on vaid relativism, kus eilne tõde võib pöörduda praeguse hetke ebatõeks.
Poolast pärit paavst oli oikumeeniline kirikujuht, kes püüdis ühendada ja lepitada erinevaid kongregatsioone. Poola paavst rändas lakkamatult mööda maailma. Saksa paavst on enam Euroopa-keskne. Katoliku usk tuleb puhastada moodsatest lisanditest, ning see tugevnenud usk peab muutuma Euroopa selgrooks. Ehk veelgi selgemalt – Euroopa väljub kriisist vaid siis, kui ta määratleb end läbi ristiusu. Meenutuseks poliitiliselt põllult – Benedictus XVI teatas mullu suvel veel kardinal Ratzingerina Prantsuse ajalehes Le Monde, et Türgil pole asja Euroopa Liitu, ta otsigu endale koht islamimaailmas.
Ratzinger valiti paavstiks ajastul, kus Euroopa identiteedikriisiga seltsib mujal maailmas aina suurem paindumatus. Ameerika Ühendriike valitseb president hüüdlausega “kes ei ole meie poolt, on meie vastu”; Venemaal on president, kes õpetab, et on olemas Venemaa arvamus ja vale arvamus; Lähis-Idas kasvab nii islami kui ka juudi fundamentalism, aga Euroopas –harrastatakse põhiväärtuste relativismi, jälgitakse uniselt võõraste kultuuride ja põhimõtete sissetungi, viljeldakse “väheisamaalist mökusust”.
George W. Bushi pooldajad ütlevad, et on väga hea, kui ebamäärasusest haaratud maailmas juhib üht üliriiki paindumatu oinas. Ta võib olla tühmu, aga tal on kindel seisukoht.
Kas katoliku kiriku uus juht on Euroopa vastus sellele? Sakslased juba kasutavadki Benedictus XVI-st rääkides hüüdnime Panzerpapst.
Paavst ja islam
"Islami renesanss pole seotud ainult islami maade uue materiaalse rikkusega, see ammutab pigem jõudu teadmisest, et islam suudab anda rahvaste elule vaimse aluse, millise võime vana Euroopa näikse olevat kaotanud, olles määratud ikka veel kestvast poliitilisest ja majanduslikust jõust hoolimata üha enam allakäigule ning hävingule."
Kardinal Josef Ratzinger 2000.aastal loengus "Euroopa kultuur ja selle kriis".
