Betoonihull arhitekt
Neid arhitekte, kes eramuehitajale läheksid selgitama monteeritava- või monoliitbetooni kasulikkust, tuleks võrrelda hispaania härjavõitlejatega. Loomulikult on kergebetoonblokkidest või jumal-teab-millest konstruktsioon odavam. Ometi neid vendi on, kes võib-olla riskivad oma projekteerimisbüroo mainega ja pigem korjavad boonuspunkte mõned aastad hiljem.
Andres Kadarik alias Kada, keda tellijad juba nimetavad selleks “betoonihulluks” on Tartus üks nendest, kes ei pelga koostööd inseneridega ning olemaks puhvriks tellija ja ehitaja vahel. Kujutage ise omanikuna ette, et peate esmalt laduma hunniku raha välja mingisuguste raketiste eest, aga seina pole veel kusagil näha või peate sama raha maksma betoondetailide eest, mis esialgu paistavad vaid paberil.
Siiski paistab Andres Kadarikul tekkivat piisavalt võimalusi ja teadlikkust omav tellijate seltskond, kes räägib juba fungilikust suhtumisest. Kohati satume vaidlemagi, et kuivõrd see on funktsionalism stiilikriitiliselt. Tundub, et Kadarikul on õigus väites, et tegemist on lihtsalt kaasaegse modernismiga, millele funktsionalistlik vormikeel võõras ei ole. Tõepoolest, lintaknaid ja kaarjaid trepikäike nagu seda võinuks ette näha Corbu (Le Corbusier) käsitlus, me ei leia, aga selliste betoonifinessideni ehk ei pruugigi ühes eramajas tänapäeval jõuda. Kvissentali kvartalis olid keelatud avade kaared ja võlvid juba projekteerimistingimustes.
Kaasaegne betoon räägib pigem paneelidest, nende tootmisest ja hinnast. Arhitekti asi on see kõik võimalikult sobiva hinna eest kokku smugeldada. Hind ei ole just odav ning Kadariku kolme käsitletavat eramut vaadeldes lisab Lunini 13 omanik 300 tuhat valubetooni eest juurde võrreldes sama hoone betoonplokkidest ladumisega. Samas olid tal valuvormid saadaval vaid talvekuudel, sest suvel kuluvad need marjaks ära järjekordse Viru keskuse lööktööehitusel ning kellegi eramule neid lihtsalt ei jagu. Aga kui oleks piisav tellijate hulk, siis langeks hind, jaguks vorme jne.
Aasta betoonehitise valmimise puhul peaks ilmselt ka betoonifirmad vaatama seda, et nende vormid saadaval oleksid. Muidu võib ju lähtuda kanoonilise Kenzo Tange betoonraketiste lauamustrist 1960ndate Jaapanis, kus Tõusva Päikese Maa puusepad ehitasid raketised, omamata rauast keevitatud eeskujusid, mille puumuster on tänaseni järeleaimajaid leidev betoonpindade kujundusvõte.
Kadariku kui betoonihullu arhitekti lipulaev on seni raudbetoonist valatud väliskestaga eramu Tartus, Lunini 13. Risttahukas omab vaid ühte kandeseina eluruumide ja garaažide vahel, millelt silduvad 11,5 m õõnespaneelid maja otsaseina, kus on ilma nurgatoestuseta avarad nurgaaknad ja keskne vertikaalne trepikojaaken. Kuhu need paneelid kõik toetuvad, jäävad inseneride otsustada. Maja kommunikatsioonid on valubetooni sees. Katusele on ette nähtud koht päikesepatareidele ja keldrisse vihmavee kogumisbasseinile. Küttesüsteemi alarakendatus talvel (+23 C) tagab hoolimata kõigest betoonseina! soojaisolatsiooni toimimise puhul piisava kütte kokkuhoiu.
Sellest oli Kadarikule veel vähe kui ta läks samal ajal sorkima Tartus Tähtvere elurajooni ühte äärekrunti. Sinna oleks mahtunud ehk üks eramu, aga ta suutis sinna sokutada neljase ridamaja. Tõsi, tuli muuta kohalike tänavate üsna juhuslikku planeerimatust ning nüüd seisavad neli monteeritavast betoonist ühekordset maja oma ca 400 ruutmeetristel kruntidel kogu tänavaga ühes karrees ning arvestades Tähtvere madalakordsust on seda kolme meetri kõrgust elamuhulka raske isegi üles leida. Tegelikkuses on ehitustihedus antud krundil väiksemgi kui see olnuks üheainsa suure villa puhul.
Muidugi vääriks omaette lugu terve Tartu Kvissentali elurajooni kujundamine vastavalt detailplaneerimistingimustele, kus tänavate kaupa määrati arhitektidele ette katusekalded. See tähendab, et sellel tänaval on lamekatused, teisel aga juba räästaga katused. Sellel tänaval heledas toonis (valged) majad, teisel aga on juba pastelsed toonid lubatud. Terrassidest ja rõdudest rääkimata.
Üks kaunemaid on kohe endise tudengite Kvissentali ühiselamu kõrval asuv Kapteni 3, mille kogu õhtufassaad Emajõele (ca 25 m kaugusel) on avatud kolmemeetriste aknaavadena. Loomulikult varjavad neid elektrimootoritel liikuvad tõusvad kardinad. Vaadates looduskividega vooderdatud kaminaid, meenub mulle Mies van der Rohe “Villa Tugendhat” Brnos, kus eluruumi samuti õhtusse avanev vahesein oli massiivsetest oonüksmarmori poolläbipaistvatest, sümmeetrilise lõikega hiidplaatidest vormitud. Sinna meie kinnisvara ilmselt ei jõua, ja miks peakski. Suur mageveeakvaarium eluruumis vasakul ja kunagi tulev soolveeakvaarium paremal ei ole just need tunnusjooned, mis arhitekti betoonivaimustust toetaksid. Ometi suudab sisearhitektina tegutsenud Enrico Heinoja oma kandilise visiooni tellija soovidest selge joonena Kapteni tänava villas välja mängida.
Samas on puhas betoon Lunini 13 majas Uko Künnapi sisekujundusliku soovitusena materjalitruu ka siseruumides. Kõik need pinnadefektidki mõjuvad omaette reljeefsete skulptuuridena, mis tasuvad arhitekti visiooni betoonist ja ehitaja vaeva selle teostamisel kuhjaga ära.
Tõepoolest, puhtale betoonpinnale on raske midagi vastu panna.
Andres Kadarik
sündinud 1963, ERKI arhitektuur 1989, 1991 asutas AB TAHUKAS
Valik elamuid Tartus:
Lunini 13, 2002, ins. Paul Sõrmus
Kapteni 3, 2001, ins. Paul Sõrmus
ridamaja Kreutzwaldi 30a, ins Ivo Jääger
