Brasiilia bikiinipiirkond
Kui khakivärvi sametist mütsikestega kaetud teletupsumaa ilmub pärast 13tunnist õhusõitu pilvevatist nähtavale Brasiilia kirdeosa. Maakaardilt leiab selle kui Lõuna -Ameerika kõige laiema koha idapoolse nuki. Küngaste vahel vonklevad mudakarva jõed ja iga teise mäe jalamilt kerkib taevasse suitsusammas. Piki hele-helesinist merd kulgeb valge triibuna uskumatult sirge rannajoon, mida saadavad tumedate tupsudena siit-sealt veest paistvad mustavad korallrahud.
Maa peale laskudes on esmamulje Brasiiliast oluliselt vähem maaliline. Ka taevast paistnud suitsusammastele on väga maine seletus – on suhkruroo koristamise aeg. Pernambuco, mis on üks Brasiilia väiksemaid ja vaesemaid osariike, elatub põhiliselt just suhkru- ja kohviistandustest. Põllupidamine käib peamiselt käsitsi ja annab seega tööd väga paljudele. Aga üha kasvav mass kohalikke eelistab väheviljaka maa kurnamise asemel turiste teenindades vähema vaevaga enam raha teenida.
Kirderannik tõmbab esialgu siiski välismaalaste asemel peamiselt Brasiilia enda lõunapoolsete tööstuslinnade jõukaid puhkajaid. Jaanuar on suvepuhkuste aeg, perekondade kaupa tullakse siis nädalaks-paariks hinge tõmbama üürimajadesse tillukestes rannikulinnades. Tegelikult ei toimu suuremates linnades Sao Paolos ja Rio de Janeiros, eriti aga ajaloolises kultuurikeskuses Salvadoris, õiget töötegemist jõuludest kuni karnevalini. Ehk umbes kaks kuud. Aga ka muul ajal väldivad kohalikud võimalusel kuulsaid Rio randu Copacabanat ja Ipanemat, sest need on meeletult ülerahvastatud, väga räpased ja takkapihta võidakse sind seal päise päeva ajal sõna otseses mõttes puupaljaks varastada. Ja seda otse politseipatrulli silme all.
Kuid Pernambuco rannad, kus peen valge liiv päevitunud jalge all eriliselt kriuksub, on suurlinnast tulnud puhkajatele turvaliseks pelgupaigaks. Üks maapealseid paradiise on jõudsalt kasvav Porto de Galinhas ehk Kanasadam, mis veel kümmekond aastat tagasi oli vaikne ja vaene kaluriküla. Vaikust on siin praegugi piisavalt, kuid lisaks ka lugematu hulk kohalike poliitikute ja muude prominentide villasid, hotelle, pudukaubaga äritsevaid poekesi ja restorane. Puhkajatelt osatakse raha küsida nii rannas kookospähkli sisse pakitud veepudeleid müües kui põlvesügavust vett pelgavaid loodusesõpru paadiga korallrifi peale “ekskursioonile” sõidutades. Kuid kliente petta ei ole teenindajatel kombeks. Nii näiteks vastab internetis antud hotellikirjeldus “15 meetrit rannast” tõepoolest tegelikkusele, mitte Lõuna-Euroopa hotellides tavalisele väikesele pettusele, kus lubatud paarkümmend meetrit tuleb siiski läbida 500meetrise ringiga.
Kuna vahemaad osariikide vahel on Brasiilias läbitavad ainult lennukiga, siis on puhkamine siinkandis iseenesest tunnistus heast elujärjest. Suurem osa brasiillastest ei käi kunagi elus kaugemal oma maakonnast ehk nii kaugel kui kohalik buss või enda vana autoront viib.
Kvaliteedilt Tallinn-Tartu maanteele silmi ette tegeval kiirteel sõidavad kõrvuti autod ja eeslikaarikud. Maanteede servi palistavad toigastest, kilest või muust käepärasest ehitatud müügiputkad, kus enamasti pakutakse samas teeäärsest istandusest nopitud puuvilju või caju-pähkleid.
Bussid on omaette vaatamisväärsus. Külakestes on küll bussijaamas üleval busside väljumisajad, kuid “need pole päris õiged” nagu peatuses kannatlikult ootavad reisijad teavad. Vaid endale teadaoleval õigel ajal saabub buss, milles võtab esmalt koha sisse piletimüüja, kes venitab tähtsa näoga kummiga kaela ümber range tumesinise lipsu. Seejärel täidab ta käsitsi läbi kopeerpaberi piletiblanketi, mille lunastamise järel võib iga reisija läbida umbes bussi keskosas oleva värava ning üritada saada endale üks kümnest istekohast bussi tagaosas. Lõpuks saabub kõige tähtsam mees ehk bussijuht, kes venitab endale samuti lipsu kaela ning asub eriti tehtud näoga rooli keerama. Teda ei tohi reisijad sõidu ajal tülitada nagu hoiatavad sildid tema kabiini tagaseinal. Bussijuht ei lase end segada ka sellistest tühistest asjadest nagu teel risti külili olev veok, vaid sõidab sellest kiirust vähendamata teeperve äestades mööda.
Brasiillased on ühest küljest väga avatud ja lõbusad, teisalt sügavalt katoliikliku tausta tõttu kindlatele tabudele truud. Näiteks lahkavad kohalikud lehed tõsist skandaali, kuidas turistid Itaaliast rikuvad Brasiilia randade avalikku korda päevitades ilma rinnahoidjata. Brasiillannade üle keskmise kumeratel tõmmudel kehadel on sündsalt olemas nii rannarõiva ülemine kui alumine pool, kuid asjata ei nimetata neid “hambaniidiks”.
Varem osariigi Pernambuco nime kandnud Recife on nelja miljoni elanikuga Kirde-Brasiilia suurimaid linnu. Kuid suisa küla võrreldes Sao Paolo 17 või Rio de Janeiro kümne miljoni elanikuga. Üks suuremaid eeslinnu on otse lennujaama kõrval asuv Boa Viagem (head teed!), kohalik pilvelõhkujakvartal. Kilomeetrite viisi mööda rannikut kulgevates kõrghoonetes ei asu aga mitte suurte firmade kontorid, vaid see on jõukamate linlaste elurajoon. Tänavad pole kaubitsejatest umbes nagu kesklinnas ning reisikorraldajate poolt korduvalt rõhutatud kallaletungide oht märksa napim.
Kui oht ei varitse maal, siis luurab ta vees. Boa Viagem on kohalike sõnul ainus koht sadade kilomeetrite raadiuses, mille rannikuvetes on rohkelt haisid. Viimase kümne aastaga on nad tapnud 35 inimest ning hauganud küljest loendamatu hulga jäsemeid. Haid pole põhjuseta nii verejanulised. Nimelt tõmmati Recife sadama laiendamise käigus maha terve hunnik rannikuäärset mangroovisalu, millega lõhuti ära vee-elukate traditsiooniline toitumisahel. Toidulauast jäid ilma puude juurtel kasvavatest parasiittaimedest ja putukatest toituvad väikesed kalad. Nii jäid omakorda nälga suuremad kalad ning toitumisahela tipus olevatel haidel ei jäänudki nälja kustutamiseks muud üle kui rünnata nende asemel rannikuvetes leiduvaid muid elusolendeid. Ja suplejatest-surfaritest sealkandis juba puudust ei tule.
Väike Brasiilia sõnastik
Ajaarvamine
Kella pole Brasiilias puhates vaja mitte ainult sellepärast, et seda tänaval jalutades käe pealt ära ei varastataks. Elu on ekvaatori lähedal väga lihtne seada päikese järgi. Päike tõuseb kell 5:30 ja loojub täpselt 12 tundi hiljem. Valguse ja pimeduse kontrasti tajub organism palju paremini kui põhjamaist ühtlaselt halli kaamost. Nii loomad kui inimesed jagunevad päevase (pähkli- ja võrkkiigemüüjad, gekod) ja öise (klubiinimesed, karnevaliks valmistujad, nahkhiired, roomajad) eluviisi järgi.
Autod
Kõik on kuulnud itaallaste õnnetu-naljakast katsest müüa Lõuna-Ameerikas Fiat Puntot. Euroopa ja Jaapani marke on sellegipoolest palju, kui kohalike uhkuseks on need kõik “omad”, kodumaine toodang. Arusaamatul kombel on kõige rohkem musta värvi sõidukeid. Liigse kuumuse peletamiseks pannakse parkimisel esiklaasi alla käepärane papitükk. Ka keset tühermaad püstitatud savist 10-ruutmeetristel majadel peab olema autorondi jaoks “garaaž”, olgu see või vaiade vahele kinnitatud kilest hoidla.
Caipirinha
Ka Eesti nooblimad baarid pakuvad seda maitsvat kokteili, kuid õige retsepti saladus on purustamata jääs, värskes mahlakas laimis ja kvaliteetses suhkrurooviinas cachacas. Eestis umbes 250kroonise hinnaga cachacaliitri võtab brasiillane toidupoest 12 krooniga – odavam kui õlu või sealmaal Coca-Colast müüdum mullijook Guarana.
Forró-muusika (hääldub: foho)
Võõramaalased imestavad end oimetuks nähes umbes 16aastast noorukit riidepuud meenutavast metallijupist ühtlase rütmiga mitu lööki sekundis välja võlumas uskumatut meloodiat. Seejuures väändub tema alakeha nagu plastiliin breigi ja kaerajaani vahepealsetes tantsuliigutustes ning mõistagi laulab ta kogu hingest kaasa. Noorukile mängivad “bäkki” vanamees akordionil ning teine poiss kaelas rippuval trummil. Selliseid eri kultuuride ristumisel tekkinud kentsakaid muusikastiile ja bände on Brasiilias sadu ja tuhandeid.
Liha
Kodus tekib külmal talveõhtul sageli kange himu pista hamba alla käntsakas tahedat mahlast liha. Brasiilias pakutakse igas korralikus tänavarestoranis vaid soolaga grillitud sea-, veise ja linnuliha, aga tapvas palavuses ei teki selle järele mingit himu. Eriline kohalik menuroog on Carne du Sol ehk päikese käes küpsenud liha.
Loodus ja loomad
Brasiilia idarannikul on järel väikesed tupsud endisest Atlandi vihmametsast. Kohalike abiga trehvab siin laiskloomi, vöölasi ja kääbusmarmosette ning mõistagi kõiksuguseid linde. Loodushuvilised lähevad tavaliselt paadimatkale Amazonasel. Loomade vaatlemiseks soovitavad kohalikud kõhklematult vesiala Pantanali, kuid seal on jaanuaris vihmaperiood. 40kraadises palavuses oavarrest kallava vihma käes moskiitodega võidelda ei tundu just ahvatlev.
Plätud
Igas poes müüakse neid kümnetes kirevates toonides, vaimuka või praktilise tegumoega või koleda platvorm-tallaga. Odavamad maksavad kuus reali (umbes 25 krooni), supermodell Gisele Büncheni nimelist kaubamärki kandvate käimade eest tuleb välja käia aga neli-viis korda enam. Ometi käib suur osa kohalikke linnatänavail paljajalu.
Putukad
Vastupidiselt ootustele ei ole väljaspool vihmametsa neid pea üldse. Söögikohtades trehvab paari kärbest, hotellitoas piniseb ühel ööl üksik sääsk (malaariatabletid on hüpohondrikutest turistidel mõistagi võetud!). Vaid pimeduse saabudes ronivad välja sipelgad, osad imepisikesed, teised pisut suuremad, kuid häda ei tee nemadki.
Turistid
Me ei näinud oma reisil ühtegi inglast, ameeriklast ega Jaapani pensionäri. Hotellide ees lehvivad Brasiilia kolla-rohe-sinise kõrval tavaliselt Portugali, Hollandi ja Soome lipud. Rannas võib turistid Euroopast eksimatult juba kaugelt ära tunda nende sinakalt kahvatu või vähkpunase nahatooni järgi.
Turvalisus
Merele avatud aedade tagumised tänavapoolsed küljed on piiratud kõrgete kivimüüridega, mida kroonivad ainuüksi vaatamisel valuaistinguid tekitavad metallogad või koguni mördi sisse surutud klaasikillud. Röövlijuttudega oli meid enne reisile minekut nii ära kohutatud, et võttis mitu päeva enne kui haiglaselt ärgas valvsus asendus mõnusa minnalaskmismeeleoluga, mida ei tulnud õnneks kordagi kahetseda.
Välidušš
Mõistagi ei visku viisakas puhkaja rannast tulles liivasena basseini, vaid loputab enne suurema sodi maha. Iga maja ja rannakohviku juures on seks tarbeks kümbluskoht. Kohalike ööloomade õpetuse järgi on dušil rakendust ka pimeduses: kui tundub, et on joodud liiga palju caipirinhasid, aitab värskendav veejuga veel mitu öötundi reipalt vastu pidada.
