Käes on karnevali kolmas päev. Brasiilia, Santa Catarina maakond.

Olen selle Brasiilia vaatevinklist väikese saarelinnakese Florianópolise varajases bussis ning vuran kiiresti keskuse poole. Järsku bussirahvas elavneb, kostab kihistamist. Bussi on sisenenud kaks preilit silmanähtavalt heas tujus ning see nakatab ka teisi reisijaid. Küsin preilide käest otse, kas minnakse üritusele nimega "Bloco dos Sujos" (­otsetõlkes siis "Prügi kvartal", "Kõlvatu tänav"). Ma ei pea pettuma, vastus on jaatav. Järgnevatest peatustest tuleb veel peale ohtrasti "vallatut prügi" ning edasi loksume kõik juba rõõmsalt koos.

Tuleb mainida, et lustakad preilid ei ole siiski vähemat ega rohkemat kui end naisteriietesse sobitanud mehed.

Brasiilia kuulsad karnevalid kestavad tavaliselt neli päeva. Kõik need neli päeva on töökojad ning enamik poode suletud. Nagu Eestis jõulu ajal, ainult vahe on selles, et päike särab ja kõik liikumisvõimelised inimesed on rannas või suurel laadal.

Kohale jõudes astun koos lõbusa seltskonnaga kesklinna peatuses maha. Juba onibus'i (portugali k buss) aknast võis näha kümneid meigitud ning kiirustavaid mehepojukesi, kes nagu kogemata oleksid ema või õe riidekapis maiustanud. Tegelikkuses on toimumispaiga nimi Avenida Prefeito Osmar Cunha ja juba keskusest eemal näeb tuhandeid kirevates hilpudes ülikoolinoori, kes tihedalt trügivad nii pea- kui ka kõrvaltänavatel. Kõrvu hakkab piinama isemeisterdatud ning võimalikult valjuks keeratud autostereo-võimendus-valjuhääldi-monstrumist tulev funk, mis meie mõistes meenutab pigem hea rütmitunnetusega süldibändi katset murda sisse hiphopi maailma, kasutades tänavaslängi, mille refrääniks on GREU (selle sõnaga kaasneb omakorda poolkükkis asendis, ümara tagumikuga Brasiilia tantsutüdrukute kehavõlude üllatuslikult kiire ja energiline võngutamine).

Proovin trügida läbi tungleva ja röökiva rahvamassi. Selgub, et polegi tegemist ainult ülikoolinoortega!

On ka päris vanad taadid seeliku selga ajanud ning puudritoosi ligi võtnud. Loomulikult müüakse ohtralt õlut ning näha on isegi politsei eriüksuse tegelasi, kes kõik on pigem rõõmsameelsed ja naudivad ka ise silmale avanevat humoorikat šõud.

Jah, ma nimetaksin seda pigem šõuks, mitte geiparaadiks või transvestiitide marsiks. Tegu on traditsioonilise karnevaliga, mille käigus meeskodanikud ehk kukekesed proovivad leida endas feminiinset poolt ja seda ka kaagutades ning edvistades esile tuua. Kogu ürituse jooksul märkasin vahest kolme-nelja transseksuaali. Leidub ka väga koomilisi ning supernaiselikke tegelasi, aga enamikus on siiski rohmakad musklimehed, kes püüavad lihastega mitte rebestada oma väikese õe rinnahoidjat. Rohke õlu ja kindlasti veel midagi on lisanud "Bloco dos Sujose" osalistele rohkesti kuraasi ja nii suudeldakse lõpuks juba mööduvaid näitsikuid kõhklematult ning tantsitakse autode katustel...

Karnevali hiilgus jääb ilmselt Rio de Janei­ro ja Salvadoriga jagada, kuid eks rahvas kasutab leidlikult oma vabu ­päevi ning etendusi ja veini on kõigile vaja. Eriti vist praegu.

NB! Sädelevate nägudega noormehi leidub ühistranspordis paar päeva hiljemgi. Ju kestis pidu veel kauem :)

Martin Lazarev on Brasiilias elav Eesti disainer.