Peasekretär, kelle 18 aasta pikkune valitsusaeg ristiti stagnatsiooniajastuks ja kes meenub populaarse anekdooditegelasena, kinkis oma rahvale 1980. aasta olümpiamängud, SRP-lepingu (ehk SALT 1), legendaarse 2.20 maksnud vorsti, Afganistani sõja, Andrei Sahharovi pagendamise ja kahtlase väärtusega kirjandusliku pärandi - raamatud "Väike maa" ja "Uudismaa".

See on see, mis on suuremale osale teada. Peasekretäri eraelu üksikasjadest võib pajatada tema ihufotograaf - ainus fotograaf, kellel oli Nõukogude liidri "kehale" peaaegu ööpäevaringne ligipääs. Musaeljani hinnangul oli Brežnev sõbralik inimene, emotsionaalne ja huumorimeelega. Mis vastab üsna vähe sellele ettekujutusele, mis kujunes peasekretärist masside teadvuses. Sellepärast on ka näitus nii populaarne - äkki Brežnevit tõesti näidataksegi kui inimest.

Kesksemalt enam ei saa - näitus toimub Punasel väljakul. Paremal ajal pole võimalik - täpselt sajandaks sünniaastapäevaks. Näitusest ollakse kuulnud isegi kunagises Kamenskoje külas, praeguses Dneprodzeržinski linnas Ukrainas, kus Leonid Iljitš sündis. Brežnevist sai väikese küla kaubamärk. Praeguseks on seal tervelt kolm Iljitši-nimelist muuseumi.

Punasel väljakul asuva ajaloomuuseumi hiigelsuured uksed on nagu sissepääs saladuste maailma. Siin need on - "publiku eest varjatud eraelu hetked". Leonid Iljitši näidatakse nõnda-öelda koduses olekus: dressides ja päikeseprillidega jahisõidul Mustal merel. Aga siin vaatab ta jahilkäigul lõkketulle või seisab ebamugavas asendis, püss käes, nagu inimene, kes tunneb ennast oma kehas ilmselgelt ebamugavalt isegi jahiretkel.

Aga siin on foto koos tütar Galinaga, kes sai kõigepealt kuulsaks sellega, et põgenes isa ja partei juurest ning abiellus tsirkuseartistiga, siis oma alkoholilembusega ja hiljem ka erakordse armastusega briljantide kogumise vastu.

Näitusel on palju sõja-aastate fotosid. "Ilus moldaavlane", nagu teda nimetas Stalin, sõdis lõunas. Just siin sai Brežnev mürsukillust lõualuusse haavata ning sattus hospidali. Vanaduses hakkas vana haav ennast tunda andma, mis põhjustaski kõnedefekti. Kuigi on olemas veel vähemalt kaks puudulikku diktsiooni seletavat legendi: kobakäpast hambatehnik ja keelehalvatus.

Samas reas on ka ülesvõte 1973. aastast, millel Brežnev on jäädvustatud patriarh Pimeni ning Tallinna ja Kogu Eesti metropoliidi Aleksiusega, kellest saab hiljem Venemaa õigeusukiriku pea.

Brežnevi "peafotograaf" Vladimir Musaeljan kinnitab, et Venemaa tänase päeva majandusedu tagatist tuleb otsida just Brežnevi aastatest. Tõsi, seda arvamust ei jaga sugugi kõik selle aja tunnistajad. Brežnevi valitsemisstiili iseloomustas konservatiivsus. Majanduses tõstis pead stagnatsioon, mida 1970. aastatel kompenseeris N Liidu soodne välismajanduskonjunktuur. Lõviosa ressurssidest neelas sõjatööstus. Brežnevi ajal saavutas see oma võimsuse haripunkti, pidurdades tervikun a majanduse arengut ja süvendades kriisi.

Paraku teatab The Moscow News viimaste küsitluste hämmastavatest tulemustest: 31 protsenti Venemaa elanikest tahaks elada Brežnevi ajal. "Armastatud Leonid Iljitš" seisab riigi valitsejate tipp-10s auväärsel teisel kohal. Temast populaarsem on vaid Putin.

Ajaleht Moskovski Komsomolets otsustas võrrelda riigi olukorda Brežnevi ja Putini ajal. Kollane ajakirjandus esitles tulemust kui sensatsiooni: kujutage ette, need kaks aega on nii erinevad!

Kui on miski, mis ei ole eriti muutunud, siis on see rahvaga suhtlemise vorm. Traditsioonide kohaselt teatab riik kõikidele surelikele, mida nendelt tahetakse, loosungitega. Ja toonis, mis ei kannata vastuväiteid. "Säästa elektrit!" - selline plakat kaunistab tänase pealinna tänavaid.

Metroos annavad terved kilomeetrid plakateid ema ja kolme lapsega teada riigi uuest poliitikast: "Riik vajab sinu rekordeid!". Ja samas kõrval riigi mentaliteeti iseloomustavalt: "Purjus inimene sooritab sageli tegusid, mille pärast kaineks saades punastab". Ja allkiri - Seneca. Vaat, kuidas keiser Nero õpetaja võitleb Venemaal alkoholismiga.

Brežnevi fotod andsid alust võtta hoolikale analüüsimisele tänased ja eilsed ajad. Ja kui kollases pressis tuli võitjaks Putini aeg, siis Sovetskaja Rossijas - Brežnevi oma.

Aga ilma propagandata ju ei saa! Väljaanne Sovetskaja Rossija teatab näitust analüüsides: "Meil olid sõbrad ja liitlased Havannast ja Berliinist lõunas kuni Hanoi ja Phönjanini idas. Milline kontrast praeguse ajaga, kui Eesti ja Läti on NATO liikmed ja selle tiibraketid suudavad lennata Moskvasse umbes viie minutiga."

Ajalehe Sovetskaja Rossija analüütikud kuulutavad tõde ka Venemaale ja Putinile: "Võimalik, et Brežnevi ajal jäi meie majanduse "kell" mõnevõrra taha. Kuid selle õigeks keeramine oleks võinud vabalt toimuda ilma süsteemi selgroogu murdmata, nii, nagu seda tehti Hiinas. Kõik lõhuti alusmüürideni ära. Selle tulemusena on metsik kapitalism põhjustanud teaduse allakäigu, tööstuse lagunemise ja elanikkonna vaesumise. Aga selle-eest on meie presidendil hea diktsioon ja ta oskab saksa keelt. Küsimus on vaid selles, mis on riigile olulisem."

Vladimir Musaeljan ristiti pärast N Liidu lagunemist "impeeriumi viimaseks fotograafiks". Näitust täiendasid Brežnevile juubeliteks tehtud kingitused, mida säilitatakse Riikliku ajaloomuuseumi kogudes. Brežnev portselanil, Brežnev puidul, Brežnev madalpistes.

Preemia peasekretäri pisarate eest

Vladimir Gurgenovitš Musaeljan, kes tänavu tähistas oma 45. tööaastat ITAR-TASSis, sündis 1939. aastal Moskvas. Töötas lennundustehases koostelukksepana. Ja 1960 otsustas proovida oma võimeid TASSi Fotokroonika korrespondendina. Mida pildistas N Liidu edukas fotograaf? Loomulikult tehaseid, vabrikuid ja kõrgkoole. Tegi ühena esimestest fotoreportaaže kosmonautidest ja niinimetatud Tähelinna tegemistest.

28aastaselt sai temast Leonid Iljitš Brežnevi ihufotograaf. Imekombel võlus ta Brežnevit esimesest hetkest, ja sellest ajast nägid tervitajad lennukitrepil sageli kõigepealt mitte armastatud Leonid Iljitši, vaid... fotograaf Musaeljani, kes kiirustas õigele positsioonile, enne kui ilmus peasekretär.

Kremli uus ampluaa tõstis Vladimir Musaeljani psühholoogilise foto tippude hulka. Reporteri unistus - rahvusvaheline Kuldsilma preemia - tuli talle peasekretäri pisarate eest, kui too kohtus Tšiili kommunistide liidri Luis Corvalániga. "Juhtide pildistamine - see on raske koorem," räägib Musaeljan.

13 aastat Brežnevi ihufotograafina premeerisid teda kahe infarktiga. Pärast N Liidu lagunemist ristiti Vladimir Gurgenovitš "Impeeriumi viimaseks fotograafiks". Nii Vene kui ka välismaa ajakirjanikud on üritanud autorilt korduvalt saada eksklusiivseid fotosid, eriti neid, mis puudutavad Leonid Iljitši viimaseid eluaastaid. Mille peale Musaeljan on vastanud alati ühtmoodi: "Mina usaldusega ei kauple."