Staarajaloolane Simon Sebag-Montefiore kirjeldab raamatus „Romanovid 1613–1918“ (nüüd ka eesti keeles olemas) vene tsaaride ellujäämise eeldusi. Amet oli nii ränk, et ükski tervemõistuslik inimene ei rõõmustanud Venemaa trooni üle. Teoorias piiramatu võimuga monarh pidi leidma toetuse sõjaväe, aadelkonna ning ametnikkonna hulgas; kui tal jäi kas või ühe nimetatu toetus ära, võis ta lõpetada kurvalt. Näiteks Paul I lämmatasid ta enda kaardiväelased.

Tsaari õukond oli eri grupeerin­gute võitluse tallermaa. Võidu peapreemiaks oli piiramatu juurde­pääs valitseja isikule. Kes edastab tsaarile infot ning annab talle nõu, see valitseb tsaari kätega Venemaad. Ent lõplik vastutus jäi ikkagi ühe inimese õlgadele – kroonikandja. Hiiglasliku riigi ohjamine oli sedavõrd ränk koorem, et tõukas ka kõige vintskemad nendest hullumeelsuse lävele. Seda enam, et paljude tsaaride valitsemisaeg venis mitmekümne aasta pikkuseks.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel