Briti parla­mendis tembutab eesti soost playboy

Endise tüdruksõbra paljastustest haavatud Lembit Öpik kavatseb tõusta Suurbritannia Liberaaldemokraatliku partei esimeheks.

Briti kultusilmatüdruku ja tselebriidi Sian Lloydi memuaarikogus “Kentsakas armastus” (A Funny Kind of Love) pole seksist üldse juttu, kuid ometi hõljub selle teose kohal enneaegse ejakulatsiooni kurblik aura. Nõutu ja veidi abitu vaikus nagu siis, kui õhupall läheb katki täispuhumise ajal. Nagu siis, kui sünnipäevatordi küünlad kustuvad hetkel, mil lauani jäänud veel vaid kaks sammu.

Mul on Sianist isegi kahju, sest ­ootu­sed olid suured. Müükipaiskamise eel andsid staarilmatüdruku “kohe ilmuvad” paljastused tema kooselust Lembit Öpikuga Briti tabloididele sagedast artikliainest. Kuid raamatu väljatulek lükkus kuu jagu edasi ning läinud nädala esmaspäeva õhtul olin Londoni Picadilly Circusel asetsevas Stockmanni-suuruses raamatupoes Waterstone’s väidetavasti esimene inimene, kes “Kummalise armastuse” ostis. Vähemasti väitis nii vanem naismüüja, kui ta otsitava teose – “On see pereprobleemidest?” – asukoha oma arvuti abil lõpuks selgeks tegi. Suhteliselt kallist (17.99 naelsterlingit ehk umbes 360 krooni), kuid see-eest ka õige rasket (283 lehekülge) “Kummalist armastust” oli kaupluse autobiograafiaosakonna varjulisel riiulil kokku kolm eksemplari.

Juba metroos selgus, et see pole paha teos. Ei, “Kentsakas armastus” on sorav ja pingutusteta läbitav ning sobib ka vaegnägijaile, kellele peaks olema meelt mööda keskmisest ­suurem kirjašrift. See on moodsa aja “Narnia kroonika”, milles halb on Halb ja hea on Hea.

Ja hea on iginoor Sian Lloyd (49), kes naeratab oma lugejale julgustavalt vastu esikaanelt, tagakaane sisemusest, päiselt ja raamatu keskmest; head on kõik tema sõbrad ja sugulased ning muidugi Siani uus abikaasa, “wonderful”, “perfect”, “sharing, caring” miljonär Jonathan Ashman.

Kõik see jätab Halva kangelase rolli ainult ühele inimesele; isikule, kellega autor oma sisekaemuse tulemusel “mitte kunagi” kohtuma poleks pidanud. Sest kohe pärast peatüki “Happy days” lõppu alustab Sian Lloydi pestud ja triigitud eluõnne süstemaatilist hävitamist väliseestlane Lembit Öpik, kes vabaks jääval ajal esindab Briti alamkojas Montgomeryshire’i.

Nad kohtuvad saatuslikul peol aastal 2000, Öpik haarab “disaineriteksastes ja Donna Karani punases topis” Lloydi käe oma “suurde, sooja ja üllatavalt pehmesse” pihku, pühendab kompli­mendi “kolmetolliste kontsadega” Manolo Blahnikutele ning räägib edasi intelligentset juttu Walesi mägedest, Elust ja Surmast. Ajataju kaob, Öpik ja Lloyd vestlevad ja joovad – kuid retrospektiivis joob muidugi ainult Lembit; Sian kõigest eirab oma tavalist kaks-klaasi-šampanjat-reeglit – ning südaööl saadab selleks hetkeks juba üsnagi nokastanud Öpik ilmatüdruku takso peale. “What a charming and ­surprising man,” mõtleb Lloyd, keda ainsa häiriva detailina sellest imelisest õhtust jääb piinama mehe “läikiv, odava väljanägemisega polüesterülikond”.

Ajaratast edasi kerides odavülikonnad kaovad (Lloyd ostab Öpikule staatusele vastavaid luksusmarke ja puhastab, kummikindad peos, mehe WCd), kuid see ei kõrvalda põhiprobleeme: Öpiku napsitamist, tema hilinemisi, tema kontakte Transilvaania päritolu poplauljate Monica ja Gabriela Irimiaga (kelle suurim hitt on murettekitava pealkirjaga pala “Touch My Bum”) ja progresseeruvat kommet Lloydi telefonikõnedele mitte vastata. Ka laenab mees naiselt baari arvete maksmiseks pidevalt 20naelaseid, sest parlamendiliikme pangakaar­di põlgab ATM enamasti ära.

On ka helgeid hetki, mil käiakse staarisaadetes või eralennukiga sõitmas või vaadatakse tähti öisel kruiisilaeval; hetki, mil Öpik on vaimukas või lausa billclintonlikult hurmav ning korrutab hämmeldunud autorile õhtu jooksul sadu kordi “ma armastan sind” – et siis kõigest mõned leheküljed edasi WC-potil magama jääda või “koomas vrakina” autoistmele kukkuda. Siis peab kohusetundlik ja emalik Lloyd taastuvat poliitikut mööda Inglismaad ühelt valimisüritustelt teisele sõidutama, seltsiks segaduses süda ja autoraadio.

Kahjuks ei saanud mulle lõpuni päriselt selgeks, kas teflonnaeratusega Lloyd lõpetas ambivalentse suhte tõesti murtud südamega, või sai tal kõigest lihtsalt villand nagu vihikusse miinuspunkte korjaval pedagoogil. Lloyd tahab kangesti näidata, et väljus suhtest võitjana, ja empaatilisele lugejale on see ehk ka selle raamatu kõige suurem miinus.

21. aprillil 2008 on Londonis soe kevadilm. Kergelt hallinev parlamendi­liige Öpik (43) kannab oma ­Thamesi-äärsesse töökohta jõudes seljas halli, täiesti mitteläikivat ülikonda. Ta tõttab hoogsalt läbi politseinikke täis fuajee ja hõikab naiskolleegidele komplimente (“Great hair!”), kuid oma kabineti­ust sulgedes (siin on Airbus 380 mudel, veepudelid, paberikuhjad ja üksik Eesti lipp) näeb ta välja nii, nagu ei ütleks ära tabletikesest aspiriinist.

Aga hiljaks jäämine oli minimaalne: ainult kümne minutit.

Miks te rebasejahi poolt olete?

Sest loogiliselt see ei ole kõige halvem viis neid tappa.

Ma ise pole mingi jahimees, aga rebased tekitavad palju raskusi minu ringkonnas ja küsimus pole mitte selles, kas neid peaks hävitama, vaid selles, kuidas seda teha.

Koertega ei ole kõige halvem, sest rebane saab täiesti surnuks seeläbi. Püssiga neid ainult haavatakse vahel ja nad peavad siis kannatama.

Kuidas teie lennuliinil läheb?

(Öpik omab osalust West European Air Service Ltd nimelises lennukite hoolduse ja rendiga tegelevas väikefirmas – K. K.)

Läheb päris hästi. Mul endal pole küll küllalt aega selle järele vaadata, aga ma arvan, et see kasvab päris kiiresti. Praegu on sellega kaks töölistki seotud. (Ohkab vaikselt ja masseerib, silmad suletud, sõrmedega oma ninajuurt.)

Olete Sian Lloydi raamatut juba lugenud?

Olen, aga vaat sellest ma üldse ei ole rääkinud, mitte üldse.

Mul ei ole ühtki kommentaari teha selles osas.

Kui ma võin ikkagi küsida, siis... on väidetud, et te võite minna kohtusse Sian Lloydi vastu?

Ma lihtsalt sellest üldsegi ei räägi. (Öpik on väga otsustav, kuid samas viisakalt sõbralik.)

See oli tema otsus, nii et... ­jäägu nii.

Kui sageli teil on võimalik rääkida eesti keeles?

Kui ma külastan oma peret, siis ma saan eesti keelt rääkida õega või ­emaga, aga see on ainult üks kord nädalas pool tundi.

Uelsi keeles rääkimise võimalust on mul rohkem.

Nii et te ikkagi oskate seda keelt?

(Walesist pärit Sian Lloyd annab oma teoses kerge haavumisega mõista, et Öpiku lubadused kõmri keelt õppida jäid vaid lubadusteks &a mp;n dash; K. K.)

Natuke küll.

Kuidas on näiteks “parlamendiliige” uelsi keeles?

Uelsi keeles on see... “äisofseneröh”.

(Telefon heliseb. “Üks moment – üks moment, selle ma võtan vastu,” ütleb Öpik kähku. Ja siis poolihääli: “Hi, I’ll call you back... I love you.”)

Millal toimuvad järgmised valimised?

Kahe aasta pärast, minu arvates maikuus.

Ja teie toetus on kogu aeg kasvanud?

Nüüdseni küll, aga ega see asi kindel kunagi ei ole. Mul viimastel valimistel oli 51protsendiline toetus, aga konservatiividel läheb paremini praegusel momendil.

Möödunud või ülemöödunud aastal pakuti teid välja koguni Londoni linnapea kandidaadina. Oli see nali?

Jah, minu arvates mõned žurnalistid ja teised parlamendiliikmed mõtlesid välja, et ma võiksin kandideerida sellele kohale, aga mina pole seda kunagi mõelnud. Minu valimisringkond on ju ikkagi üle 300 kilomeetri eemal ja kahjuks Londoni metroo ei lähe sinna välja.

Te kasutate metrood iga päev?

Ma kasutan bussi iga päev.

Pomme ei karda?

No ei. Ma sündisin Põhja-Iirimaal. See oli palju hädaohtlikum kui London.

Kas teie pere oli katoliiklik või protestantlik?

Protestantlik ikka, nagu paljud seal Eestis. Kõik teadsid, et me oleme eestlased, nii et keegi ei teinud meile häda.

Jumalasse usute?

Jah. Ma ei tea, kes või kus jumal on, aga ma usun, et ta on mingi ... force, spiritual dimension.

Ja seda usute ka, et maale saab saatuslikuks asteroid?

See on kindel asi! Ma olen tegelenud sellega siin parlamendis ja alguses inimesed arvasid, et see on nali, aga nüüd isegi üks komitee leidis, et see kindlasti juhtub jälle, küsimus on ainult selles, millal. Ma loodan, et ei juhtu täna või homme.

(Telefon heliseb, kuid Lembit ei vasta.)

Kui suure asteroidi suudaksime puruks lasta?

Isegi väga suurtega, kuni 20 kilomeetrit laiadega, me saaksime midagi teha, aga me peame selleks teadma 10–20 aastat ette. Kui ta tuleb ootamatult, on väga halvasti.

Teil on mingi huvitav asi ümber käe.

Jah, see on käepael Motor Neuron Disease Associationilt. Minu isa suri selle kätte ära ja mina olen selle assotsiatsiooni president. Ma katsun... ma töötan nendega, et leida mingisugust vastust sellele haigusele. Ja see teine on vasest käevõru, sest kümme aastat tagasi ma tegin oma selja katki kaheteistkümnest kohast. Öeldakse, et see aitab, kui on seljaprobleeme.

Kui kõrgelt alla kukkusite?

Kolmekümne meetri pealt.

Midagi läks valesti paraglaideriga ja ma kukkusin nii (käsi pikeerib järsu nurga all), kiirus võis olla viiskümmend kilomeetrit tunnis. Väga-väga tõsine õnnetus.

Olete te pärast seda veel para­glaidinguga tegelnud?

Üks kord – tahtsin vaadata, kas mul on julgust. Aga siis ma mõtlesin, et see on (ei leia õiget sõna) selline ähvardus, et... Ma sõidan küll ise lennukitega, aga see tundus liig.

Vägev ajaviide, aga mitte mulle enam.

Ma olen kuulnud väljendit “curse of Lembit”, “Lembitu nuhtlus”... (viitab asjaolule, et Öpik toetas libera aldemokraatlikus parteis järjest läbikukkuvaid kandidaate – K. K.)
(Naerab rõkkavalt)

Jah, aga ma toetasin ka Nick ­Cleggi ja tema ikkagi võitis. Nii et võib-olla see needus on nüüd lõppenud.

Kui palju te palka saate?

61 000 naelsterlingit aastas.

Kas see on hea palk?

Päris hea. Erasektoris saaks küll 20 000 – 30 000 enam.

Kuidas te eile Gabrie­lat kosisite?

(Jahmund-õnnetult) Kosisin?

Ma saan aru, et te kihlusite eile.

Ai-jaa-jaa!! Me käisime Roomas ja seal Trevi fountain’i juures, mis on üks väga romantiline koht, ma ­palusin seal ta kätt. Ja ta ütles jah. Sellest peaks olema ka üks päris pikk artikkel homses lehes.

Aga miks te teda saates “All Star Mr and Mrs” ei kosinud? (Öpiku väidetava keeldumise järel väidetavalt tekkinud “piinlikku vaikust” vahendas SL Õhtuleht 31.3.2008 ka Eesti lugejatele – K. K.)

Sest see on privaatasi; see ei ole näitemäng. See on päriselu.

Kuidas te üldse kohtusite Gabrie­laga?

See oli jälle ühes teises programmis “All Star Talent Show” – tema on balletitantsija ja mina mängin harmoonikat.

Algul me ainult rääkisime, aga midagi ei juhtunud. Ja siis, kui Sian Lloyd lõpetas minuga suhte, tulime me Gabrielaga kokku – detsembris 2006.

Oli see teile suur löök, et Sian Lloyd suhte lõpetas?

(Ootamatult nukralt) See oli tema otsus. Tema enam ei tahtnud minuga olla ja see juhtub ju iga päev, palju tuhandeid kordi, igal pool maailmas. See oli tema otsus ja nüüd ta on leidnud kellegi, kellega tal paremini läheb. See oli tema otsus ja ma ei ole tige.

Kuidas te kirjeldaksite ­Gabrie­lat?

Kuidas ma...? (Nõutu vaikus)

How would you describe Gab­riela?

Ai-jaa-jaa! Väga tark! Mõistlik! Ilus! Hea laulja. Parem tantsija kui mina. (Mobiil heliseb, hetk hiljem ka lauatelefon, mõlema raevukad helid täidavad sünkroonis õhu, kuid Lembit suudab neid ignoreerida.) Talle meeldib reisida. Me oleme juba käinud ka Eestis – maikuus möödunud aastal.

Kas on juba teada, millal te abiellute?

Mitte veel. Juulis 2009 või 2010, ma usun.

Ma lugesin, et teil on olnud kingapood omal ajal.

Oo jaa, Newcastle’is Inglismaal. Aga sellega läks valesti, sest samal ajal ma astusin parlamenti (mobiil heliseb nüüd juba lausa hüsteeriliselt ja Öpik teeb midagi, et ta enam ei heliseks), jaa, vabandust.

Nii et ma pidin ta panema kinni – see oli väga kallis otsus.

On jäänud mulje, et poliitikutöö on Inglismaal päris pingerohke.

Siin on, jah, see on päris raske – samuti kindlasti ka seal Eestis. See on nagu elustiil.

Kas on tõsi, et poliitikud Suur­britannias tarbivad päris palju alkoholi? (Sian Lloyd tuuseldab oma teoses raevukalt luuserpoliitikuid, kes veedavad päevi parlamendi väidetavasti subsideeritud baaris – K. K.)

Mitte eriti. Vanasti, ütleme, 30 aastat tagasi, ei olnud asjad ehk nii... high-pressure, siis võib-olla jah. Nüüd lihtsalt pole aega enam.

Tõsised parlamendiliikmed ei joo päeva ajal – võib-olla ainult õhtul, kui meil on näiteks hääletamine kell kümme.

Kas teist võib kunagi saada Suur­britannia peaminister?

See ei ole mul plaanis, aga ma tahaksin partei esimees olla – see oleks koht number kaks.

(Öpik peab silmas jõupositsioone Liberaaldemokraatliku partei sees – K. K.)

Miks te piirate ennast?

Mul on liiga palju elu elada. Kui olla peaminister, peab see sada protsenti fookuses olema. Mina loodan, et mul on paari aasta pärast pere.

Millal teil on võimalik saada partei esimeheks?

Sel aastal. Ma neli aastat tagasi kandideerisin ja kaotasin, sain siis umbes 30 protsenti häältest. Nüüd ma siis kandideerin jälle.

Mis rahvusest te enda meelest olete – eestlane, inglane, uelslane?

(Rõõmsalt ja ruttu) Kui ragbi on televisioonis, siis uelslane, kui olümpiamängud – inglane, ja kui Eurovisioon – eestlane.

Te ikka teate, mis lauluga Eesti tänavu esineb?

Jaa! (Rõkkav naer) Ma arvan, et Eestil on enam lootust kui UK-l. Iraagi sõja pärast ei hääleta see aasta keegi UK poolt.

Teie olete Iraagi sõja vastu?

Täiesti selle vastu – see oli hullus!

Mis siis tuleks teha? Iraagist välja tulla?

Jah, aga aeglaselt, ÜRO peab võtma olukorra üle. See on väga suur probleem, nagu Vietnam.

Mis meelt olete suitsetamiskeelu osas?

Ma olen selle vastu ka. Arvan, et tugevam ventilatsioon oleks olnud parem variant. Muidugi see suitsetamine on tervisele kahjulik, aga inimeste vabadused on ka tähtsad.

Kuidas tuleks narkootikumidega hakkama saada?

Need inimesed peaksid olema patsiendid, mitte kriminaalid. Kui kellelgi on niisugune probleem, siis peaks talle antama retsept, et ta varastama ei peaks. Mina leian, et see oleks palju mõistlikum.

(Saabub närviline SMS, mille kaja kaigub läbi terve toa.)

Ma esitaks selle küsimuse, mis esitati kunagi Bill Clintonile...

Ma ei ole seda suitsetanud, aga ma ei arva, et marihuaana on kõige suurem probleem maailmas.

Kui palju te jälgite Eesti elu?

Päris palju. Vaatan ajalehti – teie ajalehte – ja muidugi Kroonikat ka; see on nagu Eesti Hello...

On teil Hello tellitud?

Ei-ei-ei, ainult ostan, kui ma olen seal sees. (Naerab)

Kas olete rahul sellega, kuhupoole Eesti liigub? Miks konservatiivsus on hetkel in?

Eesti on olnud väga liberaalne ja võib-olla siis tahetakse proovida midagi muud. Muidugi ma ise olen filosoofiliselt liberaalne ja sellepärast ma loodaksin, et Eesti prooviks ideid, mis on progressiivsed, aga muidugi on iga riigi õigus valida üht või teist teed.

Kas teil on Eesti kodakondsus?

(Mitte eriti veendunult) Jaa, ma tegin selle... ee... vormi... umbes seitseteist aastat tagasi, nii et teoreetiliselt, ma arvan, ma saaksin seda ­kodakondsust küsida.

Pakkumisi on teile tehtud Eesti parteide poolt?

Jah on, aga probleem on see, et ma peaksin siis lendama umbes 3500 kilomeetrit päevas. Ja seda on natuke palju.

Öpiku endine tüdruksõber: “Kirjutasin raamatu, et mõista, mis mu elus toimus”

Tere, Sian. Millises tiraažis teie raamat ilmus?

Ma tõesti ei tea. Seda peaks küsima kirjastajalt.
 
Lehtedes spekuleeritakse, et Lembit võib teie paljastuste tõttu nüüd ­kohtusse minna. Kui tõenäoline see on?

Me ei ole midagi kuulnud ei Lembitult ega ka tema advokaatidelt ja arvan, et see on lihtsalt ähvardamine, lihtsalt... hot air. Ma pole kindel, kas Lembit on seda raamatut üldse lugenud, kuid ma loodan, et ta ostab selle ja mõistab, et ma olen olnud lihtsalt väga-väga aus.
 
Kas teil on Lembituga mingi läbikäimine veel säilinud?

Jah, me oleme rääkinud teatud teemadel, kuid sisetunne ütleb, et parimaid sõpru ei saa meist enam kunagi.
 
Kas kirjutamine võttis kaua aega?

Minult telliti autobiograafia tegelikult juba viie aasta eest, aga selle lõpp muutus ajas pidevalt. Viimane kord muutsin ma seda veel mullu, kui ma kohtasin oma kallist imelist abikaasat. (Sian Llyod peab silmas miljonär Jonathan Ashmani ja tema hääles pole grammigi irooniat – K. K.)
 
Ma olen lugenud, et muutus ka pealkiri.

Jah, esialgu oli pealkirjaks “Sunshine and Showers”, aga kui kirjastaja läks käsikirjaga selliste suurte klientide juurde nagu Tesco,  Smiths ja  Waterstone’s, siis nende esindajad arvasid, et pealkiri ei ole piisavalt intelligentne.
Mõtlesime, mismoodi seda muuta, ja sõelale jäi kaks varianti: “Funny Kind of Life” ja “Funny Kind of Love”.
 
Jätsite midagi raamatust ka välja?

Ma olen väga diskreetne inimene ja seetõttu oli minu jaoks muidugi teemasid, mida ma eales ei maini. Ma ei tahtnud, et mu raamat oleks selline kiss-and-tell nagu näiteks Jordani (Suurbritannia glamuuritar ja modell – K. K.) raamat.
 
Olen lugenud, et möödunud aastal, pärast Lembitust lahkuminekut, ei olnud te enam oodatud Downing Streetil toimunud heategevusüritusele?

Jah, ja see teeb ikka veel haiget – palju rohkem haiget kui kogu see rumal Cheeky Girlside lugu kokku.

Olin koos oma ­sõpradega kogunud ravimatu ­lihas­haiguse (motor neurone disease – K. K.) fondi tõesti suure summa raha, üle 80 000 naelsterlingi, ja üks põhjus, miks ma seda tegin, oli muide see, et Lembitu isa, kes oli äärmiselt meeldiv ja ülimalt intelligentne isik, tõeline džentelmen, põdes seda tõbe.

Kohutav oli, mismoodi tema toimiv aju jäi ülesütlevasse kehasse vangi. Mulle meeldis Lembitu isa väga.
 
Kas usute, et tõeline ja püsiv armastus kahe inimese vahel on võimalik?

Muidugi on! Kui ma vaatasin kas või, kuidas olid koos Lembitu isa ja tema naine Ene – nüüd elab ta lesena üksi Loode-Inglismaal –, siis selles polnud mingit kahtlust.

Ja nüüd olen ka mina ise leidnud oma elu armastuse!

Muide, kuna mu kallis abikaasa on tegev motospordis, on tal Eesti mootorratturite kaudu ka Eestiga teatud seos.
 
Palju raamatu eest raha saate?

Ma ei tea ja see ei ole mulle ka tähtis.

Kirjutasin selle raamatu üksnes sellepärast, et saada ise aru, mis mu elus toimus. Miks ma sattusin väga ebaloomulikku, mittefunktsioneerivasse suhtesse väga dysfunctional mehega.

Mõista – see oli minu jaoks oluline.
 
Kas olete midagi ka varem kirjutanud?

Ma olen kirjutanud kogu oma elu. Olen reisiajakirjanik – möödunud nädalal ilmus minult üks lugu Mail on Sundays. Mul on oma kolumn ajalehes News of The World.
 
Kui olete reisiajakirjanik, siis olete kindlasti käinud ka Eestis?

Jah, koos Lembituga. Me käisime Tallinnas ja Tartus.
 
Mida te sellest reisist kõige enam mäletate?

Ma mäletan puid ja lund.

Krister Kivi