Britid näitavad paksukestele punast tuld
Teated paksukeste (ettevaatust, uus tabusõna) arvu kasvust on briti uudistes sama korrapärased kui sõnumid Iraagis toimuvast. Londonlasi panevad õudusjutud laste hommikuhelveste hirmuäratavast suhkrusisaldusest, igal aastal ülekaalu tõttu hinge heitvast 30 000 inimesest ja 3-aastaselt rasvumise tõttu surnud tüdrukust (14 kilo asemel kaalus laps 38), siiski vaid õlgu kehitama. No ja siis?
Tuleb tunnistada, et lasin need jutud ühest kõrvast sisse teisest välja, kuni eelmisel nädalal kogetu epideemia ulatust märkama sundis. Olin just oma Londoni spordiklubis tavapärast ujumisringi lõpetamas kui märkasin, et basseiniäärel on kõhuli maas ukerdamas laps. Läksin ja aitasin poisi püsti. Silmnähtavalt ülekaalulise põngerja ema (ka pehmelt öeldes korpulentne) kiirustas ligi ja teatas eemale tatsavat last ahviarmastust täis pilguga saates, et tema pisike priskeke ei saagi kahjuks omal jõul püsti. Kuhu pikali kukub, sinna lamama jääb. Justnagu selili pööratud põrnikas. Minu imestunud nägu nähes, lisas ta, et 5. aastane Samuel on lihtsalt väga hea isuga juba sündimisest saadik ja temal pole südant lapsele toitu keelata.
Kartulikrõpsud, shokolaad ja chicken nuggetsid kuuluvad enamuse siinsete laste toidupüramiidi tippu. Ja mitte ainult laste, sest paraku on lapsepõlve söömisharjumused visad kaduma. Tegemist pole vaid vaeste ja harimatute hulgas vohava probleemiga nagu esmapilgul võiks arvata. Isegi golfiklubi restoranis saab päevasel ajal valida vaid hamburgeri ja erinevate pizzade vahel. Minu küsimusele, kas midagi tervislikumat polegi, vastati, et ei, neil pole aega peente roogadega jännata.
Shokeeriv statistika näitab, et 2/3 täiskasvanutest ja viiendik lastest on ülekaalulised ja hetkel sirguv põlvkond on eelduste kohaselt esimene üle pika aja, kellele ennustatakse lühemat eluiga kui nende vanematel. Probleemi tagajärgede likvideerimiseks aastas kuluvad 7,4 miljardit Inglise naela maksumaksja raha muudavad õgimise üleüldiseks sotsiaalseks probleemiks. Rahaasjades teadagi kitsid britid pole sugugi vaimustuses, et paksukesed suure osa riikliku tervishoiusüsteemi ressurssidest kuivaks imevad. Rääkimata meeletust lisapingest, mis see niigi ülekoormatud arstiabile tekitab.
Inimeste hulgas levib arvamus, et valitsus pole suutnud olukorra ohjeldamiseks midagi ära teha ja peaks tegutsema otsusekindlamalt. Niigi ebapopulaarne Tony Blair (hüüdnimega Tefloni Tony – mees, keda katab justkui teflonikiht, millelt kõik süüdistused kahju tekitamata mahalibisevad) lubas oma hiljutises teleesinemises, et ülekaalulisus on riiklikult identifitseeritud prioriteet. Tema sõnul otsitakse hoolikalt meetodeid, mis kaitseksid eelkõige lapsi surve eest teha ebatervislikke valikuid.
Meedias, kui ühes ülekaalulisuse leviku peasüüdlases nähakse ka olukorra päästjat. Reklaamklipid, mis enamike kanalite õhtuse prime-time põhiosaks kujunenud selgitavad kannatlikult üha uuesti ja uuesti, et rasvane kiirtoit on pähh ja 5 portsjonit puu- ja köögivilja peavad kuuluma iga oma tervisest lugupidava kodaniku päevamenüüsse. Üha tungivamalt kõlavad tervishoiuametnike soovitused võtta kasutusele nn. “valgusfoori tulede süsteem”. Uue süsteemi kohaselt hakkaksid rämpstoidu reklaamid sisaldama “punase tule” hoiatust ja neid tohiks näidata vaid õhtusel ajal kui lapsed juba teki all. Samuti plaanitakse sarnast “punane-kollane-roheline” süsteemi rakendada kõige söödavat-joodavat reklaamiva osas ning kauplustes pakendite märgistamisel. Värvide määramisel võetakse arvesse toote suhkru-, soola- ja rasvasisaldust.
Tugevneva surve tõttu on toiduainetööstuski sunnitud omapoolseid samme astuma. Nii teatasid mitmed maiustuste tootjad eesotsas shokolaadigigandi Cadbury’ga, et lõpetavad king-size suuruses pakendite tootmise. Ka McDonalds ei paku enam super-size friikartulite ja karastusjookide portsjoneid, vaid tervislikku hommikusööki. Nii see tõesti on, nägin oma silmaga. Lisaks kaerahelbepudrule võib valida veel Philadelphia light juustuga bageli, jogurti voi suisa värske puuvilja. Inglismaal pudru populariseerimise osas ma küll väga optimistlik poleks. Minu hommikust pudrukaussi piidlevad mu majanaabrid väga kahtlustavalt - umbes nagu muinasjutu Lumivalguke võõrasema pakutud mürgiõuna.
Kas muidu äärmiselt liikluskuulekad britid peatuvad räpstoidu ees üha eredamalt lõõmavat tuld nähes? Tundub, et neil pole muud valikut. Kuid muuta söömisharjumisi riigis, kus kartulikrõpsud on laste lunch-box´i pärisosaks olnud sajandeid ning traditsiooniline inglise hommikusöök õlis särisevate peekonviilude ja praemunaga rahvuslik uhkus, on raske. Veel eile lõunal lookles igatahes endiselt pikk järjekord kiirtoidu leti ees, sealsamas kõrval aurasid orgaanilise toidu poe supikatlad aga praktiliselt puutumatuna. Midagi pole teha, inimesteke maitsevad rasvas küpsetatud kartulid. Endiselt.
