17.10.2008, 00:00
Buick Electra 225, ainuke viis oli biit
Rootsi kaudu Eestisse jõudnud 1965. aasta Buick Electra evis mugavusi, millega tänagi autoostjaid peibutatakse.
“Olin noor, ei teadnud veel siis – aasta hea on kuuskümmend
viis, ma olin noor ja ainuke viis, mis kõlas huulil siis, aastal
kuuskümmend viis, oli biit.” Nii laulab teadagi hea Ivo Linna ja
Rock Hotel.
Võib aga vaid ette kujutada, mida laulis
itaallane Beppie Marchetti, kui ta 1965. aasta aprillis Californias 4363
dollarit välja ladus, endale edeva Buick Electra 225 Custom Sport
Coupé soetas ning sellega (arvatavalt) plikade päid segi ajama
kihutas.
Ameerika autodisaini head ajad
Nelikümmend kolm aastat hiljem jõudis seesama Electra aga
Rootsist Eestisse, olles vahepeal veel kaht omanikku sõidutanud. Autoga
tulid muide kaasa ka algsed ostu-müügidokumendid. Sealt siis selguski
kõige esimese omaniku nimi, sinjoore Marchetti.
Auto
tänasel omanikul oli aasta kuuskümmend viis kinnisidee ja meelismark
kas Cadillac või Buick. Loomulikult ei tohtinud auto olla roostetanud ja
pidi olema tehniliselt heas korras. Ja nii oligi – Electra läks
Eestis esimese korraga veatult tehnilisest ülevaatusest läbi!
Automüügi mõttes väga heal 1965. aastal
valmistatud USA autod olid “puhta liiniga”.
Kokakoolapudeli sarnast ümarat kuju polnud veel leiutatud,
viiekümnendate lennuki-raketiteema oli ka minevikku vajunud. Autode
kujustust mõjutas General Motorsi peadisainer Bill Mitchell.
Kõnealune Electra 225 oli (1964. aasta mudeliga võrreldes)
saanud peaaegu täiesti uue vormi ning kasutas kompanii võimsaimat
mootorit, sama mis kiidetud kiirendusvõimega Buick Wildcat.
Konkreetsele autole oli lisavarustusena tellitud seitsmeliitrine Wildcat 465
high performance Nailhead V8-mootor, millel võimsust 340
hobujõudu. 465 aga tähistab pöördemomenti
njuutonjalgades. Kere põhimõtteline ehitus on autol sama mis
Cadillac DeVille Coupél ja Oldsmobile 98-l. Number 225 aga märgib
kere pikkust tollides, meile mõistetavates ühikutes teeb see 572
sentimeetrit. Pühendunud Buicki-austajate ringkondades tuntakse autot
hüüdnime all “Deuce-and-a-Quarter”.
Autol
kasutati General Motorsi tolle aja pikimat teljevahet 126,3 tolli ja tegu oli
sajaprotsendiliselt luksusautoga – nagu Buick ise reklaamis.
Üks väga huvitav detail on pikisuunas keskelt murtud tagaklaas. See
pärineb sama aasta Buick Rivieralt, ameerika autodisaini silmapaistvalt
verstapostilt.
Ameerikas hinnati mugavust
Sünniaastale vaatamata on Electral täisvalik mugavusvarustust nagu
tänapäevastelgi sõiduautodel: elektriaknad ja -istmed,
püsikiiruse hoidja, reguleeritava asendiga rool ning konditsioneer.
Viimane on auto juurde käinud lisavarustuse hinnakirjast kõige
kallim “vidin”, koguni 437 dollarit. Elektrimootoritega
liigutatavad istmed sai näiteks 94 ja elektriaknad 105 dollari eest. Valge
servaga rehvid ning “rally” valuveljed maksid aga vaid 47
dollarit!
Buick Electra 225 Custom Sport Coupéd toodeti 9570
tükki, kupee kõrval ka kabrioletina. Buick oli hinna poolest
General Motorsi järgmine mark Cadillaci järel, samaväärse
täisvarustuses Chevyga võrreldes ligi kaks korda kallim.
Auto ei vajanud põhjalikku restaureerimist, kuid sirgetest
kereliinidest ja korralikust värvipinnast lugupidav omanik otsustas
siiski auto värvipinna uuendada. Uus värvkate sai hulga parem
kui tehase originaal. Muid juppe on vahetatud minimaalselt: kõik
kummitihendid, uksehingede tapid, summutid, karburaator. Viimasega saadi
kütusekulu kontrolli alla, see on normaalse sõidu korral vahemikus
12–14 l / 100 km. Bensiinipaaki mahub pisut alla
saja liitri.
Ka hobiauto on sõitmiseks
1965. aasta Buick Electra on eriti mugav sõiduk sirgel teel,
sajakilomeetrisel tunnikiirusel täiesti hääletu. Autoomanik
toonitab, et harrastusautoga peab saama sõita, käia üritustel,
suhelda omasuguste fanattidega, muuseumiauto pidamist ta ei
poolda. Eestisse tuuakse üsna halvas korras autosid, kindlasti
odavuse tõttu. Pika pleki- ja värvitöökoja
kogemusega Buicki omanik teab aga, et hiljem võivad kulud üle
pea kasvada, ja soovitab osta võimalikult hea algmaterjali.
Eestis areneb Ameerika autode pidamise subkultuur jõudsalt. Kui
külastada juulikuist Haapsalu üritust, võib lausa imeks panna,
kui palju meil neid on. Kuulda on olnud ka pulmadest, mille pulmarongis
liiklemine mitte-ameerika autoga oli keelatud. Samas on Rootsis ja vähemal
määral ka Soomes USA autod peaaegu rahvuslik hobi. Üks
märkimist vääriv fakt veel siia juurde – Rootsist on
Maarjamaale toodud paremas korras USA autosid kui nende kodumaalt.
Huvilised põhjendavad oma kiindumust hea valikuga 1950.–1960.
aastate autode seast. Tollal oli USA autotööstuse liidermaa ja
kõik teised tootjad kopeerisid püüdlikult sealseid mudeleid.
Lisaks autode suurus, võimsus, mugavus.
Buick Electra nime
kasutati aastatel 1959–1990, seejärel vahetas selle välja Park
Avenue. Kui 1991. aastal alustas Tallinnas Pirita teel näitusepaviljonides
tegevust USA autosid müüv, kuid tänaseks lõpetanud
Baltmotors, oligi nende salongi lipulaevaks Buick Park Avenue. Toonased
automüüjad kiitsid seda kui Ameerika Mercedest.