Capoeira é arte é magia!*
"Paranà ê! Paranà ê!"
Inimesed ringis plaksutavad rütmi, mida dikteerib berimbau ja vöökõrgune trumm ning laulavad. Berimbau hääl on kumisev ja rustikaalne.
"Leva, morena, mi leva!" (Vii, mulatitar, vii mind!)
Rütm läheb kiiremaks. Ringi keskel lööb Cajou ühe käe peal seistes jalad üle pea. Girassol painutab vastuseks ennast kiiresti silda ja end taas õigetpidi keerates saadab kannalöögi, meia lua de compasso (tõlkes sammuga poolkuu) Cajou pea suunas.
"...é defesa, é ataque, é ginga di corpo!" (...on kaitse, on rünnak, on võnge!)
Ringist mängijate ümber tuleb Baixinha ja kükitab berimbaumängija jalge ette. Cocão noogutuse peale astub ta ringi ja tõmbab Cajou tähelepanu käeviipega endale. Tema poole vuhiseva jalalöögi eest liibub Baixinha vastu maad.
Capoeira on nagu apelsin
See kõik ei toimu kauge Brasiilia tolmusel külatänaval, vaid Ristiku põhikooli parkettpõrandaga saalis. Portugalikeelsete nimede taga peituvad tegelikult Eesti noored. Baixinha õige nimi on Anna (17), Girassol on tavaelus Mariliis (18), Cajou Villu (14). Ja käimas on capoeira-klubi Senzala Estonia tavapärane treening. Reedeti professor Cocão (32, õige nimega Leandro Leonardo Leite) uusi tehnikaid ei õpeta, siis saavad capoerista'd roda's ehk ringis üksteisega mängides näidata, mida nad õppinud on. Just nimelt mängides, ehkki tegemist on võitluskunstiga. Võitluskunsti, mängu, laulu, muusika, tantsuga...
"Capoeira on nagu apelsin," räägib Vicinus (26), brasiillane, kes põhiliselt elab Soomes, aga käib tihti Eestis ja siis ka trennis. "Võtad ta osadeks, saad apelsini koore või apelsini mahla. Omaette head. Aga tõelise terviku moodustavad ainult koos."
Capoeira's ei õpita rangeid tehnikate järjekordi nagu kata'd karates, vaid liikumise elemente, mida iga mängu ajal kordumatult kombineerida. "Joga capoeira!" (Mängi capoeira't!) kõlab igas trennis Cocão kajav röögatus. Ja tapvad jalalöögid mööduvad peast vaid mõne sentimeetri kauguselt, kaitseks madalale kummarduv partner keerutab ennast järgmiseks löögiks sinu selja taha ning tulemuseks on liikuv kahekõne. Mängulisus ongi see, mis paljusid selle spordiala poole tõmbab.
"Olen huvi tundnud teiste võitluskunstide vastu, aga need ei ole sobinud," räägib Viljar (24). "Õppida seda, kuidas otsest füüsilist vägivalda teise inimese peal rakendada, pole minu rida..."
Liikuv kahekõne
Kuid on siis tegemist lihtsalt osava võitluse jäljendamisega?
"Capoeira's on võitluse pool küll," kinnitab Mariliis. "Kui on mingeid asju lahendada, siis tehakse seda roda's, aga seda tehakse mängides. Mida kavalam sa oled, seda paremini saad vastasest jagu. Kui sa ei lase oma mõistust emotsioonidest häirida, siis sa kontrollid oma partnerit vaimselt ja füüsiliselt. Kõik on mängus."
Capoeira üks olulisi koostisosi on malandragem ehk kavalus, trikitamine, petmine. Osav capoerista hoiab mängu oma käes, vaid vihjates sellele, kust oleks järgmine löök märki tabanud.
"Tallinnas on selline trenn ka, kus tehakse capoeira't täiskontaktiga, kaitsmed peal," jätkab Mariliis. "Siis saad aru küll, et löögid on väga efektiivsed. Aga see on nii mõttetu, kui pannakse tüdrukud ja lapsed kõik segamini ja sa pead oma sõbrale virutama." Senzala Estonia noorim liige Toni, või nagu teda pigem tuntakse, Gigant (6), ei tunneks ennast selles trennis tõenäoliselt nii vabalt kui siin. Senzalas on Gigant täieõiguslik liige ja sai just äsja oma esimese vöö. Ta on kodus tublisti kätel seismist harjutanud ja annab sellega paljudele vanematele capoerista'dele silmad ette.
Peale liikumiste õpetab professor Cocão ka pillimängu ja laulusõnu. Füüsiliselt vähem nõudlikuks see aga trenni ei tee. Noorte näod leemendavad higist.
"Siin õpid oma keha tundma," kirjeldab Maili (24) esimesi muljeid. "Ohoo! Mu keha liigub ka niiviisi!? Ooo! Mul on ka seal lihased!? Kõigepealt tundub, et hundiratas või salto on kõige võimatumad asjad."
Erikülaline Brasiiliast
Igaüks saab endale trennis valida sobiva rütmi, kedagi tagant ei sunnita. Näiteks Toni keerutab kolm hundiratast ja läheb siis saali ääres asuvatele toolidele puhkama. Teised õpilased neelavad aga lonksu vett, pühivad higi silmast ja võtavad siis taas üksteise selja taha ritta. Mariliis võtab berimbaul üles uue rütmi ja Cocão näitab ette uut jalalööki. Fotograafi objektiivi ette sattus erikülalisena Brasiiliast Eestisse tulnud mestre Amendoim. Tema oli Cocão õpetaja ja seega ka terve grupi sümboolne juht.
Valgetes särkides ja valgetes pükstes paljajalgsed noored ringis plaksutamas tunduvad eestlase silmale üsna võõrad, nagu oleks tegemist mõne ususekti ekstaatilise rituaaliga, mitte treeninguga. Kuidas sobib see kokku eestlase introvertse tüübiga?
"Miks sa arvad, et ei sobi?" pareerib Viljar. "Eestlased on ikka traditsiooniliselt koos laulnud. Ja rahvatants... Meil on võibolla teises kohas see rütm. Emotsionaalne rütm. Eestlane hoiab distantsi." "Just, kaerajaani tantsitakse ka sirgete kätega," sekundeerib Jaan (24). "Ma käisin üksteist aastat rahvatantsus, aga seal oli koreograafia taga ja kindlad sammud kindlal ajahetkel. Mitte mingit improvisatsiooni," ütleb ta. "Või mõttetut keksimist nagu aeroobika," lõpetab Viljar.
Koosolemise lust
Capoeira kodumaal Brasiilias on selle ühistegemise külje pärast trenn ka justkui sotsiaaltöö vorm. Cocão räägib ajast, kui ta ise aktiivselt capoeira-akadeemias käis ja samal ajal slummidest pärit noortele trenne korraldas.
"Nende peredel polnud korralikke majugi. Nad elasid papist ja plastist hüttides. Kui lapsed nägid meid roda's mängimas, küsisid nad, kuidas nad saaksid ka treenida. Raha neil ju polnud. Hakkasin siis oma maja katusel neile trenne tegema." Vahepeal tegeles Cocão muidugi ka muuga kui ainult capoeira õpetamisega.
"Näiteks tõid lapsed mulle oma koolivihikuid parandamiseks. Või kui oli vaja kellegi vanematele rohtusid tuua, siis me korraldasime nii, et ravikindlustuseta noored said neid kätte. Ja kogu selle aja jooksul, kui need poolkriminaalsed lapsed minu majas käisid, ei läinud sealt midagi kaduma. Ehkki naabrid vaatasid küll üsna kahtlustavalt."
Professor Cocão tuli Eestisse esimest korda viis aastat tagasi. Esimene rühm hakkas pidevalt koos käima Tartus, kus entusiastid olid videote kaudu üht-teist juba õppinud. Eesti capoeira üks "maaletoojaid" Sven Pruul (26) rääkis, kuidas esimeste professionaalide tundides käies tuli paljud liikumised ümber õppida.
Algusaegadega võrreldes on capoeira-kultuur Eestis kindlamini kanda kinnitanud. Nüüd annab Cocão trenne nii Tallinnas kui ka Tartus. Tallinna ülikooli koreograafiatudengid võivad capoeira-trennis käimise eest isegi ainepunkte saada. Professor Cocão hoiab silma peal ka traditsioonide säilitamisel. Capoerista'dele on traditsiooniliselt pandud hüüdnimesid. "Nii on see olnud sellest ajast, kui capoeira Brasiilias keelatud oli." Siis kasutati toda kunsti röövimiseks, kaklemiseks... "Aga kedagi ei saa ju hüüdnime all tagaotsitavaks kuulutada. Ja Brasiilias on hüüdnimi isegi presidendil! Kui kaheksakümnendate lõpu jalgpalli MMil keelati Brasiilia koondisel särkidele hüüdnimesid kirjutada, ei teadnud fännid enam, kellega tegu," naerab Cocão. Tema ise sai oma hüüdnime sellepärast, et kaheksa-aastasena capoeira'ga tegelema hakates oli tal väike keha ja ümar pea nagu kookospähkel.
Trummirütm treeningul ei peatu ja noored capoerista'd jätkavad villide kasvatamist jalgade alla. Akna taga mustab külm Eesti november. Samal ajal on Brasiilias suvi ja kraade 30 ringis. Küsisin Cocão käest, kas ta tagasi koju ei igatse.
"Ja kuidas veel. Mind ootab seal pere, sõbrad, mul on auto ja mootorratas..."
Miks siis ikkagi Eesti?
"Tead, ma olen capoeirista. Ja capoeirista'd teevad mõnikord selliseid hulle asju."
*Capoeira on kunst, on maagia! (refrään mestre Barrão loodud laulust)
