Moosese salaraamatu vägi oli Tootsi arvates võimas nagu Koraanil. Ajastutruu Luts annab siin huvitava teate tsaariajal laialt levinud rahvauskumusest, et kusagil on varjul kas kaotsi läinud või siis maha vaikitud Moosese seitsmes raamat, mis sisaldab, nagu kõik krüptilised tekstid, lõplikku tõde. Varjati seda raamatut ilmselt sellepärast, et tõe väljatulek põhjustanuks kehtiva maailmakorra kokkuvarisemise.

Rahvusvaheline põnevusjuttude meister Vene kirjanik Boriss Akunin kasutab jutus “Altõn-talabas” üht pikaajalist ning vähemalt Venemaal üpris levinud linnalegendi, mille kohaselt olevat Moskvasse peidetud Ivan Julma raamatukogu, omal ajal Konstantinoopolit vallutavate türklaste eest varjule toodud hindamatu varamu. Akunini järgi sisaldab see viiendat evangeeliumi – langenud apostli Juudas Iskarioti kirjutatut, milles olevat Jeesuse kohta seni teadmata ning seda kohutavam tõde. Selle avalikustamine saeks läbi kristluse kui maailmareligiooni alustalad. (Naerukoht, armas lugeja – “kohutavad tõed” Jeesukese kohta on tänu juudi legendide lopsakusele teada igasugu salaevangeeliumide abitagi; pean siinkohal silmas juutide väidet, et Jeesus oli ühe Rooma leegionäri sohilaps ning tema ema, õnnis Maarja, kergete elukommetega naine).

Kaks aastat tagasi ilmus Ameerika raamatupoodidesse põnevusjutt “Da Vinci kood”. Trilleri autor Dan Brown on praeguseks hetkeks 17 miljoni müüdud eksemplariga tõusnud kõigi aegade edukaimaks kirjanikuks ärilises mõttes. Raamatu senisest levitamisest saadud 180 miljonile dollarile peaks samaväärset lisa tulema autoriõiguste müügist Hollywoodile. Rahamaailma  püha mõõdupuud kasutades on Brown tänapäeva evangelist ning prohvet.

Väga lühidalt öeldes on “Da Vinci kood” romaanmõistatus, mille sisuks on ühe vandenõu kirjeldamine. Vandenõulased on katoliku kirik, kes on kõik need 2000 aastat varjanud (edukalt, nagu näeme) Jeesuse ning Maarja Magdaleena abielusuhet, Maarja käima peale saamist, tema põgenemist pärast Kolgata tragöödiat Lõuna-Prantsusmaale ning seal ühe terve ning elujõulise lapsega mahasaamist. Selle lapse vereliin on Browni järgi püsinud Prantsusmaal tänase päevani. Tegemist on Merovingide kuningasoo järeltulijatega. Browni kangelaste tehtud järeldus: Maarja Magdaleena üsk ongi Õhtumaise kultuuri üks lemmiklelusid – Püha Graal. Jeesuse vere saladuse hoidmiseks on Browni tahtel loodud ühing, paganlik-matriarhaalsete sugemetega viljakusriitusi (jaa jaa, vana hea seksorgia nagu Kubricki filmis “Silmad pärani lahti”) harrastav ususekt. Paraku on iidseid tarkusi alal hoidval ning väga elujaataval ühingul võimas vaenlane – katoliku kiriku rüpes loodud organisatsioon Opus Dei. See koosneb lihasuretajatest fanaatikutest, kelle olemise mõte on Maarja Magadleena tegeliku rolli varjamine. Kui see saladus välja tuleks, siis…  kaoks kristlus kui religioon maamunalt ära.

Dan Brownil koidab praegu kohtuasi, kus ta peab tõrjuma plagiaadisüüdistusi. Nimelt põhineb tema kirjeldatud vandenõu ühel teisel rahvusvahelisel hitil -  80ndate alguses ilmunud raamatul “Holy Blood, Holy Grail” (e.k “Püha veri ja Püha Graal”, ilmunud Olioni kirjastuses 2001. aastal). Nimetatud üllitis on, erinevalt Browni teosest, määratletud autorite tahtel kategooriasse non-fiction. "Püha veri" peaks olema miskitpidi teaduslik teos. Brown on kogu oma vandenõu sealt maha viksinud, lisades vaid ühe, ent üliolulise, täienduse – nimelt on Browni raamatus graali saladuse hoidjate hulka arvatud teiste suurmeeste hulgas ka renessanisajastu geenius Leonardo da Vinci, kelle teostesse on kätketud vaid pühendatud silmale nähtav sõnum. Selle ümber Browni raamatus kogu kamm (vabandust, aga sõnakasutus on siinkohal õigustatud) käibki.

Nagu hittidega ikka, ei lange kunstikriitikute ja kunstitarbijate arvamus kokku ka Browni teose hindamisel. Religiooni- ja kunstiajaloolased sõna otseses mõttes vihkavad seda. Kahe aasta jooksul pärast Browni põneviku müügile paiskamist on tekkinud omaette kirjandusharu, mis tegeleb Browni tehtud vigade ja valede paljastamisega. Pealtnäha kummaline tegevus, sest Browni raamat on ometigi ilukirjanduslik teos. Asi on aga selles, et autori enda kinnitusel põhineb “Da Vinci koodi” faabula ümberlükkamatutel faktidel (nagu ta ise kinnitab raamatu alguses: “Kõik kunstiteoste, arhitektuuritaieste, ürikute ja salarituaalide kirjeldused käesolevas romaanis vastavad tegelikkusele”), mistõttu spetsialistidele on muutunud teatud mõttes auküsimuseks näidata, kus Brown eksib. Eksib ta paljudes kohtades. Olevat isegi lihtsam loetleda juhtumeid, kus ta paneb juhtumisi (?) kümnesse.

Võibolla on Brown lihtsalt hea kirjanik? Paraku ei. “Da Vinci koodi” eesti keeles lugenud inimesed on ilmselt hoomanud teksti konarlikkust. Asi pole tõlkes. Vastupidi, eesti tõlkes on stiili paremakski tehtud. Inglise kirjasõna snoobid väidavad, et kõigi aegade suurim müügihitt esindab inglise kirjasõna näruseimat stiili (snoobid kahvatavad juba esimese lause juures, märkides, et ajaleheuudislikud nendingud stiilis “Kuulus kuraator Jacques Saunière suri möödunud ööl Louvre'is…” ei saa olla ilukirjandusliku teose esilause. Või siis teatatakse mõned read allpool, et õnnetut kuraatorit “vahtis ründaja siluett”, mille peale tuleb snoobidega nõustudes öelda, et siluetid ei vahi, ei põrnitse ega jõllita. Seda samal põhjusel, miks ei saa nimetatud tegevuses kahtlustada pimedatki – ka siluetil, jumal paraku, puuduvad silmad).

Niisiis – varastatud faabula, faktivead, halb stiil, ilmetud karakterid, klišee klišee otsa… Ning ometi on tulemus müügipomm, mille võimsust väljendavad megatonnid. Milles nipp?

Tuleme korraks alguses mainitud Lutsu ja Akunini juurde. On neetult paeluv mõelda, et kusagil, mingis raamatus või kunstiteoses, on peidus niisugune saladus, et… võtab kohe hinge kinni. Moosese salajane raamat, mis läheks lausa lendu, kui kett seda kinni ei hoiaks; Ivan Julma raamatukogu, mida jahitakse juba neli sajandit ning kuhu on kätketud õhtumaist tsivilisatsiooni ohustav saladus; kunstiteos, millesse on kodeeritud Püha Graali olemus ning mille avalikuks tulek hävitaks nii Vatikani, Moskva patriarhaadi kui ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku autoriteedi. Salatoimikud, kõikjal salatoimikud. See on põnev.

Edasi persoonid. Jeesus, Leonardo da Vinci. Esimesel oli saladus, teine hoidis seda ning andis valitutele edasi. Persoonide kohalt ei jäta raamat midagi soovida. Leonardo da Vincit ei tunne ainult idioot. Jeesust tunneb isegi tema.

Stiil. Halb, muidugi, aga samas muudab raamatu väga lihtsalt loetavaks. Nii lühikeste peatükkidega, et annaks avaldada ajalehes järjejutuna.

Ülesehitus. Vana hea spiraalmõistatus, lapsepõlve nuputamisnurkade lemmik, kus ühe sõna lõpp (peatüki lõpp) on teise sõna (peatüki) algus.

Muidugi teose väidetav intellektuaalsus, mis peaks teosele tagama telesarja “Salatoimikud” sihtrühma. Vene põnevusjuttude meister Akunin olevat kunagi Moskva metroos näinud odavat krimkat lugenud naist, kes oli oma tegevust häbenedes pannud selle väärtkirjanduse hulka arvatud teose vahele. Akunin nägi seda ning otsustas anda rahvale põnevusjutud, mida pole häbi avalikult lugeda.

Kui selline taotlus oli ka Dan Brownil, siis tuleb nentida tema edu. “Da Vinci koodi” peetakse intellektuaalselt hõrguks teoseks.

Aga ikkagi, miks see raamat on nii edukas? Igaüks võib arvata, mida tahab. Siinkirjutaja usub, et sellel kõigel on mingi seos Iraagi sõja eel riknenud ja pärast seda aina halvemaks läinud Ameerika-Prantsuse suhetega. “Da Vinci kood” on ikkagi Ameerika menuk, mille tegevus toimub Prantsusmaal. Ameerika teadlane (mees) ning Prantsuse krüptoloog (naine, ilus) käivad läbi paksust-vedelast, võidavad kõiki vaenlasi ning säilitavad oma kangelasliku koostööga maailmale Kristuse vere pärandi. 

Tundub, et ameeriklased oma sisimas armastavad Prantsusmaad väga. Ameeriklased on muinasjutte lugevad siirad lapsed.