Dakota kauboi elu Rägavere mõisas
Heledad püksid jalas, kõnnib Morgan Hammerbeck (36) mööda Rägavere mõisa lambakarjamaid.
Ta kõnnib pikal sammul, ruttamata. Vahepeal kätt ette sirutades ja hüüdes: Lay down! (lama!) ja plaksu lüües ja kamandades Come by (mine vasakult!) või Come away! (mine paremalt!) või Come here! (tule siia!)
Ja väheldane borderkolli Gem reageerib käsklustele, nagu oleks tal juhe küljes ja Morgan vajutaks nuppu.
Ja kui käsku parasjagu ei ole, viskub Gem kuuma päikese eest plartsti lammaste joogivanni – nii et vesi lendab ja lambad imestades silmi pööritavad.
Siis kõlab jälle Morgani käsklus, Gem kargab künast ja lidub lammastele järele nagu pisuhänd Kivirähi raamatus.
1999 ostis Lõuna Dakotast pärit ameeriklane Morgan 350 000 krooni eest ära Rägavere mõisa. Ajalehes pahandati, et mõisasaalis seisev tiibklaver maksab ka rohkem kui see summa, mis mõisa eest makstud sai.
Hammerbeck investeeris mõne aastaga peahoone restaureerimisse kolm ja pool miljonit ja arendab nüüd ümberkaudsetel maadel lambakasvatust.
Tal on 1000 lammast. Ja maikuus sündis juurde veel 680. Tal on 99 hektarit karjamaid pluss 20 hektarit, mis ta juurde rendib. (“Natuke oleks veel vaja.”)
Sõidab punase pakiautoga (Seat) mööda põlde ja heinamaid ja vaatab kaks korda päevas oma karja üle. Laupäevad-pühapäevad kaasa arvatud.
Võib juhtuda, et Morgani heledad tööpüksid on lihtsakoeliselt väljendudes sula sitaga koos. Ta parandab elektrikarjust, võtab vastu poegimisi, süstib, söödab.
“Ma võin tappa, kui vaja.” (See jutt käib lammaste kohta.)
Kaht asja Morgan ei tee. Ta ei tee keisrilõiget ja ei niida villa.
“Lammaste pügamine on liiga raske!”
Varsti tuleb Inglismaalt mees, kes 250 lammast ühe päevaga nudiks ajab. Morgan pügaks 20.
Esimest korda kuulis Morgan Hammerbeck Eestist, kui ta pärast Chicago ülikooli majanduse eriala lõpetamist mõnda aega Moskvas töötas. Keegi tüdruk tulnud tema Moskva office`isse ja rääkinud, et Tallinnast saab osta suurepäraseid jõulukinke – villaseid kampsuneid.
Paari nädala pärast lendas Morgan Tallinna ja ostis Toompea suveniiripoest kastitäie Eesti rahvuslikke kampsuneid – isale-emale, kahele vennale ja kahele õele.
“Tallinn oli perfect jõuluaegne linn. Vanalinn oli jõuluehetes. Lights and snow and… Lumi oli maas. Igal pool olid tuled. See ei olnud nagu Moskvas. Kõik oli teistmoodi. Perfect!!!”
Varsti, 1998, tuli Morgan Eestisse, et siin põhjalikumalt ringi vaadata. Sõbral olid mõned investeeringud ja maaostud kavas. Läks nii, et sõber ei ostnud, aga Morgan ostis. Rägavere meeldis Morganile kohe.
“Mul on vaja kokakoolat!!!” Morgan pühib varrukaga nägu.
Muidugi. Ilm on palav.
Pika sammuga astub Morgan mõisahäärberi trepist üles. Jätab kamassid esikusse (“Sina ei pea ära võtma!”), täidab köögis suured klaasid. Teatab, et ilma kokakoolata, mis on tema terminoloogias “amerikanskoje šampanskoje”, ei saa ta kuidagi läbi. Ja räägib esimesest ööst Rägavere mõisa katuse all.
See oli 1999. aasta kevadel. Morgan magas. Kell võis olla neli-viis hommikul, kui Morgan tundis, et keegi naine tuleb tema suunas. Astumist kuulda ei olnud, aga Morgan tundis, et keegi läheneb – kleidi kahin oli kuulda. Morgan ei julgenud silmi lahti teha, selline hirm oli nahas. Tõmbas teki ka üle pea. Siis kahin kadus ja nüüd ei teagi Morgan, kas kleiti kahistav kummitus oli vana või noor.
Rohkem pole Morgan kummitusega trehvanud.
Morgan laskis lammutada kaheksakorterilise sovjetielamu, mis kolhoosi ajast saadik mõisaparki risustas. Elanikud said vastu korterid Rakveres ja mõisaansambel avanes kogu oma ilus.
Ta laskis restaureerida peahoone. See kukkus nii välja, et arhitekt Toomas Rank sai 2005. aastal Rägavere restaureerimise eest Kultuurkapitali aastapreemia ja asjatundjad põhjendasid, et tegemist on “äärmiselt professionaalse ja vastutustundliku suhtumisega nii mõisa omaniku kui ka arhitekti poolt”. (Asjatundja oli Lilian Hansar, Arhitektuuri Sihtkapitali žürii liige.)
Leila Pärtelpojal (sisekujundaja, kes kolhoosi ajal Rägaverele hinge sisse puhus) on mõisaga seoses teised tunded.
Ta ohkab teisel pool telefonitoru sügavasti, ja ei see ei ole ainult palavast ilmast: “Ma ei ole vihane. Aga see ei ole enam Eesti mõis.”
Morgan ise on ajaloost vaimustuses. Kui Ühendriikide suursaadik Joseph Michael DeThomas Rägaveres käis, näitas Morgan, et näe, see aknaraam on vanem kui Ameerika isesesvusdeklaratsioon (mõis sai valmis 1764, deklaratsioon 1776.)
Morgan loeb õhtuti raamatuid ajaloost ja kunstist. Tal on isiklikus kunstikogus Konrad Mägi, Andrus Johani, Addo Vabbe, Endel Kits. Erik Haamer jäi ostmata, see oli liiga kallis.
Morgan räägib eesti keelt igatepidi arusaadavalt ja tal on eestlasest naine Pille (girlfriend, kui täpsust taga ajada).
Morganiga pole võimalik õhtu otsa kokakoolat juua ja diivaniserval jalgu kõlgutada. Mõisaomanikul on vaja karjamaid üle vaadata, aeda parandada, jooksu pannud jäär tagasi traadi taha organiseerida.
Kõige selle käigus võib juhtuda, et kuskil karjamaaservas, kus kasvab aasrebasesaba ja timut, areneb teie vahel järgmine dialoog.
Morgan: “Näe, nõges!”
Sina: “Järelikult on hea maa!”
Morgan: “Hea maa, aga vilets peremees!!!”
Ja loetelu teemadest, mille Morgan karjamaaservas tange naksutades ise üles võtab, on järgmine:
Kõigepealt. Miks on mõisahooned eestlastele nii tähtsad? Mõisa ajal ju eestlase elu väga hästi ei käinud.
Või hoopis, et kas kära pronkssõduri ümber on provokatsioon?
Või et kas Venemaa on Eesti vastu sõbralikum kui omal ajal oli Nõukogude Liit? Või et miks kaotab mõni tema venelasest sõber objektiivsuse, kui jutuks tuleb Gruusia vein?
Tänavu suvel on Rägaveres mitu olulist tegemist.
Kõigepealt antakse käiku lihatükeldustsehh. Rägaverest hakkab kaubamajja ja Selverisse jõudma külmutatud ja pakendatud liha.
Mingit lambaliharestorani Morgan ei kavanda. Ütleb, et pole nii hea mänedžer, et sellist asja julgeks ette võtta. Aga kui keegi tahaks hakata tegema, oleks Morganil hea meel.
Ja teine asi – haljastustööd.
Morgan murrab pead, millega katta tee mõisahoone ees. Võiks panna munakivi, aga munakivide peal on vilets käia. Võiks panna graniitplaadid, aga need on hirmus kallid.
Millal rahvas mõisamajja sisse pääseb?
Morgan arvab, et inimesed peaksid saama tulla ja mõisahoones ringi vaadata. Tema ise kasutab elukorterina viit-kuut ruumi. Majas on ruume kokku neljakümne ümber.
Aga ühendada privaatset ja avalikku?
Üksvahe tajus Morgan selgelt, et tema peale vaadatakse viltu. Paljud välismaalased olid üheksakümnendatel Eestis kõva meest mänginud, mõisa ostnud, aga selle siis ripakile jätnud.
Morgan: “Ma pean tegema kaks korda rohkem tööd kui eestlane teeb!”
Ja nii ta müttab
Kevadel, kui lammastel on poegimiste aeg, ärkab Morgan nelja-viie ajal, kuigi tahaks ärgata kell kaheksa. Palgajõudu on tal ainult paar-kolm inimest.
Morgan: “Ma arvan, et viiekümne aasta pärast, kui ma olen üle kaheksakümne, istun ma rõdul ja vaatan, binokkel käes, kuidas teised tööd teevad.”
Ja nii ta läheb oma heledates (ja võib juhtuda, et sitastes) pükstes. Lambaid süstima.
Ühetooniline määgimine aedikus loob põõsalinnu soolole rahuliku tausta.
Kuidas Morgan lammast grillib
Karree (kondiga seljatükk). Määrid lihatüki sinepi ja sojaõliga kokku ja paned grillima. Keerad grilli maksimumi peale, kaheksa minutit lased olla, vahepeal kaks korda keerad. Ja ongi valmis.
(Morgani sõbranna paneb ploome ka peale ja punast veini).
Hernesupp olevat ka lambalihaga hoopis parem kui peekoniga. (Hernesupi teema paneb nii rääkija kui kuulaja süljenäärmed vulinal tööle.)
“Kas kasukamaitset ei tule külge?”
Morgan: “Mis tähendab kasukamaitset?”
Elukaaslane selgitab: “Kasukas – coat.”
Morgan: “Lammas ei tohi olla vana. Ta peab olema tall, kuuekuune. Ja ei mingit coat. Talle liha on nii õrn, et vahel piisab paarist-kolmest minutist.”
