David Lynch: hambuni valguse relvis

Teleseriaali “Twin Peaks” ning filmide “Blue Velvet” ja “Mulholland Drive” režissöör David Lynch on kolmel korral kandideerinud Oscari auhinnale. Äsja ilmus temalt eesti keeles raamat “Suure kala jahil”. Eesti Ekspress kohtus ikoonmehega tema kodus Hollywoodis.

Režissöör David Lynchi maja asub Los Angelese mägises Hollywood Hillsi piirkonnas, kus läbi mäeaheliku lookleb tontliku kuulsusega pikk ja käänuline Mulholland Drive. Lynchi elamisest paistab tänavale vaid garaažiuks ning mäkke viiv kitsas trepike. Trepp viib lukustamata köögiukse juurde. Verandal on skulptuur – väikse palli suurune karjuv pea on tõmmatud kolme pingul traadiga puuri keskele rippuma. “Mis teil sooviks?” uurib rokibändi transamehe moodi noormees läbi uksevõrgu.

Noormees juhatab mu hämarasse elutoa moodi nurgakesse, mille põrandal on “Twin Peaksi” punasest toast tuttav mustvalge vaip. Vaipa ääristavad minidiivanid. Maja hämarusest ilmub meie ette Lynchi sekretär, pikk blond Anna, elektrisärinaga T-särk seljas. Järgnen talle mööda kitsaid trepikesi teise majja. Möödume õitsvast puust ning piinamiskambri ootesaali meenutavast suitsunurgast. Teiseski majas on hämar, eestoas kiiskab kohvimasin. Meile tuleb vastu Lynchi abi Mindy, kes juhatab mu läbi betoonseinte labürindi veelgi kõrgemale üles ning avab ukse.

“Kas sa tulid Eestist?” küsib David Lynch pika töölaua tagant naeratades. Astun valgusküllasesse tuppa, mis meenutab esimese hooga isa töötuba Virtsus. Laual on tuhatoosid, tööriistad, aurav kohv, akna taga tööka mehe hommikune päike, toas on külm.

Lynch pakub istumiseks kas kõva ja tavalist või pehmet ja imelikku tooli. Pehmel ja imelikul toolil on vooder väljas. Valin kõva ja tavalise. Mindy lahkub. Lynchil on nii aval pilk, et small talk sureb. “Mulle meeldis Eestis,” ütleb Lynch. Ütlen, et mullegi meeldib seal väga, aga Eesti on sünge riik. Kohmitsen diktofoni kallal. “Sünge oli seal küll jah,” nõustub Lynch.

“Särav, helge, õnnelik inimene,” ütleb Lynchi kohta tema “Blue Velveti” staar Isabella Rossellini ühes intervjuus. “Lynchi tugevus peitub tema võimes rõõmu tunda,” seisab raamatus “Lynch on Lynch”. Ometi on tema filmid täis kannatusi ja segadust, mille taustal terroriseerib võikalt üleloomulik oht. Lynchi enimtuntud ekraaniime “Twin Peaksi” veetlus tõuseb pinnale väga süngest allikast: müstilise väikelinnafilmi keskmes on intsesti ja lapsetapmise lugu. Lynchi austajaile meeldib teda võrrelda Dostojevski, ­Bergmani, ­Tarkovskiga. Lynch ise nimetab oma eeskujudeks ­Fellinit, Hitchcocki ja Billy Wilderit.

Lynch ei ole enam noor, keskealinegi mitte. Ometi helendab ta näol vanadusele nii ebaiseloomulik ­lootus. Nii küsin: “Teie tegelased kannatavad ebainimlikult – piinlevad, surevad, mõnel on hingki suremas –, kuid keegi ei kibestu?” Lynch on öelnud, et oma filmi­dest rääkimist peab ta võltsi möga ajamise peeneks kunstiks. “Film peab ­suutma rääkida iseenda eest,” ­ütleb ta raamatus “Suure kala jahil”. “See, mida mina nimetan sünguseks, on ­maailma, inimloomuse ja mu enda ­iseloomu mõistmine, mis seguneb kõik ­kokku üheks suureks lögaks,” ­kommenteerib Lynch teda ­inspireerivat elu varjus poolt.

Lynch on sündinud USA loodeosas, Kanada piiri ääres, “Twin Peaksi” laiuskraadil. “Õnnelik lapsepõlv,” kinnitab ta peagu igas intervjuus. Samas on ta öelnud, et kodu on koht, kus asjad lähevad valesti, ja just nimelt kodudes lähevad asjad valesti ka tema filmides. Ütlen talle seda.

Lynch hakkab naerma, kuid ei kommenteeri. Väidetavalt peavad ai nult psühhopaadid oma lapsepõlve läbinisti õnnelikuks ning “teavad”, mitte ei arva.

“Kurjusel on teie filmides alati inimese nimi ja nägu?” küsin.

“Väga raske on, jah, inimesel hea olla, end ­sel­leks sundida,” ütleb Lynch. “Vahel võib nädal aega hea olla,” naerab ta, “aga ütleme nii: ­inimkäitumine koosneb mõtlemisest, rääkimisest ja ­tegutsemisest. Viisteist inimest tapnud mõrtsukas mõtles ­sellest, ­rääkis ­sellest ja ka tappis.

Mõni teine mõtleb ­tapmisest, räägib sellest, kuid ei tapa. Ja mõni inimene ainult ­mõtleb, et tapaks kellegi ära. Need on kõik halva k­äitumise eri astmed ning mitte mõtelda on ka kõige ­raskem. See on võimalik ainult siis, kui see tuleb ­loomulikult. Ning loomulik headus kasvab välja inimese seest, kõige ­sügavamalt. Elu kujutab ju endast üht suurt ­negatiivset pinget, kuid teised inimesed ei mõju enam nii vastikult, kui headus hakkab seestpoolt väljapoole ­kasvama.

Ühel hetkel sa enam ei taha, et teised kannataksid, isegi siis, kui nad on sinu vastu.”

Lynch elab Los Angeleses – linnas, kus igaüks unistab sellest, et olla keegi teine. LA puhul võluvatki Lynchi kõige enam see, et linn on unistusist tulvil: igaüks on valmis iga kell kõik mängu panema ja oma õnne proovima. Seal on kõigil kaks nime, kaks nägu ja kaks ametit: see, mis on, ja see, mida ihaldatakse. Tõde on see, mida suudetakse tõe pähe serveerida, ning hea luiskaja on oma vale kõige suurem uskuja. Nii sünnibki unistuslik, illusoorne paralleelsus.

Selle keskele paigutub ka Lynchi hittfilm “Mulholland Drive”, mida autor ise peab armastuslooks. “Miks on nii, et üks hetk on kõik kaunis kahe inimese vahel võimalik, ja siis on järsku vaikus?” küsin.

“Kujuta ette meest, kes on armastust pilgeni täis. Sellist armastust, mida on võimalik ammutada vaid iseenda seest. Ja tema naine on temaga mingites asjades kogu aeg eriarvamusel. Aga mees on armastust täis ning sellise mehe jaoks on naise näägutamine nagu ­sääsepinin – tüütu, jah, ja naabridki ütlevad, et issand, kuidas sa küll sellise naisega elada suudad, aga mees suudab: temas on armastust nii palju, et ta suudab ükskõik kellega toime tulla. Mõni teine pole armastust iseendas üles leidnud ja kõik peab tulema teise inimese käest.

Teist pole aga võimalik lõpuni kontrollida, õigupoolest pole võimalik üldse kontrollida ja... Kus see edu siin saab olla? Ta ju ise kutsub endale õnnetuse kaela.

Armastuse saladus on selles, et see tuleb esmalt iseendas üles leida, siis suudad ka teise inimese puhul palju enamaga leppida... Ja ma ei tea, kas sellest on aru saadud või mitte, aga need, kes on armastuse iseendas leidnud, mõjuvad kui filmistaarid, neil on sedasorti karisma, säde, külgetõmme, mida teistel pole. See on nagu raha pangas!”

Lynch on fanaatiline inimene. Täpselt sama usu ja veendumusega, mida nõudis temalt tema esimese täispika filmi “Eraserhead” tegemine, jutlustab kultusmees nüüd mediteerimise, täpsemalt trans­tsendentaalse meditatsiooni hüvedest. Kui fanatism võib olla veetlevgi, siis evangeelsel kihutusel võlu puudub.

“See maailma muutmise töö on teid nüüd sedavõrd haaranud, et filmitegemine on kõrvale jäänud?”

“Mina ütlen ala ti, et ega maailm tegelikult ei muutu. Muutub see, kuidas me maailma näeme.

Paljud inimesed ütlevad mulle, et mõni film on nende elu muutnud, kuid mina ütlen alati: tõeline muutus leiab aset kõige sügavamal tasandil. Ma teen ju filme ikka veel edasi.”

“Kas ringi reisimine ja meditatsiooni propageerimine on suutnud asendada rõõmu filmitegemisest?”

“Ei, ma ei tunne reisimisest mitte mingisugust rõõmu!” naerab Lynch. “Mitte mingisugust! Mulle ei meeldi reisida, mulle meeldib kodus olla. Mulle ei meeldi inimeste ees kõneleda. See pole kuigi lõbus, kuid pole hullu. Mul on sisemine sund seda teha. Aga töö ideedega teeb mulle endiselt palju rõõmu.  Praegugi on mul puidutöökojas üks asi pooleli, üks maal on pooleli, stuudios töötan ühe loo kallal, dokk on pooleli, montaažis on veel paar asja käsil, nii et väga palju projekte! Ja kui kino jaoks peaks jälle mõni hea idee tekkima, siis lähen hoopis sellega kaasa.”

Assistent avab ukse. Intervjuuks eraldatud aeg on möödas. Lynch ütleb, et meil on kõik korras, saadab Mindy minema ja võtab veel ühe kohvi. Ta on kirglik suitsetaja. Minu juuresolekul kustutab ta konid tuhatoosi, kuid neid vedeleb ka töötoa põrandal. Sama tuliselt kui Lynch räägib võitmatuse ülikoolidest, on ta varem kõnelenud kohvist, sõõrikutest, samblast, musta värvi suitsust...

Küsin: “Kas inimesed mõtlevad alati halvimat?” – “Mis mõttes?” – “Valdav osa inimestest arvab, et olete hulluks läinud.”

Lynch vastab hoolitseval ­häälel: “Igaühe maailm on täpselt selline, nagu ta ise on. Sina ütlesid, et minu filmid tegelevad nende ja nende asja­dega, aga teised seda ei näe, sest nemad näevad midagi muud. ­Sellele, kes näeb maailma läbi tumerohelise mudase klaasi, tundubki, et see kõik on üks skeem või sekt või usund – halb asi, ühesõnaga. Pinnal on ­alati palju arvamusi, kuid kõige all – ühtne väli. Mina näen selles ­hiiglasuurt lootust.”

“Lääne ühiskond piinleb skisofree­nilise lõhestatuse käes. Vananemine on vältimatu, kuid üha häbiväärsem protsess. Nooruse säilitamine on võtmas üha sõgedamaid vorme. Mis te arvate, kas vaimse arenguga kaasnev väärikus võib olla suurem kui vananemisega kaasnev alandus vanadust jälestavas ühiskonnas?”

“Ahah, mõistan. Aju hakkab ju juba 16aastaselt kärbuma. Öeldakse küll, et ­vanast peast on inimesed targemad ja kogenumad, kuid tegelikult ei ole; mingi elutarkus elu­ e­lamisega muidugi tuleb, kuid aju võib selleks ajaks juba üsna halvas olukorras olla. Füüsiline aju. Ja kui inimese füüsiline aju ei ­peegelda tema tead­vust, kui inimese tõeline aru – tema taip – ei ole kohal, pole välja ­arendatud – mõis­tad? – jääb ­inimene vananedes tõesti ainult väetimaks. Mina ütlen, et hangi oma tõeline intelligentsus otseallikast ning ära jää lootma sellele, et ehk püsib mõistus kaua korras. Usu mind – teadvust ­teadlikult arendav inimene püsib lõpuni heas vormis.”

Pakun, et sellega võiks lõpetada. Lynch palub kõiki Eestis tervitada, kinnitab, et kõik läheb hästi, juhatab mu allakorrusele ja kaob oma maja hämarusse. Helge, lootusrikas inimene astub meie olemise kõige pimedama k oridori suudmesse, hambuni valguse relvis. Kõik muu jääb selle käigu ette maha.