Deco galerii täisealine

Neljapäeval, 18. detsembril tähistab Tallinna galerii Deco oma 18. aastapäeva. Tammsaare muuseumi majas asuval Decol on olnud paremaid ja halvemaid aegu, viimastel aastatel on galerii tegevus olnud eragalerii kohta stabiilselt hea. Tähistada 18 tegevusaastat on aga originaalne ettevõtmine ning ka ühe õhtu kunstinäitus stammkunstnike (Mare Vint, Urve Küttner, Andres Tolts, Leonhard Lapin, Jaan Elken) paraadiga on üsna ebaharilik. Galeriid on algusest peale juhtinud Epp ja Tiit Rebane.

Epp, miks otsustasid ebatüüpiliselt tähistada galerii 18. aastapäeva?

Deco ongi pisut ebatüüpiline galerii. Eesti vanima eragalerii (alates septembrist 1988) täiskasvanuikka jõudmist on ju väga kena tähistada. Teiseks oleme kindlasti mitte ainult pisut kammerlik galerii, vaid ka pisut klubiline galerii. Nende 18 aasta jooksul on välja kujunenud 3 erinevat kunstnike seltskonda, kes Decos oma töid armastavad eksponeerida - eesti kaasaegse kunsti klassikud, päris noored kunstnikud ning paljud väliskunstnikud.

Kõige suurem seos ning hea koostöö on meil just nende kunstnikega, kellega me tegelikult alustasime - meie kuulsad elavad klassikud. Just nemad esinevad ka meie üheõhtu eksklusiivnäitusel. Tähtpäeval tahangi koos olla võimalikult paljudega neist, neid tänada ning nii nende kunstist kui nende heast seltskonnast rõõmu tunda.

Ja mul on tunne, et Deco on oma arengus liikunud ülespoole teatud eluspiraali mööda ning just nüüd on galeriisse jõudnud jälle näiteks geomeetriline kunst, mis oli Deco tugevaks brändiks tema algusaastatel.

Neist aastatest meenutaksin täna üht tõelist pärli aastast 1994, mil Decos eksponeeriti graafilist mappi "Tallinn- Helsinki" rahvusvahelises tippkoosseisus. Ja pärliks Deco jaoks oli ka sündmus aastal 1993, mil Deco galerii sai ajalehe Sirp aasta kunstipreemia. Või Enno Halleki ja Peeter Mudisti graafikanäitused.

Kuidas riik on galeriid toetanud? Kuidas võiks toetada?

Naeratades võiks öelda, et olles linna rendipind, toetab väike eragalerii riiki. Vastupidised hoovad on pigem sümboolsed. Oli kunagi paar aastat, kui galeriisid toetas ka Kulka kunsti sihtkapital Ants Juske juhtimisel - nüüd enam mitte. Ja paar aastat saavad ka galeriid taotleda projektitoetusi kultuuriministeeriumilt. See on ääretult kena moraalne toetus, kuigi mitte enamat. Koore neilt summadelt võtavad siiski suured institutsioonid, mis loomulikult võiksid olla otserahastatud riigieelarvest. Seega rahastab riik sisuliselt riiki ennast. Ja eragaleriid tunduvad olema kõige vähem tähtsad nähtused meie kultuuripildis. Miks muidu toetab Kultuuriministeerium mitu korda suuremate summadega erateatreid, kes ometi küsivad külastajailt veel piletiraha? Seega, seni sisuliselt toetanud ei ole, kuid loodan väga, et ta hakkab seda tegema.

Kas ostjate arv on viimastel aastatel suurenenud? Milliseid kunstnikke küsitakse?

Deco läheb ajalukku eelkõige näitusegaleriina, seda tingib juba meie ruuminappus. Aga kliendid ikka külastavad ja isegi ostavad. Siiski ei usu, et nüüdisaegse eesti kunsti ostmine galeriides on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. See on müüt. Isegi vana kunsti ostjaskond on Eestis ikkagi väga väiksekene. Ja üldtuntud on ju ka tõsiasi, et paljude meie esimese põlvkonna jõukate inimeste kodusid ehivad vaid paari üliaktiivse kommertskunstniku taiesed. Ja vana kunstig a Deco ei tegele. Aga küsitakse rohkem ikka tuntud nimesid, keda Decoga suuremal või vähemal määral seostatakse. Viimasel ajal on kõige nõutavam nimi Jaan Elken.