Delfi oraakel Eesti kaitsedoktriinist
Tartus Riia mäel asub meie oludes haruldane õppeastus – kõrgem sõjakool Balti Kaitsekolledž, mis harib kõigi kolme Balti riigi vanemohvitsere. Sõjakooli rektor taanlane Michael Hesselholt Clemmesen on auastmelt brigaadikindral, kutsumuselt tankigrenader, võimetelt Delfi oraakel.
Clemmesen nägi juba 2000. aastal ette, et 2003. aasta 25. augustil ilmub Eesti Päevalehes praeguse Eesti kaitseministri Margus Hansoni ja endise kaitseministri Sven Mikseri ühisartikkel, milles pööratakse pea peale kõik meie seni kehtinud riigikaitselised alustõed.
Täpsustan. Taanlane pole öelnud (ta ei anna usutlusi), et need saavad olema just nimelt Hanson ja Mikser, ta pole kusagil maininud kuupäeva ega aastaarvu, nagu puudub tema ennustustes ka Rainer Feist, Saksa admiral, ametilt NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja, kes väisas meid juuli alguses ning kiitis meie uue kaitsepoliitilise kursi heaks.
Miks siis väärib taanlane Delfi oraakliks nimetamist? Ta nägi kaua aega tagasi ette võimalust, et Eesti kaitsepoliitiline laevuke pööratakse otse keset ulgumerd 180 kraadi ümber, kusjuures seda ei tee me ise omast vabast tahtest, vaid see juhtub sellepärast, et NATO kartograafid teevad revolutsioonilise avastuse: seal, kus varem oli maa, on nüüd nende kaartidel vesi, ja seal, kus oli varem põhi, asub nende kompassi järgi nüüd lõuna.
Kaitsekolledži häälekandjas Baltic Defence Review ilmus 2000. aastal Clemmeseni sulest kaks programmilist artiklit.
Pealkirja all “Supporting States Advice and Defence Development” kirjutab kindral põhjustest, miks on kolmel Balti riigil oma ühiskondade sees olnud keeruline jõuda kokkuleppele küsimuses, kuidas peaksid välja nägema ja millised peaksid olema sõjaaja kaitsestruktuurid. Clemmesen meenutab Taani ühiskonna ees olnud dilemmat 20. sajandi vältel: mõned arvamusliidrid väljendavad kahtlust kaitsestruktuuride otstarbekuses, sest ükski väikeriik ei suuda nagunii saavutada oma jõuga täielikku kaitsevõimet; puhkeb vaidlus, kas markeerida oma kaitsetahet sümboolselt või olla natuke enam kui sümboolne, ja kui olla, siis kui palju (ja mis see kõik maksab).
Kindral nendib, et mitte kõik riigid pole suutelised Soome kombel külma loogikat kõrvale heitma, arendades oma kaitsevõimet majandusliku taluvuse piirini. Ta nimetab plaanide lõputut lihvimist (valutu tegevus), mida eelistatakse konkreetsele tegutsemisele (valurikas tegevus). Ta kirjutab, et kaitsetegevuse planeerimisel saadakse teatud juhtudel mõnelt NATO autoriteedilt nõuandeid, mis on risti vastupidised mõne teise autoriteedi varasematele nõuannetele. Ta märgib ohtu, et nõustajad võivad lähtuda egoistlikest huvidest, peegeldades NATO teatud liikmete päevamuresid, jättes soovitamata sammud, mis Balti riikide NATOsse astumiseks hädavajalikud. (Pange see lause kõrva taha.)
Võlujoogi segamine
Clemmeseni teine artikkel “Baltic States and Different Territorial Defence Models – a Discussion” kirjeldab nelja kaitsestsenaariumit. Esimene põhineb väikesel professionaalsel armeel. See evib kaht suurt puudust: majanduse arenedes ja ühiskonna jõukuse suurenedes muutub (kvaliteetsete) inimeste värbamine palgaarmeesse üha keerulisemaks (Clemmesen on heaoluühiskonnas kasvanud, ta teab) ning teiseks, väiksusest tulenevalt saab sellise armeega kaitsta vaid paari geograafilist punkti, hajutatuna muutub selline armee täiesti mõttetuks.
Teine stsenaarium paneb kõik lootused mobiliseeritud (rinde)armeele, mis koosneb rahuajal väljaõpetatud reservistidest. Puudused: reaalselt saab arvestada vaid selliste reservistidega, kelle kohustuslikust väeteenistusest on möödunud maksimaalselt viis aastat; kõik keskealised mehed on aga out (nad on töntsiks muutunud).
Eesti oludes saab sellise armee suurus olla ca 20 000 meest (Leedus 100 000), keda on jällegi kõigi pealetungisuundade kaitsmiseks liiga vähe, ning pealegi – selline armee ei suuda tegutseda välistandril NATO liitlaskohustusi täites.
Kolmas stsenaarium põhineb puhtalt territoriaalkaitsel. Rinnet pole, armeed ei moodustata, vaenlast kimbutatakse väikeste üksustena maakonna ning koduvalla piires, panus tehakse partisanisõjale, arvestatakse kõikide väljavihastatud meestega, kes peast ning jalust terved. Eestis võiks neid olla 100 000 (Leedus 350 000). Sellise mudeli üks puudusi on jällegi suutmatus osaleda NATO ühisüritustel, ning teiseks, kuigi taolise partisaniarmee ülalpidamine on rahuajal odav, muutub sõja korral selle hind talumatult kõrgeks (Clemmesen ei ütle otse, aga ilmselt ähvardab kaitsvat poolt genotsiid). Kindral leiab, et stsenaarium mõjuks võimalikule kallalekippujale peletavamalt kui eelmised kaks, ent küsib samas, kas Balti riikide senine ajalugu muudab sellise stsenaariumi elluviimise usutavaks (mis on agressori seisukohalt otsustav küsimus, sest vaadake kas või, millega ameeriklased Iraagis arvestasid ja millega nad ei arvestanud absoluutselt).
Eelnevat kokku võttes töötati Balti Kaitsekolledžis välja stsenaarium, mida võiks nimetada territoriaalkaitse-väliarmee segamudeliks.
Poliitikute retsept
Jõudnud siiamaale, võiks Hansoni ja Mikseri nägemust lugenud inimene hüüda: bingo! Selline segamiks ongi lõppude-lõpuks Kaitseväe reformimist (ametlikult: arendamist) taotlevate kaitseministrite ettepanek.
Ent võtame paar sammu tagasi. Milline komponent on Clemmeseni õppeasutuses soovitatud “kaitsekokteilis” põhiline?
See pole saladus – põhiline on territoriaalkaitses olevad vihased mehed. Tähtsuselt järgmine komponent on Kaitsevägi, kust tulevad väliarmee sõdurid ning esmaklassilised reservistid. Kolmandal kohal selles kokteilis on professionaalsed palgasõdurid, keda võib päevapealt saata NATO kohustuste raames ükskõik kuhu maakera piirkonda või siis rakendada kodumaa kaitsmisel spetsiifilistes ülesannetes. Suhe erinevate komponentide vahel võiks olla näiteks 70:25:5 (suhtarvude väljatoomine on riskantne samm, aga tähendagu nad siinkohal rahaeraldust üldistest kaitsekulutustest).
Miks on teritoriaalkaitse valdav? Sest arvestatakse kindla vaenlasega. Hoolimata armastusest Vene kultuuri vastu, hoolimata tunnustusest toredatele vene rahvusest inimestele, hoolimata poliitilise korrektsuse kaanonitest – kokteil 70:25:5 on segatud ikkagi Vene karule. Lootuses, et ta lööb kõhklema, kas ikka maksab koonu eestlaste segatud solki toppida.
Mis juhtub meie kaitsedoktriiniga siis, kui vastase nimi muutub? Kui Vene karu olemasolu kuulutatakse vananenud muinasjutuks ning nimetatakse hoopis teistsugune, senikuulmatu, seninägematu vaenlane Lähis-Idas või Kesk-Aasias? Vahekorrad muutuvad. Proffide osakaal 70, kaitseväelastele jääb 25, partisanidele aga viis ühikut. Ning oluline täpsustus – koostis koostiseks, kuid muutuvad ka mahud. Eelmist jooki võis keeta punsutäie (kuni sajatuhandeline rahvavägi), uut jagub vaid ühe pitsi jagu (kuni paar tuhat proffi ning mõni tuhat abiteenistuslast).
Geopoliitiline revolutsioon
Meenutame Clemmeseni lauset “nõustajad võivad lähtuda egoistlikest huvidest, peegeldades NATO teatud liikmete päevakohaseid muresid…”. Kuna Clemmesen on NATO kindral, siis võib tema kriitika alluda enesetsensuurile. Clemmesen pole öelnud, et NATO tervikuna võiks lähtuda omaenda egoistlikest huvidest, unustades Balti riikide julgeolekupüüdluse olemuse. Aga tema sõnadest võib selle hoiatuse välja lugeda.
Hansoni ja Mikseri ühisartiklis on lause “Eesti riigi kaitse ei alga enam meie riigipiirist, vaid tihtipeale tuhandeid kilomeeterid eemal”. Sellistest lausetest algavad geopoliitilised pöörded. Eesti on nüüd võrreldav Luksemburgiga, mille kaitsmine ei alga tõesti Saksamaa või Prantsusmaa piiritulpadest. Ning Venemaa… selle riigi ühiskondlik pale ning poliitiline-sõjaline traditsioon on kuulutatud sarnaseks Saksamaa või Prantsusmaa omaga.
NATO suunal tegevate Eesti poliitikute ja tippametnike retoorikas võis täheldada muutust tänavu kevadel. Harri Tiido, keda siinkirjutaja mäletab eelnenud aastatest raevuka russofoobina, üllitas 28. mail EPLis artikli “Tigetsemise vastu”, kus ta arutleb, et Venemaa ja NATO lähenemine on Eestile kasulik. Näide sellest, kuidas pragmaatik surub alla rahvuslikud instinktid, võttes omaks Brüsseli nägemuse.
NATO-le (või siis konkreetselt Ameerika Ühendriikidele) on ilmutuslik lause “Eesti riigi kaitse ei alga enam meie riigipiirist…” kasulik kahel moel. Esiteks väheneb alliansi pinge Moskvaga, mis on oluline, sest Venemaa toeta ei saa Kesk-Aasias ega Lähis-Idas terroriste jälitada. Teiseks aga lubab see ilmutuslik avastus õpetada ning häälestada kogu Eesti manpower missioonideks, mis toimuvad kodunt “tuhandeid kilomeetreid eemal”.
Võimalikud missioonid koduvallas? Sorry, tüdrukud ja poisid, see on vanamoodne kontseptsioon.
Soome vaim
Balti Kaitsekolledži väljaande Baltic Defence Review tänavuses numbris on veel üks käesolevat probleemi valgustav artikkel: “Baltic Warmth: Strategic Change and Professional Military Education”, mille autor on London King's College'i kaitseuuringute teaduskonna asedekaan Peter Foot.
Artiklis väidetakse, et NATOs praegu valitsevate meeleolude ajel on Leedule ja Eestile soovitatud loobuda territoriaalkaitse põhimõttest, sest siis saaksid need rahvad maksimeerida oma panust allianssi (loe: anda rohkem mehi välislähetusteks). Foot väidab, et leedulased ja eestlased on nende ettepanekute suhtes käitunud erinevalt: kui leedulased on NATO soovitust aktsepteerinud sajaprotsendiliselt, siis eestlased püüavad säilitada territoriaalkaitse elemente oma kaitsedoktriinis nii palju kui võimalik. Foot nimetab eestlaste käitumise esimeseks põhjuseks Eesti ohvitserkonna Soome väljaõpet, teiseks seda, et Eesti ühiskond hindab sõjaväekohustuse alusel kokku pandud armee rolli riigiehitusel ning kolmandaks täheldab ta eestlaste püüdlust olla võimeline vastu võtma NATO abivägesid Eesti territooriumil (loe: pidama vastu niikaua, kuni abi saabub). Foot ei nimeta otseselt, et Eesti tõrksus NATO soovituste järgimisel lähtuks Kaitseväe peastaabist ning Kaitseväe ohvitserkonnast, ent nimetatud kolmest põhjusest on esimene ja kolmas seotud just meie ohvitseride meelsuse, väljaõppe, aadetega.
Eesti poliitikud? Ei näe probleemi osta põrsast kotis, kui vaid koti peale on kirjutatud Designed by N.A.T.O.
See on spekulatsioon. Kui me kuuleme lähemal ajal Kaitseväe aadressil süüdistust, et Kaitsevägi on sekkunud poliitikasse, siis see lakkab olemast spekulatsioon. Siis see tähendab, et Eesti poliitikud ja nende NATO nõustajad on hakanud murdma Eesti Kaitseväe vastupanu. Ja selles oleks midagi ängistavalt tuttavat.
