Diil Dianaga
Endel, mine metsa tagasi! Oled sa ajus või kütiliinil?!
- Kisub paremale, kurat! Vasak jalg on vist pikem.
Vihmane laupäevahommik. Harjumaal Kiili lähistel käib rabametsas ajujaht. Veel enne, kui kütiliin paika on saanud, purjetab uhke põdrapull ootamatult meeste vahelt läbi. Vaikselt nagu kummitus. Kütid on sellest pisut nördinud. Õigupoolest pulli pärast ju metsa tuldigi. Esimene aju raba peal juba läks tühja. Ainus loom, keda siis nähti, oli ajajate ees jooksnud koer.
- Kas sarved olid peas?
- Ei, juba maha ajanud.
Täiuslikust vaikusest on asi kaugel. Pealinna viivad maanteed täituvad autodest, lennukid müristavad madalal. Küttide raadiosaatjad on siiski vaevukuuldavaks keeratud. Kütiliini otsast tuleb teade, et üks põder hiilib mööda liini. Loom otsib, kust läbi murda, sest selja tagant kaigub aina valjemini ajajate hääli. 11.07 kõlab jahi esimene pauk. Selle kaja ei jõua veel vaibuda, kui vares isukalt kraaksatab. Kütitud looma sisikond jäetakse ju metsa.
- Tal külg veel paistis, kui lasin. Sada meetrit ei ole palju, kurat.
- Ragin oli hea…
Kõlab veel kaks pauku. Paukudest põnevil ajajad on ühtäkki kütiliinil väljas ja koer viiakse jälgi vaatama. Selgub, et ükski laskudest ei tabanud. Kõva ragin, mis kostis, tuli sellest, et tühja lennanud kuulid põrkasid mööda oksi. Kui loom oleks pihta saanud, kostnuks iseloomulik mats. Vihmasadu annab järele ja jahiseltskond võtab võileivad välja. Loomadel lastakse rahuneda.
- Sa, Endel, tule ikka sealt, kust öeldud. Mööda kraavi äärt.
- No kus ma’s tulen, silda pidin jälle tegema. Hea, et kirves kaasas.
Seltskonnale teeb Endli üliasjalik olemine nalja. Küttimisel “telepaatiat” kasutavale vanamehele tuletatakse meelde juhust, kui ta läinud kord hommikul kolme kompassiga metsa ja jahikaaslastel tulnud teda õhtupimedani otsida. Aga ilma Endlita pole ka õiget jahti ja millegipärast kipuvad loomad just tema ees jooksma. Kui mehed raba silmitsevad, kaob kogu naljatuju. Vald tegi nimelt raba rahaks, müües väärtuslikud jahialad turbakaevandajale. Ja jahiseltsi palvetest hoolimata võttis see esimese asjana maha metsatuka, kust rabaväljade vahel lookles loomade rada.
Eesti on jagatud kolmesajaks jahimaaks. Kümnendikku neist haldab RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus), ülejäänut rendivad riigilt eraalgatuslikud jahiseltsid. Jahimaapidaja asi on teostada biotehnilisi töid, mis sisuliselt tähendab metsloomade eest hoolitsemist ja nende kohta andmete kogumist. Selle põhjal teeb Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus riigile ettepanekud ulukite minimaalse ja maksimaalse arvu kohta. Jahilube väljastavad maakondlikud keskkonnateenistused. Seltsid saavad riigilt load tasuta, maksta tuleb hoopis jahimaade rentimise eest. Ka RMK peab oma jahimaade eest riigile renti maksma. Kuidas see raha kokku tuleb, on iga seltsi enda asi. Mõni müüb jahilube, korraldades näiteks jahiturismi, teine jällegi teeb rahaks kütitud loomade liha ning kogub liikmemaksu.
Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhi Peep Männili sõnul läheb kõigil suurtel loomadel praegu hästi, arvukus suureneb. “Mida rohkem on loomi, seda tugevam on populatsioon ja asurkondade struktuur. Aga lõpmatult paisuda need ei saa, sest kahjustused lähevad liiga suureks. Looduslikust toidubaasist tuleb alati puudu.” Nii kummaline kui see ka ei tundu, suureneb loomade arvukus inimtegevuse laienemise tõttu. Metskitsede ja põtrade arv aina kasvab, sest metsa raiutakse üha rohkem. Raiealadel vohav võsa sobib sõralistele kenasti toiduks. Nemad omakorda passivad kiskjatele kõhutäiteks. Kuna neil kõigil kokku ei jää üleüldise majanduskasvu taustal lõpuks muud üle kui inimese tagant toidupoolist hankida, järeldub sellest tänapäevase jahipidamise sisuline põhjendus – metsloomade arvu piiramine inimese asurkonna struktuuri püsimise huvides.
- Tehke ikka häält, kes ajus on. Endel ka. Muidu laguneb liin ära ja loom läheb tagasi.
- Kui ei viitsi tihnikusse minna, ootab põder kuusetutis, kuni aju mööda läheb.
Paistab, et Kiili kandi põdrad on inimesega üsna harjunud. Jahimeeste sõnul saab loomadega varsti küla peal võrkpalli taguda, sest kinnisvaraarendajad rajavad ümbruskonna metsade-põldude vahele veel 300 individuaalelamut.
Andres Lillemäe, Eesti Jahimeeste Seltsi direktor, meenutab, et marurohelised surusid 90. aastatel USA senatis läbi karujahi keelu Yellowstone’i rahvuspargis. “Ei läinud aastatki, kui mõmmik rahvusparki külastava turisti oma toidubaasi arvas. Ja päris mitu uudishimulikku söödi ära, enne kui inimese ja grisli suhted küttimislimiidi taastamisega paika läksid.”
Eestis läheb karujahiks siis, kui loom hakkab kahjuriks ja kannatanu on teinud keskkonnateenistusele vastava avalduse. Tänavu eraldati karujahiks 34 luba, ära lasti neist 20. Muuseas lasti ka viimase kolme aasta Eesti suurim mesikäpp. Narva ettevõtja Vladimir (perekonnanime hoiab mees avalikkuse eest saladuses) küttis ta Jõgevamaal Kullavere jahiühistus. Karu tahtis sama mees seal juba mullu lasta, aga siis ei olnud õnne.
“Muidu on ta hobijahimees, aga kannatust nagu tõelisel kütil. Ta
elas meil oktoobri algul kaks nädalat metsas pukis. Ja nägi seda karu
mitu korda, enne kui lasi. Väga hea lask, ainult ühe paugu tegi,”
kirjeldab karujahti Valentin Kulikov, Kullavere jahiühistu juht.
Eriti rõõmustavaks peab Kulikov asjaolu, et lastud karu liha
kõlbab süüa. Enamasti on karuliha keeritsussi täis, mis
on inimesele ohtlik. Lastud karu kaalus 245 kilo ja oli ninaotsast
kandadeni 3,05 meetrit pikk. Kullavere jahimaa on üks Eesti
suurimaid,
45 000 hektarit. Aastas makstakse riigile
60 000 krooni
renti, sajakonnast jahimehest on aktiivseid 60. Et ühistut ära
majandada, müüakse osa lubasid külalistele ja
võõrustatakse ka välismaalasi. “Volodja oma karukese eest
meile täissummat ei maksa, sest liha saame ka müüa, aga
välismaalt käis meil tänavu poolakaid ainult kaks rühma.
Nendele tegime hinnad RMK eeskujul. Oma meestelt nii suurt raha küsida ei
sobi. Meil lastakse ju ikka lihatüki pärast.”
- Kord panid mehed püssid kütitud põdra sarvede vahele, et pilti teha. Vaatasid veel, et täitsa surnud loom on. Fotovälk ehmatas looma aga ellu ja ta jalutas püssidega minema.
- Ära sa Endli juttu kuula! Kui poolt usud, saad kolmveerandiga petta.
- Ah, ära seleta, endal läks lastud jänes auto pagasnikust jooksu! Ma ei oskagi valetada!
Lõuna on ammu möödas. Jahiseltskond müttab raba teises otsas. Tihenev vihmasadu hakkab nende kuraasi maha pesema.
Eestis on 15 000 jahimeest, neist aktiivsed on kaks kolmandikku. RMK jahitalituse juhi Kalev Männiste sõnul on seda vähevõitu, võrreldes näiteks Soomega, kus on kütte 300 000. “Rahvaarvu vahe ei ole ju kahekümnekordne.” RMK jahimajandites käis möödunud hooajal 1043 jahimeest, välismaalasi oli neist 650. Männiste hinnangul tuleb RMKsse küttima 15 protsenti jahikülalistest, jahiseltsidest on turistile orienteeritud paarkümmend. “Soku- ja põdrajahil käivad reeglina eurooplased – sakslased, taanlased, austerlased. Metsseajahil käiakse põhjamaadest – Soomest, Rootsist, Norrast. Linnujahil käivad itaallased.”
Linnujahi võimalused on meil Männiste meelest alles avastamata. Riigitulundusasutusena on RMK-l kohustus korraldada ka riikliku tähtsusega jahiüritusi. Näiteks kui Eestit NATO tarvis “katsuti”, tuli siia trobikond alliansi kindraleid, kes siis kohe jahile veeti. Praeguses Riigikogus on tosin jahimeest, neil on kombeks aasta alguse paiku oma Soome kolleegidega ühisel jahil käia. Sellistel puhkudel on jaht Männiste sõnul vaid osa üritusest, sest “toimub palju olulisemaid asju”.
Riigi jahimaadel toimuva järele vaatavad palgalised jäägrid (5000 krooni kuus kätte) ja kui lubade müügiga küttimismahtu täis ei saa, tuleb neilgi püss pihku võtta. Eestis korralikku jahilubade turgu välja kujunenud ei ole. RMK püüab oma jahiloa hinnad hoida tasakaalus ulukite liha müügist saadava summaga. Suurkiskjate hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Sisuliselt on jahile soovijaid nii palju, et juba praegu käib järgmise hooaja müük. Siiski on jahikorraldajad selles osas ettevaatlikumaks muutunud. “Karudest on umbes pooled külaliste kütitud,” teab Peep Männil, aga tema sõnul on Eestiski piisavalt karujahist huvitatud inimesi – “niisugused rahakamad, kes ostavad loa ise välja”.
Andres Lillemäe sõnul karu turismijahina tänapäeval enam ei müüdagi. “Ei tea ju ette, kus ja millal kahjurkaru välja tuleb. Ega metsast ei minda võtma. Diana annab.”
Kiili meeste laupäevane põdrajaht jääbki tulemuseta. Kolmas põder pääseb kuuli eest uskumatu juhuse läbi. Loom sööstab metsateele rivistatud kütiliinist läbi hetkel, kui kurvi tagant ilmub sõiduauto. Inimese suunas jahimees aga lasta ei tohi.
- Loomadel peab ka õnne olema.
- Kurat, täna oli jumal lätlane.
Jahilooma tapmise hind RMKs
* Euroopa hirv kuni 70 800 krooni
* Pruunkaru
* kaal 200 kg ja enam 58 000 krooni
* kaal kuni 199,9 kg 38 000 krooni
* Põder kuni 21 300 krooni
* Ilves 19 000 krooni
* Metssiga kuni 12 000 krooni
* Hunt 9500 krooni
* Metskits kuni 6200 krooni
* Kobras 950 krooni
* Rebane 50 krooni
* Kährik 50 krooni
* Mäger 50 krooni
Seaduslikud mõrvad
On kaunis sügishommik ja päike mängib puude kirjudel lehtedel. Metsaveerde on kogunenud rühm heast elust paksuks söönud mehi, kes hakkavad püsside ja optiliste sihikute särades laande sukelduma, et seal üks aus ja kristlik tapatöö toime panna. Need on jahimehed, kes igavuse peletamiseks lähevad tapma meie kaasrändureid siin maa peal.
Muidugi on mõrvad rüütatud ontlikesse põhjendusisse. Inimene on aegade hämarusest jahti pidanud ja lõppeks on ju tegemist ausa võitlusega, kus tugevam peale jääb. Jah, on küll, ent vanasti peeti jahti vajaduse, mitte lõbu pärast, ja ausaks jõuprooviks saab optilise sihikuga sadade meetrite pealt tehtud salalasku vaevalt pidada.
Räägitakse veel loomade arvu reguleerimisest. Aga mida me reguleerime, kui me õieti ei teagi, kui palju loomi metsas elab, ja kas pole mitte loodus ise selle probleemiga aastatuhandete jooksul edukalt hakkama saanud?
Vaatame suurte loomade arvukuse andmeid Eesti Jahimeeste Seltsi koduleheküljelt (www.ejs.ee).
Kummastav on, et kodulehekülje eri rubriikidest saame loomade arvukuse kohta erinevaid teateid.
Kui eeldada, et jahistatistika alajaotuse andmed on täpsemad kui nii-öelda esindusarvud suurulukite rubriigis, siis saame teada, et nii karusid, hunte kui ka ilveseid on üle 20 protsendi vähem, kui tavapäraselt arvatakse. Meenub, et ajakirjanduses on nimetatud karude arvuks koguni 600 looma. Kes vastutab nende loendamise eest – kas jahimehed või keskkonnaministeerium?
Miks on aastaga nõnda palju loomi tapetud: üle kolmandiku huntidest ja metssigadest, 26 protsenti põtradest ja 17 protsenti ilvestest? Kuni me neid vastuseid ei tea, peame leppima jahimeeste versiooniga olukorrast – tsiteerin nende kodulehekülge rebaste kohta: “Täpne arvukus on teadmata, aga kahtlemata on see üle lubatud piiri. --- Rebane on marutaudi levitaja.”
Tundub, et oleme praegu olukorras, kus jahimehed ühelt poolt loomi loendavad ja teiselt poolt neid ajaviiteks kõmmutavad. Siin on ilmne huvide konflikt, sest tapalubade arv on sõltuvuses karvikute arvust.
4. oktoobri Postimehes oli artikkel “Keskkonnainspektor tappis põdrajahil isakaru”, millest selgub, et lubamatu tapatöö tegi väidetavalt enesekaitseks keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm. Asja uurimiseks algatati küll kriminaalasi, ent paraku on meil teiste jahilugudega seoses – näiteks Tartu kandis – kogemus olemas, kuidas need lõpevad.
Siit jõuame laiema probleemi juurde, milleks on eeskujude teema. Kes on Eesti tuntumad jahimehed? Need on poliitikud, ärimehed, politseinikud ja isegi armastet saatejuht. Nõnda lõimub mõistega jaht võim, raha, tutvused, glamuur ja nii võib mõnelgi inimesel tekkida mõte, et oleks ka päris uhke metsas püssi paugutada. Oma osa jahinduse reklaamis on olnud ajakirjandusel, mis kajastab n-ö seltskonnaüritusi. Oleme näinud klantslehekülgede viisi lugusid firmajahtidest...
Kui niiviisi suhtuvad loomadesse Eesti liidriteks peetud inimesed, siis mida tahta veel lihtsurelikest? Nõnda olemegi tunnistajaks olukorrale, kus tänavatel on kodutute loomade hordid ja kus neid metsikult piinatakse (näiteks juhus, kus Kohtla-Nõmme vallavalitsuse töötaja Kalev Mägi poos laste nähes traadiga koera).
Kuidas saaks seda suhtumist muuta? Tuleks anda lastele põhjalikumat juhatust looduse ja loomade kohta. Lastele on vaja selgitada, et loom on hingestatud olend, kes tunneb samamoodi valu ja hirmu – aga ka kiindumust – nagu meie. Inimestele, kellel on kodus lemmikud olemas, ei pea seda enamasti üle kordama, sest nad hoomavad seda isegi.
Kõik eespool kirjeldatud probleemid näitavad, et meie ühiskonnas on loodusesse säästva suhtumise ideel piisavalt kasvuruumi. Kes peaks olema selle mõtteviisi eestkõneleja ning mis vormis oleks seda kõige parem teha? Suurematest organisatsioonidest torkavad kõigepealt pähe Eesti Loomakaitse Selts ja Eestimaa Looduse Fond, kes on oma asju jõudumööda hästi ajanud.
Heino Viik
ettevõtja ja loomasõber
