DISAINIGURU SÜND?
Milaano Mööblimessil esitleti 12. – 18. aprillil disainikonkursi “ReAl 13 – ükskõik kus söömine” nominente. Ürituse ideeks oli leida uusi võimalusi alumiiniumi taaskasutamiseks, tingimuseks, et väljapakutavad tooted on lähedalt seotud toiduga. Meie tööstuskunsti ajaloo seisukohast oli aga väga oluline, et rahvusvahelise võistluse peapreemia – 5 000 eurot, võitis Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini IV kursuse üliõpilane Riho Tiivel (27). Muide, kogu auhinnafondi suurus oli 10 000 eurot. Tiivel: “Mulle väga meeldis see temaatika – alumiiniumi taaskasutamine. Samuti paelub mind alumiinium kui materjal.”
“Mõtlesin, et kui inimesed reisivad lennukiga pakutakse muuhulgas söögiks moosi. Moosi jaoks peab aga olema harilikult lusikas ja söömine pole just kuigi mugav. Miks ei võiks moos olla lusika sees? Siis hakkas mulle tunduma, et sama toode võib olla edukas mujalgi. Lusikasse võiks panna ka pulberravimi nagu Hot Coldrex või lahustuva kohvi “Nescafe”,” räägib Tiivel oma heast ideest. "Praegu peab lusikat pesema, kulutama vett, kemikaale, aga alumiinium on 100 protsenti taaskasutatav.”
Kas konteiner-lusikas läheb ka tootmisesse? “Korraldajad maksid võiduraha, aga autoriõigus jäi mulle. Minuga ei ole veel uuesti kontakteerunud, aga võiks. Itaalias on dotatsioonid suured ja alumiiniumi taaskasutamine kõrgesti arenenud. Seega oleks tootmine seal lihtsam,” mõtiskleb noor disainer.
Lõputööks, mida juhendab Tarmo Luisk, tahab Riho Tiivel kavandada päästevahendi. Laevadega juhtub õnnetusi üsna palju, ka sel aastal uppus palju inimesi. Järelikult pole paljud praegu kasutusel olevad päästevahendid hõlpsalt tarvitatavad ning piisavalt kättesaadavad. “Väga palju on laevadel sellist tehnikat, mida meeskond peab ise valmis sättima. Leian, et disaineri põhiprioriteete on inimelu väärtustamine. Teine on võibolla inimelu kvaliteedi väärtustamine.” Aleksander Jakovlevile viidates leiab Riho, et esemed (antud juhul siis päästetehnika) peaks olema nii hästi kavandatud, et kasutusjuhendit ei läheks vaja.
Tiivel sooviks kindlasti ka õpinguid jätkata ning magistratuuris meediale keskenduda. Ta möönab siiski: “Kui sa ise tegeled südamest mingi asjaga, on tegelikult õpetamist minimaalselt vaja.” P>
Veel on kavandanud Riho Tiivel valgusteid, restaureerinud Tartu Kunstikooli päevil uksi ja mööblit. Praegugi kavandab Riho ühe Tartu kandi häärberi jaoks välivalgusteid. “Olen raudtooli valmis teinud ja tavalise tooli ka.” Lemmikdisaineritena käib Tiivel välja austraallase Marc Newsoni, aga ka Korea kujunduskunsti esindajad ning mainib veel Eesti moekunstnikke Jaanus Orgussaart ja Tanel Veenret.
Viimase aja tegemistest mainib Tiivel, et ta tahtis kangesti SuperNoovast osa võtta. Moekonkursi tarvis kavandatud õhtukleitides oli suur rõhk erilisel materjalil ning pompöössel ilmel: "Tunnen naistele moe loomise vastu äärmist sümpaatiat. Kuid õnneks või kahjuks jäi mul vormistamine nõrgaks, kuna kavandite tegemisel sai õige materjal otsa. Samas on SuperNoova auhind (50 000 krooni) üsna väike, aga kulutused kollektsioonile on suured. Tegijad võiksid sellele tõsiselt mõelda.”
Üsna rabav on fakt, et tõsine ja intelligentne Riho Tiivel osales campilikul konkursil Manhunt Estonia 2005. Kas eeskujuks on suur “enesepaljastaja” ja meediamanipulaator Philippe Starck? “Ei,” vastab Riho. "Pigem oli see vastutulemine ühele inimesele, kes konkurssi korraldas. Mõtlesin, et lavahirmu ületamiseks võiksin ikka minna. Ma ei hakanud oma karvu maha ajama ega juukseid lühikeseks lõikama, läksin nii nagu ma olen. Mul motivatsiooni - et kindlasti võitma pean, ei olnud.”
Talendivoorus võitles Riho rapiiriga: “See vedas mind täielikult alt. Üks tegelane, kes pidi minuga muinas-Eesti mõõgavõitlust tegema, ei saanud tulla. Pidin ühe päevaga õppima selgeks rapiiri käsitlemise. Oleksin sama hästi võinud viiulit mängida.” Siiski, kas seda sorti võistlus pole rohkem Farmi-Gabrieli sugustele eputrilladele, kellel midagi muud targemat teha pole? “Farmi-Gabriel on iseenesest väga tore inimene,” ütleb Riho. “Selline üritus on Eestis porri tallatud. Eestis ruulib täiega naistekultus. Meeste osakaal on täiesti nullis.”
“Üldiselt püüaks vältida selliseid asju edaspidi,” tunnistab misterivõistlusega Kroonikassegi jõudnud noormees: “Aga elu tuleb elada hästi huvitavalt. Arvan, et suudan teistele inimestele midagi pakkuda. Disainer on loovisiksus. Igasugu juhtumised annavad loomungile erilise värvingu.”
Hobidest: “Õpin vaikselt kitarri. Seda on aga raske teha, kuna üks sõrm sai kunagi kunstikoolis lühemaks hööveldatud.” Veel ütleb Riho, et ei suuda spordita elada: “Iga inimene vajab füüsilist väljundit.”
Räägime ka juba kord jutuks tulnud mõõgavõitlusest. Tiivel tunnistab, et tal on muinasaja huvilisi tuttavaid ja niinimetatud kääbikutest sõpru. “Olen käinud aeg-ajalt rollimänge mängimas. Mängujuht loob jutuga ühe maailma, kus sa pead tegutsema. Näiteks olin vibuga haldjas, kes oli 1,58 pikk. Olin vinske sell. Siiski peab selleks harrastuseks aega ja raha olema.”
Tulevikus tahab aga Tiivel saada eelkõige heaks disainiprofessionaaliks. Tuleb tõdeda, et hea algus on tal selle jaoks tehtud.
