Doktor Kloon ja tema sõbrad

Piiritu egoga kuulsushimuline roomlane, arst Severino Antinori õnnistab peatselt koos oma kolleegidega maailma esimese inimklooniga.

Kõige häirivam tema puhul on, et ta on läbipaistev nagu vesi ja loetav nagu avatud raamat. Seisab seal – šikk eraarst, moodne pintsak, vunts ja juuksed valged ning tõuseb oma suureks ettekandeks. Ja kui ta esinemispoosi võtab, usun tajuvat, mis on temas sel hetkel: kindel veendumus oma andes, õiguses ja kutsumuses.
"Teaduse ajaloos on sageli juhtunud," põrutab Antinori erutatult "et suur avastus lükatakse tagasi, sest ühiskond ei ole selleks valmis." Kuna vaimulikud ja valitsejad, kõik need kõhklejad ja kahtlejad vahele trügivad. Ning kartmatute pioneeridega "ägedalt sõdivad". Tema härrasmehenägu täidab järsku lapselik trots.
Ei, maailm ei ole tõepoolest päriselt valmis dr Antinori ja tema kloonisemude kavatsuseks aidata "niipea kui võimalik" maailma esimene inimene, kes on täpne koopia geenidoonorist. Viimasest saab küllap klooni isa, arvab Antinori. Paljude patsientidega rääkinud, veendus doktor, et meestel on oma genoomi suhtes tugevam omanikutunne kui naistel.
Mehed on geeni-machod: kui naised ei pea võõraid munarakke probleemiks, siis enamik Antinori õitsvat viljastamisasutust külastavatest meestest kohkub mõtte juures, et nende järelkasvu valmistamisel võiks mängu tulla võõras seeme. Parema meelega igavikustavad nad ennast kloonimise abil. Antinori, väike uhke roomlane, mõistab. "Kloonimisest huvituvad paarid, kus mees on viljatu." Seega saab kloonimisest relv võitluses tema elueesmärgi nimel "kaotada meeste steriilsus".
Aga maailm ei mõista teda. Maailm on üsna vapustatud ja kui lähemalt vaadata, siis natuke teeb see kõik maailmale naljagi. Sest sündmused, mis toimusid mõne nädala eest Rooma Polikliinikumi günekoloogiaosakonna kriibitud auditooriumis, ei olnud ainult segased, vaid ka absurdsed. Ülikooli kliinik valiti esitluse kohaks, et rõhutada ettevõtmise teaduslikkust.
Kuid seminarile Human and Therapeutic Cloning ilmus ainult käputäis teadlasi. Pinke täitsid ajakirjanikud nii Californiast kui ka Jaapanist, kes tahtsid Antinori & Co-st lugu teha. See teadmine kõditab doktori eneseuhkust, samas ajab ka närvi.
Saalinurgas kuulavad mõned arstid mõistmatu näoga viljatuseravijaid, kes püünel innustunult oma šõud panevad. Kuulajatel on teised, elementaarsed mured: pikad vahetused, kasinad palgad. Mitte väga ammu pandi osa kliinikumist kinni, sest opilaual tantsisid hiired. Pinge kasvab.
Lõpuks astub lavale üks noor valgekittel, et ette lugeda avaldus, kus seminari teravas toonis arvustatakse. Antinori vererõhk tõuseb märgatavalt. Tema huulilt kostab sajatusi. Vaid ühe abilise raske kämmal takistab doktorit üle laua hüppamast. Keegi sõimab vastu. Ja vana Harvardi poiss Richard Seed, kes jutlustab juba aastaid suurejooneliselt ja tagajärjetult inimkatsetest, sekkub oma suure kühmus kujuga saginasse ning kuulutab kähiseva häälega: "Ma kloonin oma naise." Hullumaja.

vahep

See on valges kitlis jumalate mäss. Arvata oligi, et mitte ujedad bioloogid, vaid just hakkajad doktorid julgevad esimesena proovida ülimat – inimese loomist. Patsientide tänust innustatud viljatusearstidel on kindlasti lihtsam üle olla seadustest ja kokkulepetest, mis inimkloonimise seni keelavad. Nad peavad end elu advokaatideks. Severino Antinori sõnul on olemas "järglaste saamise absoluutne inimõigus".
Lisaks on härrade puhul tegu osavate terviseettevõtjatega, kes teenindavad enamasti paremaid, maksujõulisemaid kihte. Antinori kirjeldab näiteks oma raamatus Come vincere la sterilita, milline õnn oli aidata oodatud lapse tootmisel ülirikast saudiaraablast Youssef Y-d. Tema suurim mõttekaaslane, Kreeka päritolu viljastamisdoktor Panayotis Zavos, kes oma palge meeleldi taeva poole pöörab, keerutab klaaskolbi Kentucky osariigis Lexingtonis ja müüb kunstliku viljastamise seadmeid kogu maailmale.
Kõige pühendunum tundub aga rühma kolmas liige, dr Avi Ben-Abraham. Kunagi oli ta seotud USA krüoonikutega – seltskonnaga, kes pärast elavate hulgast lahkumist lootsi d end külmutada, et kunagi tulevikus jälle üles ärgata. Iisraelis elav biotehnoloogiaettevõtja on tugevalt seotud ka parempoolse parteiga Likud.
Lennukalt kõneleb Ben-Abraham viljatute igatsusest, "miljonitest parandamatute haiguste käes vaevlevatest inimestest, kes vajavad tüvirakuteraapiat või surid elundisiirdamist oodates". Aga ta ei salga ka esmaavastaja erutust: "Ei ole midagi erutavamat, põnevamat ja võimsamat kui inimese kloonimine."
"Piiramatute finantsidega" saladusliku konsortsiumi liikmed kiidavad Roomas üksteist ning uhkena oma südiduse üle räägivad palju "verstapostidest" ja "inimsaatusest". Mõned seminarist osavõtjad on kaasa haaranud minikaamera, et end kloonimise läve ületamisel pildistada. Antinori pilkab, et üksnes Saksamaa ning Jaapan jäävad kloonimisest, sellest "inimkonna suurest võimalusest" kõrvale: "Saksamaa tegi Teise maailmasõja ajal hirmsaid eksperimente ja tunneb seetõttu süüd. Jaapanil on psühholoogiline probleem."

vahep

Kes siis peaks nooblid geenigeriljad peatama? Maailm on suur ja seadusandlus nagu auguline kaltsuvaip. Hiina, India, paljud Aafrika riigid, Ladina-Ameerika ja Kesk-Aasia ei ole kloonimist reglementeerinud. Ka Euroopas ja USAs haigutavad suured seaduslüngad. Sahistatakse, et Iisraelist saab kloonimise keskus, sest Ben-Abraham filosofeeris kord, et "judaism ja islam on palju avatumad". Iisraeli valitsus eitab kategooriliselt. Küsimusele, milline jõud maamunal peaks nende toimetamisi kontrollima, lajatab Zavos vastuseks: "See on kõrgtehnoloogiline ettevõtmine. Pole kavas bürokraate abiks võtta, kui me neid ei vaja."
Kes suudaks kontrollida, mis toimub paljudes viljatusravi erakliinikutes? Kokku 120 keskust hõlmava maailmaorganisatsiooni küsitlus näitas, et kolmveerand asutustest pidas kloonimist teatud juhtudel lubatuks ning nad pakuksid seda "sobiva tehnika olemasolul". 24 protsenti usub, et nad suudaksid seda juba praegu. Zavos oletab, et "kuskil juba kõnnivad mõned kloonid ringi" – loodud põrandaalustes laborites. Või hoopis juhuse läbi. Juba pisike viga in vitro viljastamisel võib tekitada klooni, arvab Zavos. "Nii lihtne see ongi."
Päris lihtne. Eetikast ei räägi härrad meelsasti. "Ega me selleks siin ole," sõnab Antinori. Doonoremasid ähvardavate ohtude ja koledate deformatsioonide eest hoiatavate ekspertide terava kriitika tahavad nad kiiresti vaigistada. Viljastajad ütlevad, et tänu määratule kogemusele tabab neid vähem tagasilööke ning erinevalt Dollyst ei vajata 277 katset. Kunstliku viljastamise 23aastane kogemus, 5-10 viljastatud munarakku ning 20 000 last aastas – see on teine tehnika.
Itaalia ajakirjanduses "võimatute laste isaks" nimetatav Antinori on kriitika suhtes immuunne. Seda vähemasti juba aastast 1994, kui ta hormoonide ja doonori munarakkude abil rasestas 62aastase naise. Antinori vastuvõtutoast vaid ühe meieisapalve kaugusel paiknev Vatikan jälgib doktori askeldusi suure ebamugavustundega.
Juba mullu ähvardas Antinori Maltale või Küprosele asuda, kui ta oma uuringuid Itaalias jätkata ei saa. Nüüd räägib ta, nagu püüaks viimaseidki kahtlusi hajutada: "Me suudame ja meil palutakse seda teha, seega me teeme."

saidbar

Severino Antinori sündis 6. septembril 1945 Itaalias Abruzzo maakonnas Civitella del Trontos. Juba lapsena aitas ta loomaarsti veiste seemendamisel. Meditsiinitudengina spetsialiseerus ta günekoloogiale ja sünnitusabile. Ta töötas arstina paljudes Itaalia kliinikutes ning alates 1993. aastast on tegev professorina. 1986. aastal teatas ta esimesest kunstliku viljastamise teel sündinud beebist. Antinori osales uute viljastamistehnikate nagu SUZI (Subzonal Insemination) ja ICSI (Intracytoplasmic Sperm Injection) arendamises ja asutas 1987. aastal oma instituudi RAPRUI. 1989. aastast aitab kõmuline arst menopausi läbinud naistel hormoonravi ja doonori munarakkude abil rasestuda ning lapsi saada. Aastatuhande vahetusel tootis Antinori keisrilõike abil mitmeid "millenniumibeebisid". Jaanuaris 2001 teatas ta, et kavatseb peagi kloonida esimesena inimese. Antinori naine on bioloog ja neil on kaks last.

SÕBRAD

Panayiotis Zavos, USA viljatusearst ütleb, et maailm on temas ja Antinoris leidnud "head käed".
Avi Ben-Abraham, biotehnoloogiaettevõtja, Likudi poliitik – kõneleb oma kloonimisrühma "jumala antud tarkusest".
Richard G. Seed, Chicago arst ja kloonimishuviline, kadestab eraarste, kes "ei pea kedagi kuulama".

VAENLASED

Michael R. Soules (US Society for Reproductive Medicine) peab Antinorit ja tema sõpru "meditsiinikauboideks".
Ian Wilmut, kloonlammas Dolly looja, ennustab "kuritegelikult vastutustundetutele" kloonijatele halba.
Giuseppe del Barone, Itaalia arstide liidu juht, ähvardab doktor Antinorit arstilitsentsist ilmajätmisega.