Ishmael on ainus loom, kes Evestuse ja Grete Vene tänava korteris end sisse on seadnud. Oma särtsakal moel seisab riiulil näiteks väike täistopitud hakk, seirates mustade läikivate silmadega aknalauda, kus – tõsi, üsnagi peidetult, suurte maskide, viisnurgakujutistega trummide ja pahaendeliselt punn­põsksete nukkude taga – vedeleb mumifitseerunud kitsejalg. Üks osa kitsest on tõstetud klaasustega kaminasse – läikivvalge hiigelsarvedega kolju. Kuid selliseid aksessuaare kõrvale jättes on Evestuse kodu ootamatult “elatav”, isegi “hea kinnisvaraobjekt” inimese kohta, kes viljeleb karmitoonilist industriaal-muusikat, mis toob silme ette tuumasõjajärgse inimtühja tööstusmaastiku, kus paari veel püstipüsiva korstna vahel võib näha lauglemas kummalisi linde. “You never see the things I see / You`re all so dead and broken,” laulab Evestus oma uusimal albumil “This Is Dramacore”, mida ülemöödunud reedel ka avalikkusele esitleti. “Another day another dissapointment my way / trying to figure out another stupid reason to stay,” kõlavad uplifting read teiselt plaadilt.

Ja vaade vanalinnakatustele on tore, tõepoolest.

On päev T-1, plaadiesitlust pole veel olnud. Küll on äsja leidnud aset mu senise ajakirjanikuelu üks piinlikumaid episioode: hajameelselt olen küsinud Evestuse käest, mida ta bändinimi Evestus tähendab. Hämmeldusega on Ott Evestus siis maininud, et Evestus on lihtsalt ta perekonnanimi. Süüdistaksin meeleldi tarbitud õlut, kuid märjuke on alkoholivaba. Ka siidrit, mida lonksab Evestus, pole Dionysos uneski näinud.

“Vaata, kui sa pole plaadifirma all ja pead ISE kõigega tegelema, siis lihtsalt ei jää aega alkoholi ja selliste asjade jaoks,” ütleb Evestus selgituseks. “Reedeõhtusi istumisi ja “õlu-pärast-tööpäeva” ettevõtmisi pole olnud juba mitu aastat.”

Siinkohal Evestus tõuseb ja läheb kööki, longib tagasi, pikemat sorti sigaret näpus, märkides siis, et TEGELIKULT oli ta põhimõtteks juba siis, kui ta veel palgatööd tegi, mitte iialgi juua vastu vaba päeva: “Ma ei tahtnud, et see raisku läheb. Jõin vastu tööpäeva, kui üldse.”

“Vaata, uue albumi nimilugu “Dramacore” on ju ka selline, kus sa pahandad oma iidolitega, et nad on pehmeks kätte ära läinud,” ütleb Grete itsitades (ta on oma vasema käelaba musta pastakaga märkmeid täis kirjutanud ning armastab mõtlikuks jäädes närida Neitsi Maarja kujulist kõrvarõngast). Grete – täispika nimega Grete “Stitch” Laus – on Londonis koolitatud stilist ja fotograaf ning Evestusega koos juba üle seitsme aasta; on kujundanud ka kõigi tema seniste plaatide kaaned, rääkimata lavalisele imagole kaasaaitamisest. ning mõnda aega räägivadki nad nüüd omavahel sellest, kuidas “Manson has lost his balls” ja kuidas kõikvõimalike tätoveeringute ja muude märkidega tasuks ettevaatlik olla, sest “muidu ongi nii, et tätoveerid oma sõrmenukkidele PAIN ja HATE, aga ise kardad koiliblikat”.

Ja Grete naerab kiiresti ja mõnuga, kirjeldades intsidenti, mis koi ja ühe nende rootsi tuttava rokkari vahel hiljuti aset leidis: “Saad aru, mees on KELGUNÖÖR, aga paneb sellised tekstid endale peale. Milleks, eks ole, kui koiliblikat nähes paanikas toast välja tormab.”

Evestusel pole ühtegi tätoveeringut, kehaläbistusi on aga kaheksa. Esimese piercing’u lasi ta endale teha loomasüstlaga 14aastaselt, ajal, mil veel Saaremaal elas. Kuid sündinud on Ott tegelikult Võrus. “Vaata, mu isa (kunstnik Erki Evestus – aut.) on Lõuna-Eesti päritolu, aga tema idee oli see, et esimesel võimalusel sugulaste juurest kohe võimalikult kaugele saada. Ja kuna oli nõukogude aeg, siis Saaremaa oli kaugeim võimalik punkt.”

“Ja siis põgenesid sina ise Saaremaalt samamoodi?”

“Tuli nii välja jah – 15aastasena oli mul hirmsasti vaja saada Georg Otsa nimelisse muusikakooli trumme mängima. Sain ja... tõenäoliselt üks parimaid asju, mis on minuga juhtunud.“

Päris algul elas Evestus Peda ühika keldris; konkus, mis oli talle antud trummide hoidmiseks. “Kogu mu maine vara piirduski trummide, madratsi, suure peegli, maki ja võileivagrilliga – kuulasin muudkui öösel Raadio 2-st neid Rein Vaderi rokarollasaateid ja niimoodi toimetasin seal. See aeg kujundas mind päris palju – kuidas ma istusin üksi seal keldris ja joonistasin seinu täis.”

Hoogu minnes räägib Evestus ka oma järgmisest korterist, sellest, kus “lõpuks läks nii käest ära, et tegime eetrit seal ja kogu maja haises”, “VÄGA kahtlasest perioodist”, mis lõppes alles siis, “kui üks mu hea sõber eetrise peaga katuselt alla jalutas”. “Elu väärtus seisnebki selles, et kui ma täna suren, siis võin ilma jääda näiteks eriti heast muusikast, mida keegi homme teeb.”

Mida arvab Evestus aga Eesti muusikutest? Laiutades kergelt käsi, annab ta mõista, et “ega kõike eriti kuulata ei jõua, aga muidugi minu kaastunne ja tohutu respekt”, et sellises karmis valdkonnas tegutseda tahetakse. Tema enda teekond, tundub, on olnud küll mitmete oluliste vedamiste jada. Näiteks see päris esimene: “Varem mängisin ma ju trumme, aga olin nagu peidus nende taga, ei hinganud kuidagi. Ma ei tea, kas ego oli liiga suur või mis, aga mul oli vaja saada välja, saada frontman’iks. Siis ühel hetkel ma kuulsingi, et Solwaigi Jan Talts otsib enda bändi lauljat. Mingite tutvuste kaudu sain ma temaga kokku; ütlesin, et laulda absoluutselt ei oska, aga ilgelt tahaks. Ja nii ta läks!”

“Word is born, motherfuckers! The new album is out and you can order it on the album page!” teatab karmikoeline üleskutse Evestuse veebilehel evestus.net; tumedais toonides veebilehel, mida kaunistavad jänesekujulised käpiknukud ja muu morbiidne lastetoa­memorabiilia. See pole esimene kord, kui Evestust võiks pidada Kerli Kõivu suureks misantroopseks vennaks. Ainult et kas Kerli Kõivul on kodus nii palju lemmikloomi? Grete, kes on endale Neitsi Maarja kujulise kõrvarõnga taas kord suhu pistnud ja selle kallal hambaid proovib, ütleb mõtlikult, et mehel, kelle käest Ishmael ostetud sai, olevat praegu üle üks surnud karu, mille saaks kätte päris soodsalt. Evestus pole seda nägu, et ta plaaniks vaielda vastu.