DVD kaob, savitahvel jääb
Neid ridu kirjutama hakates tean, et varsti muutuvad nad tolmuks. Nagu miljonid ja miljonid raamatudki. Kui palju üldse on tuhandete aastate pärast alles informatsioonist, mille on praeguseks tootnud inimkond? Kummalisel kombel on ammustel aegadel talletatud infol suurem võimalus säilida kui tänapäeval tehnika viimase sõna abil jäädvustatul. Kasutada, kopeerida, edastada või kaasas kanda on DVDd küll märksa lihtsam kui muistset kiilkirjatahvlit või raidkivi. Ometi võib juhtuda, et tulevastele põlvedele ei säili neist säravatest kettakestest midagi. Sest kuigi mahutavuselt on infokandjad aegade jooksul kiilkirjatahvlitest kuni tänapäevani üha paremaks muutunud, on samas nende eluiga üha kahanenud.
Maailma ühe vanema kirja, kiilkirja leiutasid sumerid rohkem kui 5000 aastat tagasi. Just sumerid tulid geniaalsele ideele, tänu millele me teame neist rohkem kui paljudest teistest, ka hilisematest kultuuridest. Nad hakkasid kirjutama oma tekste savitahvlitele, mis seejärel lasti päikese käes kuivada. Neid tahvleid on säilinud isegi nii palju, et kõiki pole veel jõutud läbigi lugeda. Et põletamata savitahvlid on aja jooksul hapraks muutunud, on kaalutud võimalusi põletada neid praegu, mis muudaks säilimisaja väga pikaks. Nimelt vanimad, Tšehhimaalt leitud põletatud savist kujukesed on 32 000 aastat vanad! Niisiis võiksid meie järglased kiilkirjatahvleid lugeda ka 25 000 aasta pärast.
Tuhatkond aastat tagasi tehti Hiinas avastus, mis muutis ajalugu. Leiutati paber ja elu läks palju mugavamaks. Enam ei pidanud savi ega kive kaasas tassima.
Paber, millele on jäädvustatud lõviosa meie kultuuripärandist, osutus aga väga ebakindlaks. Lisaks sellele, et aegade jooksul on paberit lugematul hulgal hävitanud tuli ja vesi, ootab seda lähitulevikus ees paratamatu hukk. 19. sajandi keskel hakati paberit valmistama tselluloosist - ajalehed-raamatud muutusid odavaks ja igaühele kättesaadavaks. Kõik näis väga roosiline. Siis aga tehti šokeeriv avastus: aja jooksul muutub selline paber happeliseks, seejärel hapraks ja lõpuks pudeneb tükkideks.
Juba kolmkümmend aastat tagasi lõi Columbia ülikooli raamatukogu hädakella, teatades, et nende 5miljonilisest kogust on 1,5 miljonit tugevasti kahjustatud ja hapra paberiga. Ka Eestis pole olukord parem - ohus on rohkem kui kolmveerand meie trükistest! Seega võib maailmas väga suur hulk paberist infokandjaid hävida isegi vähem kui saja aastaga. Enam pole Lutsu ega Tammsaaret. Kohutav.
Aasta 1982, mil turule jõudis CD, tähendas uue ajastu algust info talletamises ja taas uut lootust. Moesõnaks sai digi. Ühele väikesele kettale oli järsku võimalik salvestada hiigelkogus infot - 700 MB. Piltlikult öeldes nii palju, et savitahvlite kujul kaalunuks see tonne. DVD aga pani lausa ahhetama - sinna mahtus veel seitse korda rohkem. Nii suurt savitahvlite kuhja ei oska ma ette kujutadagi.
Näis, et lõpuks on olemas kindel infokandja, millele saab talletada miljonite hävimisohus raamatute, ajalehtede ja dokumentide sõnumi järeltulevatele põlvedele. Kuid oh häda, õige peatselt selgus, et on satutud vihma käest räästa alla. Tuntud tootja Verbatimi uuringute järgi pole näiteks DVD+R eluiga palju rohkem kui sada aastat. Ja sedagi vaid siis, kui on püsiv temperatuur (+25) ja õhuniiskuse tase (40%). Aga proovi sa seda sada aastat jutti hoida!
Mi s saab edasi? Hakka või tähtsamaid tekste jälle savitahvlitele kirjutama. Õnneks pole leiutamiskihk inimestes veel kuhugi kadunud. Ja alati võib end "lohutada", et võib-olla pole juba tuhande aasta pärast enam inimesi. Ja kes teab, kas on maakeragi.
