Eelmise nädala seisuga oli esitatud 3680 taotlust ja ära makstud 50 eurot riigilõivu inimese kohta. Kokku on riik seega teeninud 184 000 eurot. Kätte on saanud e-residentsuse komplekti 2437 inimest. Vahe üle 1200. Peamine põhjus on just selles, et riigiametnikud ei suuda kõikidele taotlejatele piisavalt kiiresti taustakontrolli teha.

Programmi kureeriv majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ­plaanibki sellel reedel minna valitsusse ja ­taotleda lisaraha. Taavi Kotka, kes on e-residentsuse idee autor ja ministeeriumi asekantslerina ka veab teemat, selgitab, et see võiks tähendada politseiametnike juurde palkamist (nemad teevad ­taustakontrolli), aga laiemalt võttes registrite ühildamist ja protsessi suuremat automatiseerimist.

Tuleval aastal soovitakse ­käivitada Ameerika Ühendriikides Eesti e-residentsust tutvustav PR-kampaania. Välja on kuulutatud juba ka 133 000eurone riigihange. Kotka ütleb, et selleks ajaks peaks pudelikaelad, eelkõige siis ­taotluste läbivaatamise aeglus, olema likvideeritud. Teise suure asjana soovitakse järgmiseks aastaks Eesti pankade ja finantssüsteemi järelevalvajatega saavutada lahendus, et Eestis saaks pangakontot avada ka ilma pangakontorisse minemata – see võiks välismaal asuvatele e-residentidele suureks abiks olla.

Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud Eesti sõprade rahvusvahelisel kokkutulekul – see on rikkaid välismaiseid ­ärimehi, poliitikuid ja riigitegelasi ühendav klubi – kurtis üks osaleja, et Eesti räägib e-residentsuse teemast nii palju, et see on muutunud juba natuke tüütuks. Liiatigi pole päris hästi aru saada, mida e-residentsusega teha saab. Teenuseid on praegu tõesti vähe. Ilmselt on digiallkiri kõige konkreetsem väljund.

Üheks takistuseks on ka Eesti ja ka siinsete pankade väiksus. ­Kuuldavasti käivad juba läbirääkimised ühe suure rahvusvahelisi makseid teostava ettevõttega ja samuti vaadatakse mõne rahvusvahelise panganduskonglomeraadi poole. Kui sealtpoolt keegi Eesti e-residentsust aktsepteeriks, oleks see kõva samm edasi.

Swedbanki grupi juht Michael Wolf ja üks Jaapani rikkamaid inimesi, veebikaupmees Hiroshi Mikitani on värsked Eesti e-residendid – nemad said e-residendiks väljaspool tavaprotseduure, nii-öelda kingitusena. Näiteks ukrainlane Stanislav Yurin, kes ajab Ukraina ja USA vahel pisikest IT-äri, soovis hakata müüma Euroopas oma kunstnikust naise maale, aga Ukrainast ei pääse ligi rahvusvahelistele makserakendustele. Nüüd ajab Yurin e-residendina asju Eesti kaudu. Või teine ärimees, kes tegeleb limusiinide rentimisega mitmes riigis, administreerib oma asju e-residendina. Kokku on e-residendid kolme viimase kuuga asutanud Eestis 169 uut firmat.

Kotka toob paralleeli Id-kaardi ja digiallkirjaga, mis samuti mitu aastat tiksus vaikselt, enne kui tuli “plahvatus” kasutamise ja rakenduste hulga osas. Ka ­iPhone oli alguses üsna tühi, tänaseks aga on loodud 1,4 miljonit rakendust. “E-residentsus on platvorm, mida pakume. Küll erasektor sinna peale teenuseid hakkab tegema,” räägib Kotka.

E-residentsuse taotlejate tipp10 riikide kaupa (juuli alguse seis)

Soome916
Venemaa442
Ukraina227
USA221
Saksamaa159
Läti144
Suurbritannia142
Holland119
Itaalia109
India87

E-residentsus ja ettevõtlus

2015ettevõtetega seotud e-residenteettevõtteid e-residentidele-residentidega seotud uued ettevõtted
Mai13514750
Juuni16017354
Juuli21323265