Kaks juristi, kes istuvad EASi peakontori nõupidamistesaalis, ei luba end pildistada ega kasutada oma pärisnimesid. „Me oleme lihtsalt ühe tugistruktuuri vaesed bürokraadid,“ ütleb esimene neist peaaegu ilma irooniata. „Ja tõenäoliselt ei leiaks me selle artikli valguses erilist kaastunnet…“

Ta räägib umbes saja toetustega tegeleva ametniku eest. Piinarikas töö. Neilt nõutakse palju. Näiteks head vaistu. Tuleb ettevõtja ja teatab, et tal oleks vaja pool miljonit, et jõuda samm sammu haaval uue parkimislahenduse patendini ning käivitada vägev müük. EAS hakkab raha tilgutama. Kas lõpptulemuseni üldse jõutakse, ei tea keegi. Kui ei jõuta ja raha läheb raisku, on süüdi ametnik. Selline lugu juhtus rikkumiste tabelit juhtiva firmaga Spot Parking, mis sai ligi 300 000 eurot ning pankrotistus.

„Alati on tagantjärele tarkus kõige parem,“ ütleb sinises kleidis daam, too esimene. „Aga töötame parimas lootuses, et raha ei saa projektid, mis kindlasti surevad. Tihtipeale on ettevõtjatel plaanid liiga suured, alguses nad pakatavad energiast. Siin majas on väga palju suuri jutumehi nähtud.“

Viis aastat vastu pidada

Kui projekt juba käib – näiteks mõni ettevõtja käivitab ilusalongi ning ajab sisseseade soetamiseks ­EASist toetust välja –, siis suhtlevad ametnikud ettevõtjaga tihedamalt. Kui salong valmis, käivitub nn viie aasta reegel: ettevõte peab viis aastat tegutsema – kui ei tegutse, tuleb toetus tagasi maksta. Või kui kodulehel jäetakse mainimata, et salong valmis Euroopa maksumaksja toel – jälle võidakse toetus tagasi küsida.

Selleks viieks aastaks kaob ettevõte EASi radarilt, kuid EASis toetuse saajaid jälgiv

Kaks juristi tunnistavad, et nemad ei oska hinnata, milline „surnute“ protsent oleks talutav.

arvutiprogramm võib täiesti rutiinse kontrolli käigus avastada, et mõni „edulugu“ on pankrotis või

likvideerimisel. Siis tormavad EASi juristid päästma, mis päästa annab – eesmärgiks toetusest tagasi saada nii palju kui võimalik.

Viis aastat tagasi kirjutas Eks­press, et starditoetuse saanud ettevõtetest vähemalt kuuendik läks kiiresti pankrotti või lõpetamisele. EAS hindas toona seda heaks tulemuseks: maailmas elab kümneaastaseks vaid kolmandik firmadest, EASi toetuse saanutest aga 45 protsenti!

Kaks juristi tunnistavad, et nemad ei oska hinnata, milline „surnute“ protsent oleks talutav.

Veel mõni aasta tagasi tundus, et EASist saab toetust peaaegu kõigeks. Tahad avada veel ühe pitsakioski ning vajad ahju – aga palun, siin on starditoetus. Soovid valmis nikerdada mingi äpi – palun väga.

Juristid kinnitavad, et enam need asjad nii ei käi.

Kas lillepood sobib?

Küsimusele, kas saaksin EASist toetust lillepoe avamiseks Käinas või jõusaali tegemiseks Vastseliinas, ühest vastust tule. Kuid suund olevat sellele, et pisemad toetused liiguvad maakondlikesse arenduskeskustesse ning EASi ampluaaks jäävad suuremad projektid.

EASi valikus on kümneid eri toetusi. Igal toetusel on oma meede (ametnike lemmiksõna), igal meetmel virnatäis reegleid, juhendeid, määrusi, mis kõik ministeeriumides koostatud. Ministeeriumid omakorda klaarivad asju Brüsseliga.

Selles virvarris peavad EASi ametnikud vastutama, et Brüsseli miljonid kenasti laiali laotatud saaksid ja kannaksid euroopalikke väärtusi: looksid töökohti, ergutaksid majandust, suurendaksid turistide voolu ja oleksid ühtviisi kättesaadavad nii Saarepeedis kui ­Vastse-Kuustes. Kui projekt maksab üle 200 000 euro, siis sajab kaela veel ports nõudeid – riigiabireeglid.

Eestlased järgivad Brüsseli korraldusi saksa täpsusega. Näiteks loomemajanduse ettevõtjad pole sellise punktuaalsusega harjunud.

Kontrollide kontrollide kontrollid

Kõik liigutused, mis need kaks daami teevad, pannakse paberile. Majas käib kontroll, keda kontrollib kontroll, keda kontrollib kontroll. Iga päev võib sisse sadada mingi audiitor.

Kolmveerand aastat EASis töötanud jurist tunnistab, et vahel on selline tunne, et bürokraatia pigistab kõri kinni, ning ohkab: ma ei suuda, milleks see kõik?

„Kuna oleme Euroopa Liidu liikmed ja tahame seda raha kasutada, siis peabki olema keeruline. Midagi pole parata. Oleme endale võtnud kohustused,” räägib ta. „Isiklikult arvan, et tegelikult oleme vähe kasutanud neid võimalusi. Oleme Euroopa Liidus olnud aastaid, kuid suutnud välja ehitada vaid tee Tallinnast Koseni. Lõuna-Euroopas tõmmati liitu astudes kohe maha Via Mediterranean – ehitati mitusada kilomeetrit teed läbi kolme riigi. Me peaks jõulisemalt tegutsema, enne kui toetused otsa saavad. Vaadake, kui palju õnnetusi Tartu maanteel juhtub ja kui suur liiklus seal on!“

Rahandusministeeriumi andmetel on Eesti kasutanud perioodiks 2004–2020 eraldatud 10,8

Eesti on kasutanud perioodiks 2004-2020 eraldatud 10,8 miljardist eurost 6,9 miljardit. Pea neli on veel alles.

miljardist eurost 6,9 miljardit. Peaaegu neli on veel alles!

Eesti on vaene riik, muretsevad juristid, me pole endale piisavalt pekki kasvatanud, aga pärast 2020. aastat võetakse Brüsseli hapnikumask ära. Kas oleme selleks valmis?

Leidub ettevõtjaid, kelle arvates on EASist raha saamine vaat et inimõigus. Näiteks perekond Sõnajalgade firma Eleon Towers kaebas EASi peale majandusministeeriumisse ja siis kohtusse, kuna ei saanud toetust betoontoodete üksuse rajamiseks. EASi arvates oli projekt nõrk, aga Sõnajalad leidsid, et neil oli õigus raha saada. Kohus jäi siiski EASi poolele.

Kui Hiiumaa Loodus- ja Tegevuskeskus Käinas küsis toetust ja EAS kahtles külastajate arvu prognoosides, vibutas ministeerium sõrme: ei tohi ettevõtja ambitsioone kahtluse alla seada! Teine jurist kurdab, et ministeeriumid annavad kohati vastukäivaid suuniseid, üks ütleb üht, teine teist.

Tujukas toetaja

Vahel loobib EAS raha justkui helikopterilt, siis aga aetakse juuksekarv pooleks.

Nii juhtus tuntud ­äritegelaste Hannes Tamjärve, Rainer Nõlvaku ja Jaan Tallinna firmaga Stigo, mis sai üle 100 000 euro elektrimopeedi viimiseks välisturgudele. Firma jäi müügieesmärgiga jänni. EAS ajas kuupäevades ja komakohtades näpuga järge ning nõudis osa toetusest tagasi.

„Hindame alati objektiivseid tegureid, aga toetus ei saa olla ilma intressita laen – meie ei mõtle numbreid välja, need ütleb ettevõtja ise. Projekti ei saa lõpmatuseni pikendada ja anda armuaega – see poleks teiste suhtes aus,“ selgitab jurist.

Tema kolleeg ütleb, et Eestis leidub ka väga ausaid toetusesaajaid, kes maksavad ebaõnnestumise korral toetuse EASile isiklikust taskust tagasi. „Nad on ise ka väga õnnetud. Ütlevad, et mu ettevõte läheb pankrotti või kustutatakse, aga tahaksin toetuse tagasi maksta, teeme maksegraafiku! Tasun näiteks 100 eurot iga kuu.“

Kokkuvõttes pole seis kehv – aastatel 2007–2013 toetas EAS ligi 9000 projekti kogusummas 775 miljonit eurot. Lootusetuid projekte, kus rikuti reegleid, kuid toetust tagasi ei saa, oli veidi üle 50.

Eestis on toetuspettuste osa kaduvväike. Rahandusministeeriumi andmetel on rikkumistega seotud vaid 0,68 protsenti meile eraldatud ELi toetustest. Selle näitajaga oleme Euroopa meistrid, sest Brüssel peab veel talutavaks, kui aia taha läheb kaks protsenti toetusest.

Rikkumiste puhul, kus EAS on teinud kõik endast oleneva, et raha tagasi saada ning kus puudub kriminaalne element, maksab kahjud poole ulatuses kinni Eesti maksumaksja ja poole ulatuses Euroopa Komisjon.

Uuringud näitavad, et tõukefondide mõjul on meie majandus kasvanud perioodil 2007–2013 keskmiselt 1,5–3 protsenti rohkem, kui oleks olnud võimalik ilma eurorahata.
Rahandusministeerium annab mõista, et 2020. aastaks saab hädavajalike investeeringute periood Eestis läbi. Siis on „betoonist Eesti“ – veemajandus, haridusrajatised, siderajatised, haiglad, tervisekeskused, maanteed, raudteed, muuseumid jms – valmis ja saab tegeleda pehmemate asjadega. Mis need veel on, seda praegu öelda ei osata.