Eduard Taska – nahatööstur
Eduard Taska nimi seostub paljudele eelkõige raamatuköidetega. Neid valmistas ta tõesti palju ja neid on tema ettevõtte toodangust arvatavasti ka kõige enam säilinud. Samas kandis Taska firmamärki lai valik muid nahkesemeid: kirjaplokid, auaadressid, käekotid, rahakotid, kirjutuslaua garnituurid jm. Need olid tarbeesemed, mis aja jooksul kulusid ja mida seetõttu praegu harvem kohtab. Eriti vähe on alles heas säilivuses – kulumata, kriimustamata ja määrdumata eksemplare, sest Taska kasutatud taimparknahk oli küll kaunis, ent väga õrn.
Eesti Vabariigi tekkeajaks oli Eduard Taskal juba aastatepikkune köitetöö kogemus. Õppinud Pariisis, Münchenis ja Peterburis ametit, asutas ta Neevalinnas juba 1913. aastal oma köitekoja.
“Polnud mul kopikat taskus, kui tuli idee töösturiks hakata. Peterburist leidsin juhuslikult pankroti lävel seisva köitekoja, mille rentisin soodsatel tingimustel. Seejuures tuli isegi lepingu kinnitamiseks vajalik tasu – kümme rubla – mul laenata. Asi aga edenes,” meenutas Taska veerand sajandit hiljem, olles juba rikas suurtööstur.
Peterburis töötas Taska lühikest aega, 1917 tõi ta oma töökoja üle Tallinna. Ta asus ametisse Riigi Kunsttööstuskooli köitemeister-instruktorina, samas aga organiseeris ka oma esimese töökoja Eestis, osaühisuse “Estoköit”. Sügisel 1923 asutas Taska Suur-Karja tänaval oma õppetöökoja.
Kunstiteadlase Endel Valk-Falki sõnul tuli Taskal “leida oma toodetele selline kujunduslik laad, mis õigustaks end nii rahvusliku tarbekaubana kodumaal, aga leiaks turgu ka välismaal”. Selleks “omaks” sai rahvuslik laad, mille töötas Taskale välja kunstnik Günther Reindorff. Nii tarbeesemetele kui ka köidetele ilmusid etnograafilised motiivid.
Rahvuslik laad ei jäänud siiski ainuvalitsejaks Taska toodangus. Kolmekümnendatel aastatel pani Taska palju rõhku ka pindade geometriseerimisele ja koloreerimisele ning presstrükile. Aastaks 1933 sai õppetöökoja ja ateljee aeg ümber, edaspidi tegutses Taska firmanime “TASKA” all. Lisades juurde Tallinn (Estonie). Viimane polnud niisama moepärast. Taska polnud edukas üksnes Eestis, tema tooted läksid hästi kaubaks Inglismaal, Rootsis, Soomes, Hollandis jm.
Nahk on hea elu üks sümboleid. Kes jõudis heale järjele, hakkas endale soetama poolnahk- või täisnahkköites raamatuid. Pani märkmikule ümber nahkkaaned ja kirjutuslauale nahast kirjaploki. Rääkimata nahkmööblist või nahkportfellist, mille omamine oli iseenesestmõistetav. 1930. aastatel kasvas niisuguste inimeste hulk järjekindlalt ka Eestis. Ja ühes sellega kasvasid ka Taska sissetulekud ja firma maine.
Taska suutis pakkuda luksusesemetele omast kvaliteeti. Ja oskas nende eest ka väärilist hinda küsida. Nii näiteks maksis suureformaadiline “Kalevipoeg” Taska täisnahkköites tervenisti 75 krooni, mis võiks praegustes hindades olla 7500 krooni. Juba pelgalt Taska nimi maksis – 1940 ilmunud “Suur Piibel” Taska kalingurköites oli kallim kui kirjastuse täisnahkköites (vastavalt 18 ja 17.50).
Taska toodete kujundus ei hiilanud ootamatute ideedega, pigem oli see konservatiivne, kindla peale minek. Ta oli vastuvõetav nii töösturile kui ka ülikooli professorile. Omada esemeid, millel sissepressitud firmamärk TASKA, muutus üha prestiižsemaks. Selline väärikas positsioon aga välistas julged edasihüpped toodangu välisilmes. Ja seda ei jätnud konkurendid kasutamata.
Taska kvaliteeti tunnustati üha enam ka välismaal. 1937. aastal sai Taska Pariisi maailmanäitusel Grand Prix’ nahkköidete ja peennahatöö eest. Järgmisel aastal pärjati Taskat ka Berliini rahvusvahelisel käsitöönäitusel aumedaliga. Ta oli jõudnud tippu, kuid avastas, et ei olnud seal üksi. Selsamal näitusel sai nahatööde eest aumedali ka kunstnik Adamson-Eric, kelle tulek tähendas täiesti uut taset Eesti nahatöö kujunduses. Tema kavandid viis ellu kaubamajaomaniku Jüri Kodrese töökoda, millest kujunes kolmekümnendate lõpuks Taska peakonkurent. Ka Kodres sai Berliini näitusel aumedali.
Taska ja Kodrese suurem konkurents jäi siiski olemata, sest 1940. aastal mõlemad tööstused natsionaliseeriti punavõimude poolt. Juulis 1941 Taska arreteeriti. Talle pandi süüks Saksa saatkonna külastamist kahel korral. Sellest piisas. 7. märtsil 1942 Taska hukati.
Eduard Taska võinuks oma sissetulekute juures endale paljutki lubada, ent elas silmatorkamatult ja tagasihoidlikult. “Tema firmas valminud tööd jõudsid rahvusvahelise tunnustuseni, kuid teda ennast ei tuntud kodutänavaski. Ta oli üks rikkamaid ärimehi, kuid tema kodujõulupuul põles vaid kaks küünalt,” kirjutas Valk-Falk.
Kasutatud allikad:
Endel Valk-Falk "Eduard Taska ja eesti
köitekunst"
Kaalu Kirme "Eesti
nahkehistöö"
