09.08.2007, 00:00
Eesti aktiivseim lesbi
Sel laupäeval Tallinna vanalinnas marssivate homode esileediks tõusnud lesbiaktivist Lisette Kampus (24) unistab rahulikust pereelust naise ja kolme lapsega.
Lisettel oli röövlitütar-ronjalik
lapsepõlv – Läänemaal Puhtu poolsaarel Virtsu külas
mängis ta metsas rebaseurgude kõrval kivide ja käbidega.
Päeval käis sõpradega paadimatkal, õhtul luges
lasteraamatuid.
Näiteks raamatust “Trips, Traps ja Trull saavad sõbra” meeldis talle tädi Anne tükk maad rohkem kui kolm poisipõnni Trips, Traps ja Trull. Tüdrukutirtsule kangastus sümpaatne Anne – pikemat kasvu, tumedate juustega. Vaat kui ma oleksin mees, siis sellise naisega ma abielluksin, oli tüdrukule kristallselge. Siiani meeldivad talle just Anne-sugused naised.
Sotsiaaldemokraatide erakonda kuuluv Lisette kõigutab Sauna tänava kohvikus Angel oma maleruudulisi tenniseid ja ütleb: “Loomulikult unistasin toredast mehest, lastest ja majast.” Ta teadis väga hästi, et ühel normaalsel naisel peab mees olema.
Sellegipoolest ei hakanud blondeeritud juustega Lisettel poistega suheldes kunagi liblikad kõhus lendama. Nendega võis mängida või kakelda, aga sõbrannadele otsa vaadates säras Lisette silm, tee mis tahad, ikkagi kirkamalt.
Läänemaal lapsepõlve veetnud tüdrukule sündis väike vend ja pere kolis Tallinna. Põhikooli lõpuklassides hakkasid tüdrukud, kellesse Lisette kiindunud oli, poistega semmima ja nii ei jäänud ka temal muud üle. Kolm katset poistemaailmas oma õnne leida lõppesid õnnetult. Kuni talle ette heideti: “Sa ju ei armasta mind üldse.”
Kolm aastat Gustav Adolfi gümnaasiumis Lisettele ajalugu õpetanud naine meenutab: “Ta oli nii armas väike nukunäoga tüdruk, kes ükskord vist isegi kurtis, et peab kogu aeg üles vaatama.” Gümnaasiumi esimestes klassides veel rõõmsameelset Lisettet huvitas kirjandus – oma luuleridu näitas ta ka õpetajale.
“Viimases klassis muutus ta rohkem poisitariks, ajas vist isegi juuksed lühikeseks ja hakkas omapärasemaid riideid kandma,” meenutab õpetajanna klassi bravuuritari, kes viimases pingis omaette hoidma hakkas. Probleeme tekkis ka puudumiste tõttu. “Ma olin mures, et kuidas ta selle ajalooeksami ära teeb. Aga tegi ära.” Lisette orientatsioon tuli õpetajale hiljem üllatusena.
Homoparaadi eestvedaja sõnul möödusid tema gümnaasiumiaastad emale-isale uudise teatamiseks teed tasandades. Oma isale rääkis ta tihti, et käis sõbrannaga homoklubis Nightman. Vanematele tuli nende ainsa tütre avameelne ülestunnistus lõpuks ikka nagu välk selgest taevast. Kuigi see valmistas ema sõnul talle meelehärmi, mõistis ta hiljem, et tütar on ometi täiesti tavaline inimene.
Homoseksuaalsete laste vanematele ütleks Lisette sättumusega leppinud ema nii: “Ärge keerake oma lastele selga.” Tähtis on, millise inimese sa oled kasvatanud, arvab ta, mitte see, milline on lapse orientatsioon. Pealegi on tema arvates eestlasi liiga vähe, et üksteist vihata.
Tütart tema tegemistes toetavad vanemad ei arva, et Eesti on homoparaadiks valmis: “Pigem õhutab see homofoobiat,” ütlevad nad. Lisette ei nõustu: “Eestis ollakse tänapäeval homode suhtes palju sallivamad kui kümme aastat tagasi. Sõpraderingis on see OK, töö juures OK. Kui kellegi vanemad ei aktsepteerigi seda, siis teavad nad sellest juba kindlasti. Ainult riik on see, kes homodele ütleb, et see ei ole OK.”
Kui riik seadustaks s amasooliste kooselu (see ei oleks abielu, koos elaksid “partnerid”), oleksid perekonnas elava lapse suhtes õigused mitte ainult bioloogilisel vanemal, vaid ka tema partneril. Poolteist kuud kindla partnerita olnud neiu soovib, et kord, kui õige aeg käes, võiks ta oma tulevase naisega ametlikult koosellu astuda.
Kui kuulajaid jätkub, ei jäta Lisette mingi hinna eest võimalust kasutamata, et rääkida demokraatiast, võrdõiguslikkusest ja kodanikuühiskonnast. Need on tema parasiitsõnad, nii nagu mõnel mehel “kurat” või “nagu”.
“Minu arust on paraad tore üritus, see ongi võrdsus, see ongi demokraatia.”
Või: “See on ainult üks õnnetu tund aega aastas – mis siis sellest, et me marsime? Ma imestan, et Eestis on kodanikuühiskond veel nii vähe mõistetud.”
Nädal aega kestva Pride’i festivali pressiesindaja saab paraadi aegu ikka kümneid
sõimukirju ja vihaseid telefonikõnesid (umbes selliseid: “Kuradi lesbar, sa pole õiget meest saanud.”). Rääkimata Delfi kommentaatoritest, kes artiklite peale, kus Lisette Kampusest juttu tuleb, pöördesse lähevad. “Mulle meeldib, kui inimesed avaldavad oma arvamust mõistlikult ja argumenteeritult, ja neid on küll huvitav lugeda,” ütleb Lisette.
Kuigi festivaliga oma vabast ajast tegelev neiu on suure lobitöö tõttu pidevalt meedia ja homofoobide lõugade vahel, on sõim seitse aastat karatetrennis käinud piigale nagu hane selga vesi.
Siiski poetab ta: “Mida aeg edasi, seda enam loodan nende peale, kes on sama meelt nagu
mina – et nad tuleksid ja ütleksid selle välja.” Lisette keeldub uskumast, et Eesti rahvas koosneb vaid Farmi-Gabrielidest ja Liis Lassidest, kes ei ole homodest just ülemäära vaimustuses.
Kui Lisette on Eesti lesbide esileedi, siis geide esilord on sotsiaaldemokraatide erakonnas tänavu Riigikokku kandideerinud Ardi Ravalepik. Tema sõnul on Lisette nii meeletu tööloom, et ta enam ei imesta, kui sõbranna asjalik töine kiri kell neli öösel meiliboksi potsatab. Kuidas too oma sada asja kahekümne nelja tunni sisse ära suudab mahutada, on Ardile siiani mõistatus.
Kristi Jüristo, kes on üks festivali Pride peakorraldajatest, ütleb, et Lisettel on kombeks endale liiga palju kohustusi koguda. Nagu Pride’i esindadeski, võib ta end lõpuks leida üksipäini tohutu töökuhja otsast. Igal suvel on ta lubanud, et see jääb viimaseks aastaks, ja iga kord on ta uuesti tagasi. “Tuleval aastal mina enam paraadi ei korralda,” lubab Lisette ka nüüd ja lööb nimetissõrmega, mille küüs on nulliga maha lõigatud, vastu lauda.
Kohustustekoorma leevendamisele ei aita kaasa ka tõsiasi, et kui Eesti lesbid on üritusi korraldama aktiivsed, siis geisid tõmbab pidu ja pillerkaar korraldamisega kaasnevast bürokraatiast enam.
Lisette juurde tagasi tulles. Mõni aasta tagasi anglistika õpingud Eesti Humanitaarinstituudis pooleli jätnud noor naine unistab mugavast keskklassi elust: kaunis tumedapäine elukaaslane, kuni kolm last, maja ja kõik, mis pereeluga kaasneb. Ja kuidas nad siis perega maale sõiduks valmistuvad – milline närvidemäng on seltskond autosse kokku saada! Sellele mõeldes naerab ta lõbusalt.
Juba mitu armastust täis suhet seljataga, ei ole Lisettel pa rtnerite leidmisega raskusi. See võib tema sõnul juhtuda ükskõik kus. Aga kindlasti mitte lesbibaarides.
“On olnud juhus, kus mõtlesin, et teen ennast lolliks, aga ta tegi mind hoopis maailma kõige õnnelikumaks inimeseks.”
Praegu lendab Audentesesse rahvusvaheliste suhete erialale kandideerinud Lisette Brüsseli ja Tallinna vahet. Ta teeb poliitilist lobitööd homode katusorganisatsioonis ILGA. Tagasi ülikooli läheb ta seetõttu, et puudulik haridus on karjääriredelil edasiliikumist takistama hakanud.
Lisette pistab viimase kitsejuustuga bruschetta suhu ja ütleb: “Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ma elangi oma elu täpselt samamoodi nagu kõik teised.”
Näiteks raamatust “Trips, Traps ja Trull saavad sõbra” meeldis talle tädi Anne tükk maad rohkem kui kolm poisipõnni Trips, Traps ja Trull. Tüdrukutirtsule kangastus sümpaatne Anne – pikemat kasvu, tumedate juustega. Vaat kui ma oleksin mees, siis sellise naisega ma abielluksin, oli tüdrukule kristallselge. Siiani meeldivad talle just Anne-sugused naised.
Sotsiaaldemokraatide erakonda kuuluv Lisette kõigutab Sauna tänava kohvikus Angel oma maleruudulisi tenniseid ja ütleb: “Loomulikult unistasin toredast mehest, lastest ja majast.” Ta teadis väga hästi, et ühel normaalsel naisel peab mees olema.
Sellegipoolest ei hakanud blondeeritud juustega Lisettel poistega suheldes kunagi liblikad kõhus lendama. Nendega võis mängida või kakelda, aga sõbrannadele otsa vaadates säras Lisette silm, tee mis tahad, ikkagi kirkamalt.
Läänemaal lapsepõlve veetnud tüdrukule sündis väike vend ja pere kolis Tallinna. Põhikooli lõpuklassides hakkasid tüdrukud, kellesse Lisette kiindunud oli, poistega semmima ja nii ei jäänud ka temal muud üle. Kolm katset poistemaailmas oma õnne leida lõppesid õnnetult. Kuni talle ette heideti: “Sa ju ei armasta mind üldse.”
Kolm aastat Gustav Adolfi gümnaasiumis Lisettele ajalugu õpetanud naine meenutab: “Ta oli nii armas väike nukunäoga tüdruk, kes ükskord vist isegi kurtis, et peab kogu aeg üles vaatama.” Gümnaasiumi esimestes klassides veel rõõmsameelset Lisettet huvitas kirjandus – oma luuleridu näitas ta ka õpetajale.
“Viimases klassis muutus ta rohkem poisitariks, ajas vist isegi juuksed lühikeseks ja hakkas omapärasemaid riideid kandma,” meenutab õpetajanna klassi bravuuritari, kes viimases pingis omaette hoidma hakkas. Probleeme tekkis ka puudumiste tõttu. “Ma olin mures, et kuidas ta selle ajalooeksami ära teeb. Aga tegi ära.” Lisette orientatsioon tuli õpetajale hiljem üllatusena.
Homoparaadi eestvedaja sõnul möödusid tema gümnaasiumiaastad emale-isale uudise teatamiseks teed tasandades. Oma isale rääkis ta tihti, et käis sõbrannaga homoklubis Nightman. Vanematele tuli nende ainsa tütre avameelne ülestunnistus lõpuks ikka nagu välk selgest taevast. Kuigi see valmistas ema sõnul talle meelehärmi, mõistis ta hiljem, et tütar on ometi täiesti tavaline inimene.
Homoseksuaalsete laste vanematele ütleks Lisette sättumusega leppinud ema nii: “Ärge keerake oma lastele selga.” Tähtis on, millise inimese sa oled kasvatanud, arvab ta, mitte see, milline on lapse orientatsioon. Pealegi on tema arvates eestlasi liiga vähe, et üksteist vihata.
Tütart tema tegemistes toetavad vanemad ei arva, et Eesti on homoparaadiks valmis: “Pigem õhutab see homofoobiat,” ütlevad nad. Lisette ei nõustu: “Eestis ollakse tänapäeval homode suhtes palju sallivamad kui kümme aastat tagasi. Sõpraderingis on see OK, töö juures OK. Kui kellegi vanemad ei aktsepteerigi seda, siis teavad nad sellest juba kindlasti. Ainult riik on see, kes homodele ütleb, et see ei ole OK.”
Kui riik seadustaks s amasooliste kooselu (see ei oleks abielu, koos elaksid “partnerid”), oleksid perekonnas elava lapse suhtes õigused mitte ainult bioloogilisel vanemal, vaid ka tema partneril. Poolteist kuud kindla partnerita olnud neiu soovib, et kord, kui õige aeg käes, võiks ta oma tulevase naisega ametlikult koosellu astuda.
Kui kuulajaid jätkub, ei jäta Lisette mingi hinna eest võimalust kasutamata, et rääkida demokraatiast, võrdõiguslikkusest ja kodanikuühiskonnast. Need on tema parasiitsõnad, nii nagu mõnel mehel “kurat” või “nagu”.
“Minu arust on paraad tore üritus, see ongi võrdsus, see ongi demokraatia.”
Või: “See on ainult üks õnnetu tund aega aastas – mis siis sellest, et me marsime? Ma imestan, et Eestis on kodanikuühiskond veel nii vähe mõistetud.”
Nädal aega kestva Pride’i festivali pressiesindaja saab paraadi aegu ikka kümneid
sõimukirju ja vihaseid telefonikõnesid (umbes selliseid: “Kuradi lesbar, sa pole õiget meest saanud.”). Rääkimata Delfi kommentaatoritest, kes artiklite peale, kus Lisette Kampusest juttu tuleb, pöördesse lähevad. “Mulle meeldib, kui inimesed avaldavad oma arvamust mõistlikult ja argumenteeritult, ja neid on küll huvitav lugeda,” ütleb Lisette.
Kuigi festivaliga oma vabast ajast tegelev neiu on suure lobitöö tõttu pidevalt meedia ja homofoobide lõugade vahel, on sõim seitse aastat karatetrennis käinud piigale nagu hane selga vesi.
Siiski poetab ta: “Mida aeg edasi, seda enam loodan nende peale, kes on sama meelt nagu
mina – et nad tuleksid ja ütleksid selle välja.” Lisette keeldub uskumast, et Eesti rahvas koosneb vaid Farmi-Gabrielidest ja Liis Lassidest, kes ei ole homodest just ülemäära vaimustuses.
Kui Lisette on Eesti lesbide esileedi, siis geide esilord on sotsiaaldemokraatide erakonnas tänavu Riigikokku kandideerinud Ardi Ravalepik. Tema sõnul on Lisette nii meeletu tööloom, et ta enam ei imesta, kui sõbranna asjalik töine kiri kell neli öösel meiliboksi potsatab. Kuidas too oma sada asja kahekümne nelja tunni sisse ära suudab mahutada, on Ardile siiani mõistatus.
Kristi Jüristo, kes on üks festivali Pride peakorraldajatest, ütleb, et Lisettel on kombeks endale liiga palju kohustusi koguda. Nagu Pride’i esindadeski, võib ta end lõpuks leida üksipäini tohutu töökuhja otsast. Igal suvel on ta lubanud, et see jääb viimaseks aastaks, ja iga kord on ta uuesti tagasi. “Tuleval aastal mina enam paraadi ei korralda,” lubab Lisette ka nüüd ja lööb nimetissõrmega, mille küüs on nulliga maha lõigatud, vastu lauda.
Kohustustekoorma leevendamisele ei aita kaasa ka tõsiasi, et kui Eesti lesbid on üritusi korraldama aktiivsed, siis geisid tõmbab pidu ja pillerkaar korraldamisega kaasnevast bürokraatiast enam.
Lisette juurde tagasi tulles. Mõni aasta tagasi anglistika õpingud Eesti Humanitaarinstituudis pooleli jätnud noor naine unistab mugavast keskklassi elust: kaunis tumedapäine elukaaslane, kuni kolm last, maja ja kõik, mis pereeluga kaasneb. Ja kuidas nad siis perega maale sõiduks valmistuvad – milline närvidemäng on seltskond autosse kokku saada! Sellele mõeldes naerab ta lõbusalt.
Juba mitu armastust täis suhet seljataga, ei ole Lisettel pa rtnerite leidmisega raskusi. See võib tema sõnul juhtuda ükskõik kus. Aga kindlasti mitte lesbibaarides.
“On olnud juhus, kus mõtlesin, et teen ennast lolliks, aga ta tegi mind hoopis maailma kõige õnnelikumaks inimeseks.”
Praegu lendab Audentesesse rahvusvaheliste suhete erialale kandideerinud Lisette Brüsseli ja Tallinna vahet. Ta teeb poliitilist lobitööd homode katusorganisatsioonis ILGA. Tagasi ülikooli läheb ta seetõttu, et puudulik haridus on karjääriredelil edasiliikumist takistama hakanud.
Lisette pistab viimase kitsejuustuga bruschetta suhu ja ütleb: “Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ma elangi oma elu täpselt samamoodi nagu kõik teised.”
Homoseksuaalsus muutub üha tavalisemaks
- Eesti elanikkonnast on eri uuringute järgi 4–7 protsenti homoseksuaalid.
- 8 protsenti homodest vastas 2003. aasta lõpul ja 2004. aasta alguses internetis avaldatud küsimustikule, et nende homoseksuaalsus ei ole kellelegi teada.
- 92 protsenti kooliõpilastest ütles 2003. aasta sügisel korraldatud küsitluses, et koolis peaks toimuma rohkem loenguid seksuaalteemadel.
- Inimese seksuaalse sättumuse päritolu kohta on palju teooriaid. Tänapäeval nõustub enamik teadlasi, et kõige tõenäolisemalt kujuneb seksuaalne sättumus keskkonna, tunnetuslike ja bioloogiliste tegurite keerukas koosmõjus. Enamasti kujuneb seksuaalne sättumus välja juba varases nooruses (www.gay.ee).
- Eesti perekonnaseaduse § 1 lg 1 määrab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Seega ei ole homoseksuaalsetel inimestel perekonnaõigusest tulenevalt õigust abielluda.
