Eesti Ekspress 20 aastat: Minu kõige rajum komandeering

See käputäiele ajakirjanikele mõeldud promosõit hakkas viltu vedama kohe alguses. Suurfirma PR-esindaja võttis meid Tallinna lennujaamas naeratades vastu ja kuna Kopenhaageni lennuki väljumiseni oli veel aega, kostitas ta meid kohviga ja pakkus ka pitsikese konjakit.

Kell oli alles seitsme kandis hommikul, konjak tundus kuidagi võõristav, aga rõõmurullist PR-mees rääkis meid ära. Ja juba tõi ta uue ringi pitse, kus konjakit oli kaks korda rohkem, ning seejärel lasi valada kolmekordsed kogused. Taani pealinna jõudes olime kenasti švipsis.

Ma ei mäleta, mis me seejärel tegime, kuid kusagil lõuna paiku käisime erootikamuuseumis ja seejärel Carlsbergi õlletehases. Või oli see vastupidi - alguses
õlletehases ja pärast erootikamuuseumis. Igatahes järgnes tehase tuurile toodete degustatsioon. Ja muuseumist on mul meeles pidevalt jooksev video, kus kaks valget meest üht õnnetut neegrinaist seksuaalselt kuritarvitasid.

Järgnes lõuna. Restoran oli hea, road hüvad ja selle kõrvale tarvitatud viin just nii külm, et enam ei voolanud, vaid venis mõnusalt.

Veel samal päeval põrutasime lennujaama ja algas sõit Hollandisse. Amsterdamis käisime kohe piinamismuuseumis ja erootikamuuseumis. Ja siis õhtul läksime linna peale ning esimese asjana otsisime üles kohalikud kuulsad kohvikud, mille kohta olime kuulnud, et seal saab vabalt marihuaanat osta. Kelner pakkus kohe menüüd, aga me ütlesime, et ei ole vaja, vahtisime siis veidi ringi ja hakkasime ääri-veeri ta käest küsima, et ega kanepit saadaval ole.

Kelner naeris: "Ma ju pakkusin teile menüüd!" Suur osa söögisedelist koosneski marihuaanast! Fotograaf pani kohe savu ette. Ja mõne aja pärast ütles, et ta ei saa enam edasi liikuda, sest talle tundub, et vajus äsja põlvist saadik asfaldi sisse.

Edasi suundusid ülejäänud punaste laternate kvartalisse, mina aga tundsin, et ei jaksa enam, ning läksin hotelli magama. Ööbimiskoht oli viimase peal - viie tärniga Swiss­otel otse Amsterdami peaväljaku ääres.

Mu otsus oli õige. Jõudsin järgmisel hommikul käia Madame Tussaud' vahakujude muuseumis ja Tina Turneri kuju juures pilti teha, enne kui loppis nägudega reisikaaslased üles said.

Veidi rohkem elu tuli neile sisse kanalituuril. Aga ilm oli jahe ja tuul vali ning seetõttu otsustasime ettejuhtunud baarist sooja otsida. See oli lahe koht, kus ettekandjatena käisid ringi napis rõivas tšikid, ümber ülakeha padrunivööd ja padrunite asemel tillukesed tekiilapudelid, mida tuli enne tarvitamist kõvasti vastu lauda koputada.

Baaris oli kohe nii vahva, et oma järgmise kohtumise mingite äritegelastega jätsime lihtsalt ära. Ja siis taas lennujaama, nüüd juba kuuekordsed konjakid, ja Tallinna tagasi.

Võite mõistatada, et mis oli selle promosõidu eesmärk. Kui ma õigesti mäletan, siis meid kutsuti tripile ideega võrrelda, milliseid võimalusi annavad Kastrupi ja Scipholi lennujaamad. Aga see ei huvitanud enam meie seltskonda.

Olen hiljem mõlemas lennujaamas korduvalt käinud, kuid kumb neist on parem ja mugavam ja vahvam, seda ei tea ma seniajani.