Eesti Ekspress 20 aastat: Minu kõige rajum komandeering
See käputäiele ajakirjanikele mõeldud promosõit
hakkas viltu vedama kohe alguses. Suurfirma PR-esindaja võttis meid
Tallinna lennujaamas naeratades vastu ja kuna Kopenhaageni lennuki
väljumiseni oli veel aega, kostitas ta meid kohviga ja pakkus ka pitsikese
konjakit.
Kell oli alles seitsme kandis hommikul, konjak tundus
kuidagi võõristav, aga rõõmurullist PR-mees
rääkis meid ära. Ja juba tõi ta uue ringi pitse, kus
konjakit oli kaks korda rohkem, ning seejärel lasi valada kolmekordsed
kogused. Taani pealinna jõudes olime kenasti švipsis.
Ma ei mäleta, mis me seejärel tegime, kuid kusagil lõuna
paiku käisime erootikamuuseumis ja seejärel Carlsbergi
õlletehases. Või oli see vastupidi – alguses
õlletehases ja pärast erootikamuuseumis. Igatahes järgnes
tehase tuurile toodete degustatsioon. Ja muuseumist on mul meeles pidevalt
jooksev video, kus kaks valget meest üht õnnetut neegrinaist
seksuaalselt kuritarvitasid.
Järgnes lõuna. Restoran oli
hea, road hüvad ja selle kõrvale tarvitatud viin just nii
külm, et enam ei voolanud, vaid venis mõnusalt.
Veel
samal päeval põrutasime lennujaama ja algas sõit
Hollandisse. Amsterdamis käisime kohe piinamismuuseumis ja
erootikamuuseumis. Ja siis õhtul läksime linna peale ning esimese
asjana otsisime üles kohalikud kuulsad kohvikud, mille kohta olime
kuulnud, et seal saab vabalt marihuaanat osta. Kelner pakkus kohe
menüüd, aga me ütlesime, et ei ole vaja, vahtisime siis veidi
ringi ja hakkasime ääri-veeri ta käest küsima, et ega
kanepit saadaval ole.
Kelner naeris: “Ma ju pakkusin teile
menüüd!” Suur osa söögisedelist koosneski
marihuaanast! Fotograaf pani kohe savu ette. Ja mõne aja pärast
ütles, et ta ei saa enam edasi liikuda, sest talle tundub, et vajus
äsja põlvist saadik asfaldi sisse.
Edasi suundusid
ülejäänud punaste laternate kvartalisse, mina aga tundsin, et ei
jaksa enam, ning läksin hotelli magama. Ööbimiskoht oli viimase
peal – viie tärniga Swissotel otse Amsterdami peaväljaku
ääres.
Mu otsus oli õige. Jõudsin
järgmisel hommikul käia Madame Tussaud’ vahakujude muuseumis ja
Tina Turneri kuju juures pilti teha, enne kui loppis nägudega
reisikaaslased üles said.
Veidi rohkem elu tuli neile sisse
kanalituuril. Aga ilm oli jahe ja tuul vali ning seetõttu otsustasime
ettejuhtunud baarist sooja otsida. See oli lahe koht, kus ettekandjatena
käisid ringi napis rõivas tšikid, ümber ülakeha
padrunivööd ja padrunite asemel tillukesed tekiilapudelid, mida tuli
enne tarvitamist kõvasti vastu lauda koputada.
Baaris oli
kohe nii vahva, et oma järgmise kohtumise mingite äritegelastega
jätsime lihtsalt ära. Ja siis taas lennujaama, nüüd juba
kuuekordsed konjakid, ja Tallinna tagasi.
Võite
mõistatada, et mis oli selle promosõidu eesmärk. Kui ma
õigesti mäletan, siis meid kutsuti tripile ideega võrrelda,
milliseid võimalusi annavad Kastrupi ja Scipholi lennujaamad. Aga see ei
huvitanud enam meie seltskonda.
Olen hiljem mõlemas
lennujaamas korduvalt käinud, kuid kumb neist on parem ja mugavam ja
vahvam, seda ei tea ma seniajani.