Eesti ja energia

Eesti energeetika tulevik algab sellest, et vahet teha vajalikul ja otstarbekohasel ning arutul tarbimisel.

Eeloleva teksti mõõdukat pikkust silmas pidades ei ole tegemist mitte absoluutse tõega, vaid tähelepanekutega Eesti energeetika võimaliku lähituleviku asjus. Loodetavalt tekitavad need teis nii ­küsimusi kui huvi.

Tänase Eesti peamiseks energiaallikaks on valdavalt põlevkivi, millest omakorda valdav osa põletatakse, et saada elektrit. Me kasutame ka enamjaolt imporditud mootori­kütuseid, gaasi ja kütteõlisid. Lisaks kulutame siiani päris suures koguses küttepuid (ja muud biomassi brikettide ja graanulite kujul), millega külmal ajal veel paljudes kodudes sooja saadakse.

Põlevkivi on fossiilkütus. Teisisõnu ladu, millest on mugav sinna kogunenud energiat võtta. Ses mõttes pole põlevkivi just kõige parem ladu - võrreldes näiteks toornafta või gaasiga, mille energiatihedused kaevandamisel on märkimisväärselt suuremad. Praegu suhtutakse fossiilkütustesse kriitiliselt, kuna eeldatakse, et osa kliimamuutustest võib tuleneda just nimelt atmosfääri paisatud ja sellestsamast laost pärit süsihappegaasist.

Ka tänane energeetika oli kunagi tuleviku asi. Tehnoloogiliselt huvipakkuvamaks muutus see Nõukogude okupatsiooni eel tehtud teadusuuringute tõttu. Nõukogude Liidu energiavajadus oli üüratu ja nii sündisid 1950. aastatel kavad põlevkivi kasutamiseks nii energeetikas kui ka keemia­tööstuses. Tegelikult toimime tänaseni nende kavade vaimus. Ehk siis ilmne on asjaolu, et energeetika areng on hea tahte korral ette määratav ligi pooleks sajandiks.

Põlevkivikasutus on mugav, aga samas ka selgelt problemaatiline. Suur süsihappegaasi emissioon võrreldes saadava energiaga, kaevandustest pumbatava vee tekitatud põhja­veeprobleemid, asjaolu, et suures põlevkivielektrijaamas pole võimalik enamikku seal tekkivat jääksoojust majanduslikult kasutada. Need on vaid mõned probleemid. On hinnatud, et põlevkivist toodetud elektri kilovatt-tund läheb ühiskonna jaoks kaude maksma üle kahe krooni: jutt on siis tervise- ja keskkonnakahjudest kokku, mida elektri hinna sisse otse ei kirjutata. Ka see on põhjuseks, miks kavandada järgmise põlvkonna energeetikat.

Fossiilkütuste ajastu lõpp
Fossiilkütuste ajastu on teatud mõttes lõpusirgel. Hinnatakse, et naftatarbimise tipp võib saabuda 2010.-2015. aasta paiku. Isegi kui reserve piisab (ja neid leidub), on nende kätte­saamise kiirus füüsikaliselt piiratud ka väga suure nõudluse korral.

Meenutagem, et kiviaegki ei lõppenud mitte kivide otsa­saamise tõttu, vaid uute materjali- ja energiakasutusviiside teatavaks ja kättesaadavaks muutumisega. Tegelikult ei peaks me tänagi lähtuma arusaamast, nagu võiks ja tuleks näiteks põlevkivi kasutada, kuniks seda jätkub. Muutus võiks sündida ju palju varem.

Muutust energiatootmise viisides näidatakse väga sageli vaid kui võimalikku elektri või soojahinna tõusu. Praegu on aga Eestis elektri hind niikuinii pretsedenditult madal võrreldes teiste Euroopa riikidega. Paraku tõuseb ka elektri hind vaatamata sellele, et ei tehta mingeid märkimisväärseid investeeringuid. Meie konkurentsieelised sellest aga väga palju ei tulene, sest meie energiamuundamise (keemilise energia elektriks muundamise) tõhusus on üks madalamaid Euroopas. Taani majandussüsteemis kulub ühe teenitud euro kohta üle kümne korra vähem kütust kui Eestis.

Mida arvata näiteks järgmise ilmingu pelgalt majanduslikugi mõttekuse kohta : omal ajal ehitati Eesti põlevkivielektrijaamad sedavõrd suured, kuna Leningradi kandi energiavajadus nõudis katmist. Ükskõik mis hinnaga. Kui põlevkivist toodetakse umbes 6 TWh elektrit, tekib ka umbes 11-12 TWh soojust, mis täna jahutusveega Narva jõe kaudu Soome lahte liigub. Tegemist on soojusenergiaga, mille hulk on sama suur kui see, mida vajame jahedal ajal Eesti kodude ja kontorite kütmiseks.

Küttesoojuseks vajalikud kütused me üldjuhul impordime. Kaotsi mineva soojuse rahaline väärtus on kümne miljardi krooni ringis aastas. Ehk rohkem kui saadakse tulu elektrienergia müügist!

 

Oluline energiasääst
Eelnevast tuleneb üks olulisi järeldusi Eesti energeetika tuleviku jaoks: see on energiasääst ning hajutatumalt paiknevad energiamuundamise tehnoloogiad, mis võimaldaksid kütuste paremat kasutamist nii soojuse kui elektri saamiseks.

Eestiski tutvustatud energiavajaduse kasvu kõverad tuginevad Maa rahvastiku kasvule. Eestis samadest eeldustest lähtuvalt energiakulutuste kasvu kavandada oleks põhjendamatu. Pigem vastupidi: aruka planeerimise ja säästliku ehitamisega võib märkimisväärselt vähendada energiakulutust ühiskonnas.

Energiasäästu allikatest peamiseid on loomulikult arukam planeerimine ja ehitamine. 2001-2002 käivitunud intensiivsem ehitustegevus ning kinnisvaraäri toimusid paraku kehvalt planeeritult. Tänaseks täis ehitatud teeäärsed ning linnalähedased põllumaad on pikendanud ka seal elavate inimeste autoroolis viibimise aega 2-2,5 tunnini päevas.

Vahel on peres enam kui üks auto. Sellises olukorras ületab autosõitudele kulutatud kütuse energiasisaldus kui tahes säästliku hoone pealt kokku hoitud energiakoguse.

Möödaplaneeritud maja kulutab kütmiseks nii poolteist kuni kaks tonni kütteõli... Seal elav rahvas aga autoga kulgemiseks kuni viis-kuus tonni autokütust aastas. Eesti energeetika tulevik algab sellest, et vahet teha vajalikul ja otstarbekohasel ning arutul tarbimisel. See puudutab loomulikult kogu maailma, mitte ainult Eestit.

Energia kokkuhoid on majandusharu, mis selgelt konkureerib kütuse-, sooja- ja elektrimüüjatega. Lõppkokkuvõttes pole tarbijal ju vahet, kas raha välja käia energiatarbimise või selle kokkuhoiu eest. Samas on kokkuhoiu eest maksmisel oluline lahti saada harjumusest tarbida energiat piiramatult ja alati, kui selleks soov tekib.

 

Põlevkivi kasutamise alternatiivid
Praegu põletatakse enamik kaevandatavast põlevkivist ning Eestis on arutatud ka selle üle, et ehk tuleks kaevandada seda topelt rohkem ja tootma hakata põlevkiviõli, millel näib maailmaturul minekut olevat.

On koguni plaan, et ehitada keskmist sorti bensiinitööstus. See võib isegi õnnestuda, kuid pigem jääb Eesti Energia kavandatav vedelkütusetööstus paratamatult noolima ka toornaftat. Nafta saabub mõistagi Venemaalt ja see ahvatlus kujutab tegelikult endast teed sõltuvuseni. Sõltuvuseni Vene naftast, mis pole kaugemas tulevikus hea, nagu pole seda olnud ka naftatransiit läbi Eesti. Poliitiliselt liiga tundlik kaup ja seega ka hapra tulevikuga äri.

Kui rõhutatakse põlevkivi kui meie rahvuslikku rikkust, siis miks seda maha müüa ja kasutada nii, et otsa saab meie teine rahvuslik rikkus, puhas loodus? Nii on palju sobilikum meie jaoks hoopis põlevkivi gaasistamine. Rikastatud sünteetilise gaasi kütteväärtus läheneb maagaasi omale ning mis peamine: kui täna on elektrienergia ülekandekaod Eestis üle 14%, siis maagaasi transportimisel torustikes ei ületa kaod 1-2%. See aga võimaldaks gaasi transportida just tootmisjaamadesse, milles tekkiv jääksoojus on kasutatav kütteks ja tööstuses. Praeguste põlevkivijõujaamade puhul pole see võimalik. Jaamad on liiga suured ja sellisele soojusehulgale ei leia mõistlikus raadiuses lihtsalt kasutust.

Eesti seadused soosivadki kõrgema kokkuostuhinnaga taastuvenergia tootmist, aga ka elektri ja sooja koostootmist. Põlevkivi gaasistamine võimaldaks vähendada põlevkivi kasutamist energeetikas, kuna sünteetilist gaasi saaks toota ka biomassist - seetõttu suureneks järsult ka kütuste kasutamise tõhusus Eestis. See omakorda parandaks Eesti majanduslikku konkurentsivõimet.

Põlevkivi gaasistamisele lähedasel moel saaks toimuda ka biomassi (puidu, põhu, teiste taimede) gaasistamine. Seda tüüpi sünteesgaas on kasutatav hiljem kondenseerivas keemilises sünteesis, millega vajadusel toota vedel­kütuseid. Peale nende, mida saab toota looduslikest suhkrutest piiritust kääritades või taimsetest õlidest. Mis tahes taastuvtoore on aga taastuv ainult kuni teatud kasutamise piirini ja ulatuseni. Lahenduseks on ennekõike oluliselt väiksema energiakuluga liikumis- ja olemistehnoloogiad ning kindlasti sellest taastuvuse sisulisest piirist kinnipidamine.

Eestis on sellise biomassi kasvupotentsiaal, mida saaks kasutada kohapeal energiatoormena, 1,5-2 miljonit tonni (kuivaines) aastas.

 

Tuumajaama alternatiivid
Eesti, Läti ja Leedu on üsna sarnased suhteliselt hõreda asustuse ja maa rohkuse tõttu elaniku kohta. Kui rääkida võimalikust Balti riikide koostööst energeetika valdkonnas, siis esimese lihtsa ja võimalik, et ka "seksikana" paistva lahendusena tuleb pähe ühine tuumajaam Ignalinas.

Rääkigem aga selle alternatiividest. Sel moel, nagu saaks Eestis nii põllumajanduslikult kui looduslikult kasvanud biomassist sünteesgaasi toota, oleks seda võimalik teha ka Lätis ja Leedus. Kui kasutada samalaadset tehnoloogiat (pürolüütline konversioon), on juurutamise ja hooldamisega seonduv lihtsam ja ka odavam. Gaasi hoidmiseks sobiks Inculkalnsi hoidla Lätis... Seegi ju koostöö.

Ideaalis oleks sellisel moel võimalik ainuüksi biomassist kolme Balti riigi peale kokku toota gaasikogus, millest saaks kuni 9 TWh elektrienergiat ja 18 TWh soojusenergiat. Loomulikult ei kata see kogu meie energiavajadust, vaid oleks osaks kirevamast energiamajandusest.

Sedalaadi biomassi gaasistamise tööstusi on maailmas mujalgi. Üks esimesi suurematest asub USAs Vermonti osariigis Burlingtoni linnas. Sealne tööstus konkureerib juba täna maagaasiga. Maagaas on Venemaa jaoks muutunud poliitiliseks argumendiks suhetes Euroopaga ning lihtsaim viis end sellest mõjust priiks saada on luua oma ja kohalikul toormel toimiv gaasitööstus. Ameerika Ühendriikides on hinnatud ka võimalust sünteetilist gaasi (mille kütteväärtus on maagaasi omast mõnevõrra väiksem) ning maagaasi ühes ja samas torustikus transportida piisavalt heaks.

 

Mikroenergeetika
Ühe või mõne kodu jaoks mõeldud jõujaamad on praegu nii arendamisel kui ka paljud lahendused juba masstootmises. Eesti energeetika tulevikku silmas pidades ei olegi niivõrd vaja tegeleda uute tehnoloogiate loomisega, kuivõrd olemas­olevast valikust sobilike lahenduste otsimisega. Paljud kiire majandusarengu ja potentsiaaliga riigid (näiteks Hiina ja India) nii just teevadki. Seal luuakse uurimiskeskusi, kus katsetatakse uusi energiat ehnoloogiaid: nii neid, mis tootmises, kui ka neid, mida arendatakse mujal. Ilma sedalaadi tehnoloogiasiirde katsekojata pole reaalselt võimalik teha mis tahes sisulisi energiatehnoloogilisi valikuid ka Eestis.

Tänapäeva mõistes on mikrogeneraatoreiks ka seadmed, mis tõeliste mikromasinate moel vibratsioonist või ka kütustest elektrit toodavad. Nendest aga praegu eraldi juttu ei tule nagu ka termoelektrilistest generaatoritest.

Praegu tootmises olevad mikrojõujaamad põhinevad kas gaasiturbiinidel (Capstone), sisepõlemismootoritel (eri tootjad), välispõlemis- ehk stirling-mootoritel (Whispertech, Sigma) või kütuseelementidel (Siemens jpt). Kütuseks on sellistel seadmetel maagaas, biogaas, diiselkütus, etanool, metanool või ka vesinik.

Pidev tehnoloogiline areng toimub loomulikult ka selles valdkonnas. Samas, kui räägime vajadusest katta tänasest oluliselt suurema kütusekasutuse tõhususega Eesti ­elektri- ja soojusenergia vajadust, on sellised mikrojõujaamad teretulnud. Neid oleks parim viis rakendada koos uusehitamisega (kus energiavarustus niigi probleemiks) või siis lahendada nende sadade perede probleem, kel siiani pole elektrivoolu, mitte liini vedamisega, vaid mikrojõujaamaga. Sedalaadi mikrojaamade eeliseks on, et koos elektri tootmisega saab kasutusse võtta ka suure osa jääksoojust kütte ja sooja vee jaoks.

Mikrojõujaamade kütusekasutuse efektiivsus on ülekandekulude puudumise ja soojakasutuse tõttu märkimis­väärne.

Mikrojaamad on omavahel ühendatavad sünkroniseeritud terviksüsteemiks samal moel, kui seda tehakse arvutite puhul. Reeglina toimibki selline koostöö ning sünkroniseerimine arvutivõrkudest tuntud tehnoloogia abil. Selline hajutatud, kütuseid elektriks ja soojuseks muundavate mikroseadmete võrgustik sobiks ideaalselt kokku ka muu nn personaalenergeetikaga: kodudel olevate päikesekollektoritega sooja vee saamiseks ning võimalusel ka fotoelektriliste paneelidega ning ka väiksemate tuulegeneraatoritega.

 

Auto või autonoomsus?
Milline võiks olla ühe pere energiavajadust kattev seadmestik? Päikesekollektor sooja vee saamiseks ja asjakohased soojamahutid, soojuspump, päikesepaneelid, tuulegeneraator, mikrojõujaam (ühe või mitme majapidamise peale), vajalikud akud ja konverterid. Kokku ei maksa see rohkem kui mõõdukalt kalli auto hinna. Sellise auto, mille poole
3-5 miljoni kroonist maja või selle osa ihalevad pered niikuinii püüdlevad. Nii moodustaks selline autonoomsusseadmestik ehk kümnendiku maja maksumusest ja mõõdukalt jõukad võiksid ju teha valiku auto ja autonoomsuse vahel (jutt oleks reeglina sellest, kas soetada teine auto või olla autonoomsed).

Mikroenergeetika lahendustega oleks võimalik katta Eesti energiavajadusest veerand kuni kolmandik. Enamgi veel: tegemist oleks majandusharuga, mis tooks energiasektorisse hulgaliselt väikesi ja keskmisi ettevõtteid, nii nagu on see juhtunud autoäris. Nende ettevõtete tulu­baasiks kujuneks hajaenergeetikaseadmete müük ja hooldus. Mikrojõujaamad oleksid töökindlamad kui autod, sest töörežiimid on neil märkimisväärselt stabiilsemad.

Sobilikku ümberkohandamist nõuaks ka Eesti elektri ülekande- ja jaotusvõrk. Seda siis nii, et koosjuhitud mikro­jaamadega vajadusel ka energiasüsteemi toetada.

 

Tuuleenergeetika
Tuulejõu kasutamine elektri tootmiseks on maailmas levinud. Tuul on ehk üks esimesi energiaallikaid, mis purjelaevades, purjega kärudes (Hiinas kasutusel tänini!) ni ng tuule­veskites kasutusse võeti. Kui kogu tänast maailma energia­vajadust üritada katta tuulegeneraatorite abil, tuleks tuulikutega tõepoolest katta märkimisväärne maa-ala, umbes 10 miljonit ruutkilomeetrit (maismaa pindala on 150 miljonit ruutkilomeetrit).

Sellist plaani pole aga keegi iialgi kavandanudki ning nii on ka tuuleenergeetika vaid osa vajalikust energeetilisest mitmekesisusest, kus eri riikidel on silmapaistvalt erinevad võimalused. Suurenergeetika jaoks sobilikumad lahendused on just nimelt avamerre rajatavad tuulikud ja neist kokku liidetud tuulepargid.

Siin on Eestilgi oma märkimisväärsed edueeldused (tuulemõõtmised ja ehitusgeoloogilised uuringud on käivitunud või kohe-kohe käivitumas). Jutt on Hiiumaast põhja ja loode-lääne suunas jäävatest merealadest, mis on avatud Botnia ja Soome lahtedelt ning Põhjamerelt puhuvatele tuultele. Hinnatakse, et tuulikud saaksid neil aladel töötada maksimumvõimsusega 45-48% ajast, kui ranniku või sisemaa tuulikuil on sama näitaja 20-30%.

Tuuleenergeetika perspektiivi toetab ka Euroopa Liidu soov 2020. aastaks toota viiendik vajaminevast energiast taastuvallikaist. See on tegelikult väljakutse ka Eestile: mitte olla pelgalt ühiselt võetud kliimasõbraliku energeetika alaste kohustuste täitja, vaid näha selles eesmärgis ka turustamis­võimalusi - see kehtib ka taastuvelektri kohta.

Tuuleelektri muutlik iseloom nõuab aga stabiliseerimist, milleks on sobilik kas kiirelt käivitatavatest turbiinjaamadest (mis tulevikus võiksid siis olla põlevkivist või biomassist toodetud gaasil töötavad jõujaamad) või hüdroelektrijaamadest saadav elekter. Viimane tähendaks meie elektri­süsteemi liitmist Skandinaavia omaga. Selgi sammul on oluline majanduslik ja julgeolekuline tähendus peale selle, et nii saab stabiliseerida suurte tuuleparkide muutlikku energiavoogu.

Praegu on nimelt Eesti energiasüsteem stabiilne ja sagedus püsiv tänu ühendusele Loode-Venemaa energiasüsteemiga. Kuigi kohalikus energiakasutuses ei pruugi tuuleelektri osakaal kasvada märkimisväärselt üle kolmandiku, on arukalt toimides tegemist võimalusega muutuda taastuvenergia eksportijaks. Mida varem sellega alustada, seda suurem on ka tõenäosus tulureele saada. Nimelt on tänaseks pea kõikidele suurenergeetikaseadmetele tekkinud mõneaastane tellimisjärjekord. Selle põhjuseks on ühtpidi aina suurenev nõudlus uute energiaseadmete järele ja teisalt kallinevad ja defitsiitsemaks muutuvad materjalid.

Olude tõttu on tuulegeneraatorite järjekorrad täna keskmiselt 2-3 aastat, näiteks soojuselektrijaamade seadmeid valmistatakse juba 3-5aastaste järjekordadega.

 

Tuumaenergeetika
Täna nähtavaim Eestiga seotud tuumaenergeetiline initsiatiiv on Ignalina vanasse tuumajaama kahe uue reaktori ehitamine, mille elektriline koguvõimsus oleks umbes 3,2 GW. Eestile tähendaks sellise jaama ehitamises osalemine valdavalt finantsinvesteeringut, aga kindlasti mitte töökohtade teket Eestisse. Enamgi: pole teada, kas sealt õnnestuks ka elektrienergiat importida, sest Leedul ja Poolalgi on tugevasti kasvavad energiavajadused - Leedus ennekõike seetõttu, et olemasolevatest teine veel töös olev reaktor suletakse aastatel 2009-2010. Selline on kokkulepe Euroopa Liiduga.

Isiklikult olen seisukohal, et ka tuumarelvadeks kõlbulikku materjali sisaldavad ja tootvad energeetilised tuumareaktorid on sobilikud vaid üliheade julgeolekusüsteemide ja suure kaitsevõimega riikidele. Minu arusaama kohaselt Balti riigid seda täna kindlasti veel pole.
Perspektiivseks tuumaenergeetika haruks on termo­tuumasüntees. Praegu on suuremalt näha kaks initsiatiivi: omaaegse Venemaal loodud tokamak-plasmareaktori edasi­arendus ja Ameerika Ühendriikides edendatav lasersütitamisel põhinev National Ignition Facility (NIF).

Viimane neist peaks andma esimese tulemuse kolme-nelja aasta jooksul.

Tuumade lagunemisel põhinevatest reaktoritest arendatakse ka alakriitilisi reaktoreid, kus tuumareaktsiooni vallandav neutronite voog ei pärine mitte radioaktiivsetest elementidest, vaid kiirendist väljuva prootonite kimbu neutroniteks muundamisest.

Ka subkriitiliste reaktorite kõrvaltoodang on loomult radioaktiivne ja seetõttu on paratamatult tegemist nii keskkonna- kui terrorismiohuga. Samas on alakriitiliste reaktorite eeliseks võimalus neid nupust välja lülitada.

Et saada paremat pilti tuumaenergeetika lõpupoole problemaatikast, olgu öeldud, et näiteks Ignalina jõu­jaama kahe vana reaktori demonteerimine ja jäätmete utiliseerimine kestab aastani 2029 ning sellega on ühtekokku hõivatud kogu selle aja jooksul umbes 1300-1400 inimest. Ainuüksi 2012. aastani läheb see tegevus maksma umbes 1,2 miljardit eurot.

Praegu pole maailmas ka ühtki tuumajäätmete püsihoidlat... Ei võta siinkohal kõneaineks tuumakütuse enda tootmist ja sellega kaasnevaid keskkonnariske. Tuumaenergeetika majanduslikuks omapäraks Eesti ja teiste Balti riikide oludes oleks aga asjaolu, et tegemist oleks täiel määral imporditud tehnoloogia ja kütusega. Loomulikult kaasnevad sellega märkimisväärsed poliitilis-majanduslikud riskid.

 

Energiasääst
Nagu on rafineeritud ja konserveeritud toidu ületarbimine ülekaalulisuse allikana tekitanud küll jõusaalid, küll kaalujälgimise, tekitab samasuguseid kõrvalnähte ka energia liigtarbimine.

Energia kokkuhoid on muutunud möödapääsmatuks, kuna inimasustuse tihedus Maal ei kasvata mitte ainult energiavajadust, vaid ka vajadust ökoniši järele. Halvenevat looduskeskkonna seisundit ei ole praegu teadaolevate tehnoloogiatega võimalik ka küllalt suure energia­hulga olemasolul kompenseerida.

Mis tahes poliitilised ja majanduslikud muutused võivad mõjutada energia kättesaadavust. Nii on energia kokku­hoid üks lähiaja võtmemajandusi, mis toimiks omalaadse sotsiaalmajandusliku kaalujälgimisena. Võtmeküsimusteks energiasäästu puhul on arukas planeerimine, säästlik ja nutikas projekteerimine ja ehitamine, uute tööviiside (eelkõige kaugtöö) laiem kasutamine, kiirkraami asemel remonditavate kestvuskaupade tootmine, kergliiklusvahendite ja energiasäästlike sõidukite laiaulatuslikum kasutamine, energiasäästlike jäätmekäitlustehnoloogiate kasutamine, ressursisäästlikult ja ökoloogiliselt toodetud toidu tarbimine. Nagu näha, on kõigi nende kujul tegemist selgete piiridega majandusharudega.

Investeerimis- ja ka innovatsioonivaldkondadena on eelmainitud tehnoloogiatel samaväärne tähendus. Peatumata üksikasjadel ja võimalikel vaidlusküsimustel, tähendaks säästuvalgustite kasutussevõtt Eestis võimalust vähendada elektritootmisvõimsuste vajadust umbes 200 MW ulatuses. Madala energiakuluga majade ehitamine ja päikesekollektorite kasutamine sooja vee saamiseks võib vähendada vajadust imporditavate kütuste järele: 10 000 tavapärase asemel säästlikumalt ehitatud maja vähendaksid kütusevajadusi 15 000 tonni kü tteõli ulatuses aastas.

 

Riske tuleb hajutada
Energeetikas tuleb kasutusele võtta võimalikult uued tehnoloogiad ning teha seda arukalt ja riske hajutades. Energiatehnoloogiad peavad tootmisse rakendatuna vastu ligi inimpõlve. Mida mitmekesisemalt on tehnoloogiad valitud, seda paremaks osutub võimalus uute tehnoloogiate ilmumisel vanemaid välja vahetada.

Energeetika tulevik võib ilmneda sootuks tavatutes kohtades. Praegu otsitakse võimalusi uuendada juba teadaolevaid tehnoloogiaid uute materjalide abil: olgu siis tegu soojusmasinatega, mille kestvust parandatakse nanomaterjalidega, või näiteks valguselektriliste elementide arenguga.

Samamoodi on energeetika küsimuseks see, milline on ikkagi universumi ülesehitus kõigis selle üksikasjades. Täna arvatakse, et puudu on üks ehituskivi (Higgsi boson), mille avastamiseks ja mille tähenduse selgitamiseks rajatakse CERNis uut osakestekiirendit. Veidi enam kui saja aasta jooksul on suudetud looduse alusstruktuur "lahti võtta" ning praegu ehk ainsaks süvaküsimuseks ongi see, et millises fundamentaalses protsessis tekib mass. Mass, mille matemaatilisi käitumisreegleid teame ju tegelikult Newtonist saadik. Kas selle uue füüsikalise ilmapildi teadasaamisel õnnestub vallandada ka uued kasutatavat energiat tekitavad tehnoloogiad, on raske öelda. Loota võib, et terviklikum ilmapilt võimaldab leida universumis fossiilkütustest vanemaid energialadusid. Loota võib ka seda, et ehk võimaldab see­sama täiuslikum ilmapilt viia tuumasünteesi rahulikumatesse tingimustesse kas või näiteks müükatalüüsi abil.

Kui homse energeetika võti on tänaste energiatehnoloogiate arukas ja mitmekesine kasutuselevõtt eilsete asemel, siis meie ülehomse energeetika aluseid tuleb otsida füüsika, keemia ja materjaliteaduste alusuuringutest. Teisest küljest: kui me täna ei käitu oma energia ja keskkonna suhtes arukalt ning nii inimest kui ka meie olemasoluks möödapääsmatut looduskeskkonda hoidvalt, pole meil ülehomme kas vajalikku kogust energiat või piisavalt arukaid inimesi, et oma hoopis uuel ilmapildil põhinevat tehnoloogiat luua ja kasutada.