Eesti ja energia
ei ole tegemist mitte absoluutse tõega, vaid tähelepanekutega Eesti
energeetika võimaliku lähituleviku asjus. Loodetavalt tekitavad
need teis nii küsimusi kui huvi.
Tänase Eesti
peamiseks energiaallikaks on valdavalt põlevkivi, millest omakorda
valdav osa põletatakse, et saada elektrit. Me kasutame ka enamjaolt
imporditud mootorikütuseid, gaasi ja kütteõlisid. Lisaks
kulutame siiani päris suures koguses küttepuid (ja muud biomassi
brikettide ja graanulite kujul), millega külmal ajal veel paljudes kodudes
sooja saadakse.
Põlevkivi on fossiilkütus.
Teisisõnu ladu, millest on mugav sinna kogunenud energiat võtta.
Ses mõttes pole põlevkivi just kõige parem ladu –
võrreldes näiteks toornafta või gaasiga, mille
energiatihedused kaevandamisel on märkimisväärselt suuremad.
Praegu suhtutakse fossiilkütustesse kriitiliselt, kuna eeldatakse, et osa
kliimamuutustest võib tuleneda just nimelt atmosfääri paisatud
ja sellestsamast laost pärit süsihappegaasist.
Ka
tänane energeetika oli kunagi tuleviku asi. Tehnoloogiliselt
huvipakkuvamaks muutus see Nõukogude okupatsiooni eel tehtud
teadusuuringute tõttu. Nõukogude Liidu energiavajadus oli
üüratu ja nii sündisid 1950. aastatel kavad põlevkivi
kasutamiseks nii energeetikas kui ka keemiatööstuses. Tegelikult
toimime tänaseni nende kavade vaimus. Ehk siis ilmne on asjaolu, et
energeetika areng on hea tahte korral ette määratav ligi pooleks
sajandiks.
Põlevkivikasutus on mugav, aga samas ka selgelt
problemaatiline. Suur süsihappegaasi emissioon võrreldes saadava
energiaga, kaevandustest pumbatava vee tekitatud
põhjaveeprobleemid, asjaolu, et suures
põlevkivielektrijaamas pole võimalik enamikku seal tekkivat
jääksoojust majanduslikult kasutada. Need on vaid mõned
probleemid. On hinnatud, et põlevkivist toodetud elektri kilovatt-tund
läheb ühiskonna jaoks kaude maksma üle kahe krooni: jutt on siis
tervise- ja keskkonnakahjudest kokku, mida elektri hinna sisse otse ei
kirjutata. Ka see on põhjuseks, miks kavandada järgmise
põlvkonna energeetikat.
Fossiilkütuste ajastu
lõpp
Fossiilkütuste ajastu on teatud mõttes
lõpusirgel. Hinnatakse, et naftatarbimise tipp võib saabuda
2010.–2015. aasta paiku. Isegi kui reserve piisab (ja neid leidub), on
nende kättesaamise kiirus füüsikaliselt piiratud ka
väga suure nõudluse korral.
Meenutagem, et kiviaegki ei
lõppenud mitte kivide otsasaamise tõttu, vaid uute
materjali- ja energiakasutusviiside teatavaks ja kättesaadavaks
muutumisega. Tegelikult ei peaks me tänagi lähtuma arusaamast, nagu
võiks ja tuleks näiteks põlevkivi kasutada, kuniks seda
jätkub. Muutus võiks sündida ju palju varem.
Muutust energiatootmise viisides näidatakse väga sageli vaid kui
võimalikku elektri või soojahinna tõusu. Praegu on aga
Eestis elektri hind niikuinii pretsedenditult madal võrreldes teiste
Euroopa riikidega. Paraku tõuseb ka elektri hind vaatamata sellele, et
ei tehta mingeid märkimisväärseid investeeringuid. Meie
konkurentsieelised sellest aga väga palju ei tulene, sest meie
energiamuundamise (keemilise energia elektriks muundamise) tõhusus on
üks madalamaid Euroopas. Taani majandussüsteemis kulub ühe
teenitud euro kohta üle kümne korra vähem kütust kui
Eestis.
Mida arvata näiteks järgmise ilmingu pelgalt
majanduslikugi mõttekuse kohta
: omal ajal ehitati Eesti põlevkivielektrijaamad sedavõrd suured,
kuna Leningradi kandi energiavajadus nõudis katmist. Ükskõik
mis hinnaga. Kui põlevkivist toodetakse umbes 6 TWh elektrit, tekib ka
umbes 11–12 TWh soojust, mis täna jahutusveega Narva jõe
kaudu Soome lahte liigub. Tegemist on soojusenergiaga, mille hulk on sama suur
kui see, mida vajame jahedal ajal Eesti kodude ja kontorite kütmiseks.
Küttesoojuseks vajalikud kütused me üldjuhul impordime.
Kaotsi mineva soojuse rahaline väärtus on kümne miljardi krooni
ringis aastas. Ehk rohkem kui saadakse tulu elektrienergia
müügist!
Oluline
energiasääst
Eelnevast tuleneb üks olulisi
järeldusi Eesti energeetika tuleviku jaoks: see on energiasääst
ning hajutatumalt paiknevad energiamuundamise tehnoloogiad, mis
võimaldaksid kütuste paremat kasutamist nii soojuse kui elektri
saamiseks.
Eestiski tutvustatud energiavajaduse kasvu kõverad
tuginevad Maa rahvastiku kasvule. Eestis samadest eeldustest lähtuvalt
energiakulutuste kasvu kavandada oleks põhjendamatu. Pigem vastupidi:
aruka planeerimise ja säästliku ehitamisega võib
märkimisväärselt vähendada energiakulutust
ühiskonnas.
Energiasäästu allikatest peamiseid on
loomulikult arukam planeerimine ja ehitamine. 2001–2002 käivitunud
intensiivsem ehitustegevus ning kinnisvaraäri toimusid paraku kehvalt
planeeritult. Tänaseks täis ehitatud teeäärsed ning
linnalähedased põllumaad on pikendanud ka seal elavate inimeste
autoroolis viibimise aega 2–2,5 tunnini päevas.
Vahel on
peres enam kui üks auto. Sellises olukorras ületab
autosõitudele kulutatud kütuse energiasisaldus kui tahes
säästliku hoone pealt kokku hoitud energiakoguse.
Möödaplaneeritud maja kulutab kütmiseks nii poolteist kuni
kaks tonni kütteõli… Seal elav rahvas aga autoga kulgemiseks
kuni viis-kuus tonni autokütust aastas. Eesti energeetika tulevik algab
sellest, et vahet teha vajalikul ja otstarbekohasel ning arutul tarbimisel. See
puudutab loomulikult kogu maailma, mitte ainult Eestit.
Energia
kokkuhoid on majandusharu, mis selgelt konkureerib kütuse-, sooja- ja
elektrimüüjatega. Lõppkokkuvõttes pole tarbijal ju
vahet, kas raha välja käia energiatarbimise või selle
kokkuhoiu eest. Samas on kokkuhoiu eest maksmisel oluline lahti saada
harjumusest tarbida energiat piiramatult ja alati, kui selleks soov tekib.
Põlevkivi kasutamise alternatiivid
Praegu
põletatakse enamik kaevandatavast põlevkivist ning Eestis on
arutatud ka selle üle, et ehk tuleks kaevandada seda topelt rohkem ja
tootma hakata põlevkiviõli, millel näib maailmaturul minekut
olevat.
On koguni plaan, et ehitada keskmist sorti
bensiinitööstus. See võib isegi õnnestuda, kuid pigem
jääb Eesti Energia kavandatav vedelkütusetööstus
paratamatult noolima ka toornaftat. Nafta saabub mõistagi Venemaalt ja
see ahvatlus kujutab tegelikult endast teed sõltuvuseni.
Sõltuvuseni Vene naftast, mis pole kaugemas tulevikus hea, nagu pole
seda olnud ka naftatransiit läbi Eesti. Poliitiliselt liiga tundlik kaup
ja seega ka hapra tulevikuga äri.
Kui rõhutatakse
põlevkivi kui meie rahvuslikku rikkust, siis miks seda maha
müüa ja kasutada nii, et otsa saab meie teine rahvuslik rikkus, puhas
loodus? Nii on palju sobilikum meie jaoks hoopis põlevkivi gaasistamine.
Rikastatud sünteetilise gaasi kütteväärtus läheneb
maagaasi omale ning mis peamine: kui täna on elektrienergia
ülekandekaod Eestis üle
14%, siis maagaasi transportimisel torustikes ei ületa kaod 1–2%.
See aga võimaldaks gaasi transportida just tootmisjaamadesse, milles
tekkiv jääksoojus on kasutatav kütteks ja tööstuses.
Praeguste põlevkivijõujaamade puhul pole see võimalik.
Jaamad on liiga suured ja sellisele soojusehulgale ei leia mõistlikus
raadiuses lihtsalt kasutust.
Eesti seadused soosivadki
kõrgema kokkuostuhinnaga taastuvenergia tootmist, aga ka elektri ja
sooja koostootmist. Põlevkivi gaasistamine võimaldaks
vähendada põlevkivi kasutamist energeetikas, kuna sünteetilist
gaasi saaks toota ka biomassist – seetõttu suureneks järsult
ka kütuste kasutamise tõhusus Eestis. See omakorda parandaks Eesti
majanduslikku konkurentsivõimet.
Põlevkivi
gaasistamisele lähedasel moel saaks toimuda ka biomassi (puidu,
põhu, teiste taimede) gaasistamine. Seda tüüpi
sünteesgaas on kasutatav hiljem kondenseerivas keemilises sünteesis,
millega vajadusel toota vedelkütuseid. Peale nende, mida saab toota
looduslikest suhkrutest piiritust kääritades või taimsetest
õlidest. Mis tahes taastuvtoore on aga taastuv ainult kuni teatud
kasutamise piirini ja ulatuseni. Lahenduseks on ennekõike oluliselt
väiksema energiakuluga liikumis- ja olemistehnoloogiad ning kindlasti
sellest taastuvuse sisulisest piirist kinnipidamine.
Eestis on
sellise biomassi kasvupotentsiaal, mida saaks kasutada kohapeal
energiatoormena, 1,5–2 miljonit tonni (kuivaines) aastas.
/>
Tuumajaama alternatiivid
Eesti, Läti ja
Leedu on üsna sarnased suhteliselt hõreda asustuse ja maa rohkuse
tõttu elaniku kohta. Kui rääkida võimalikust Balti
riikide koostööst energeetika valdkonnas, siis esimese lihtsa ja
võimalik, et ka “seksikana” paistva lahendusena tuleb
pähe ühine tuumajaam Ignalinas.
Rääkigem aga
selle alternatiividest. Sel moel, nagu saaks Eestis nii
põllumajanduslikult kui looduslikult kasvanud biomassist
sünteesgaasi toota, oleks seda võimalik teha ka Lätis ja
Leedus. Kui kasutada samalaadset tehnoloogiat (pürolüütline
konversioon), on juurutamise ja hooldamisega seonduv lihtsam ja ka odavam.
Gaasi hoidmiseks sobiks Inculkalnsi hoidla Lätis… Seegi ju
koostöö.
Ideaalis oleks sellisel moel võimalik
ainuüksi biomassist kolme Balti riigi peale kokku toota gaasikogus,
millest saaks kuni 9 TWh elektrienergiat ja 18 TWh soojusenergiat. Loomulikult
ei kata see kogu meie energiavajadust, vaid oleks osaks kirevamast
energiamajandusest.
Sedalaadi biomassi gaasistamise
tööstusi on maailmas mujalgi. Üks esimesi suurematest asub USAs
Vermonti osariigis Burlingtoni linnas. Sealne tööstus konkureerib
juba täna maagaasiga. Maagaas on Venemaa jaoks muutunud poliitiliseks
argumendiks suhetes Euroopaga ning lihtsaim viis end sellest mõjust
priiks saada on luua oma ja kohalikul toormel toimiv gaasitööstus.
Ameerika Ühendriikides on hinnatud ka võimalust sünteetilist
gaasi (mille kütteväärtus on maagaasi omast
mõnevõrra väiksem) ning maagaasi ühes ja samas
torustikus transportida piisavalt heaks.
Mikroenergeetika
Ühe või mõne kodu
jaoks mõeldud jõujaamad on praegu nii arendamisel kui ka paljud
lahendused juba masstootmises. Eesti energeetika tulevikku silmas pidades ei
olegi niivõrd vaja tegeleda uute tehnoloogiate loomisega, kuivõrd
olemasolevast valikust sobilike lahenduste otsimisega. Paljud kiire
majandusarengu ja potentsiaaliga riigid (näiteks Hiina ja India) nii just
teevadki. Seal luuakse uurimiskeskusi, kus katsetatakse uusi energiat
ehnoloogiaid: nii neid, mis tootmises, kui ka neid, mida arendatakse mujal.
Ilma sedalaadi tehnoloogiasiirde katsekojata pole reaalselt võimalik
teha mis tahes sisulisi energiatehnoloogilisi valikuid ka Eestis.
Tänapäeva mõistes on mikrogeneraatoreiks ka seadmed, mis
tõeliste mikromasinate moel vibratsioonist või ka kütustest
elektrit toodavad. Nendest aga praegu eraldi juttu ei tule nagu ka
termoelektrilistest generaatoritest.
Praegu tootmises olevad
mikrojõujaamad põhinevad kas gaasiturbiinidel (Capstone),
sisepõlemismootoritel (eri tootjad), välispõlemis- ehk
stirling-mootoritel (Whispertech, Sigma) või kütuseelementidel
(Siemens jpt). Kütuseks on sellistel seadmetel maagaas, biogaas,
diiselkütus, etanool, metanool või ka vesinik.
Pidev
tehnoloogiline areng toimub loomulikult ka selles valdkonnas. Samas, kui
räägime vajadusest katta tänasest oluliselt suurema
kütusekasutuse tõhususega Eesti elektri- ja soojusenergia
vajadust, on sellised mikrojõujaamad teretulnud. Neid oleks parim viis
rakendada koos uusehitamisega (kus energiavarustus niigi probleemiks)
või siis lahendada nende sadade perede probleem, kel siiani pole
elektrivoolu, mitte liini vedamisega, vaid mikrojõujaamaga. Sedalaadi
mikrojaamade eeliseks on, et koos elektri tootmisega saab kasutusse
võtta ka suure osa jääksoojust kütte ja sooja vee jaoks.
Mikrojõujaamade kütusekasutuse efektiivsus on
ülekandekulude puudumise ja soojakasutuse tõttu
märkimisväärne.
Mikrojaamad on omavahel
ühendatavad sünkroniseeritud terviksüsteemiks samal moel, kui
seda tehakse arvutite puhul. Reeglina toimibki selline koostöö ning
sünkroniseerimine arvutivõrkudest tuntud tehnoloogia abil. Selline
hajutatud, kütuseid elektriks ja soojuseks muundavate mikroseadmete
võrgustik sobiks ideaalselt kokku ka muu nn personaalenergeetikaga:
kodudel olevate päikesekollektoritega sooja vee saamiseks ning
võimalusel ka fotoelektriliste paneelidega ning ka väiksemate
tuulegeneraatoritega.
Auto või
autonoomsus?
Milline võiks olla ühe pere
energiavajadust kattev seadmestik? Päikesekollektor sooja vee saamiseks ja
asjakohased soojamahutid, soojuspump, päikesepaneelid, tuulegeneraator,
mikrojõujaam (ühe või mitme majapidamise peale), vajalikud
akud ja konverterid. Kokku ei maksa see rohkem kui mõõdukalt
kalli auto hinna. Sellise auto, mille poole
3–5 miljoni kroonist
maja või selle osa ihalevad pered niikuinii püüdlevad. Nii
moodustaks selline autonoomsusseadmestik ehk kümnendiku maja maksumusest
ja mõõdukalt jõukad võiksid ju teha valiku auto ja
autonoomsuse vahel (jutt oleks reeglina sellest, kas soetada teine auto
või olla autonoomsed).
Mikroenergeetika lahendustega oleks
võimalik katta Eesti energiavajadusest veerand kuni kolmandik. Enamgi
veel: tegemist oleks majandusharuga, mis tooks energiasektorisse hulgaliselt
väikesi ja keskmisi ettevõtteid, nii nagu on see juhtunud
autoäris. Nende ettevõtete tulubaasiks kujuneks
hajaenergeetikaseadmete müük ja hooldus. Mikrojõujaamad
oleksid töökindlamad kui autod, sest töörežiimid on neil
märkimisväärselt stabiilsemad.
Sobilikku
ümberkohandamist nõuaks ka Eesti elektri ülekande- ja
jaotusvõrk. Seda siis nii, et koosjuhitud mikrojaamadega vajadusel
ka energiasüsteemi toetada.
Tuuleenergeetika
Tuulejõu kasutamine elektri
tootmiseks on maailmas levinud. Tuul on ehk üks esimesi energiaallikaid,
mis purjelaevades, purjega kärudes (Hiinas kasutusel tänini!) ni
ng tuuleveskites kasutusse võeti. Kui kogu tänast maailma
energiavajadust üritada katta tuulegeneraatorite abil, tuleks
tuulikutega tõepoolest katta märkimisväärne maa-ala,
umbes 10 miljonit ruutkilomeetrit (maismaa pindala on 150 miljonit
ruutkilomeetrit).
Sellist plaani pole aga keegi iialgi kavandanudki
ning nii on ka tuuleenergeetika vaid osa vajalikust energeetilisest
mitmekesisusest, kus eri riikidel on silmapaistvalt erinevad võimalused.
Suurenergeetika jaoks sobilikumad lahendused on just nimelt avamerre rajatavad
tuulikud ja neist kokku liidetud tuulepargid.
Siin on Eestilgi oma
märkimisväärsed edueeldused (tuulemõõtmised ja
ehitusgeoloogilised uuringud on käivitunud või kohe-kohe
käivitumas). Jutt on Hiiumaast põhja ja loode-lääne
suunas jäävatest merealadest, mis on avatud Botnia ja Soome lahtedelt
ning Põhjamerelt puhuvatele tuultele. Hinnatakse, et tuulikud saaksid
neil aladel töötada maksimumvõimsusega 45–48% ajast, kui
ranniku või sisemaa tuulikuil on sama näitaja 20–30%.
Tuuleenergeetika perspektiivi toetab ka Euroopa Liidu soov 2020.
aastaks toota viiendik vajaminevast energiast taastuvallikaist. See on
tegelikult väljakutse ka Eestile: mitte olla pelgalt ühiselt
võetud kliimasõbraliku energeetika alaste kohustuste täitja,
vaid näha selles eesmärgis ka turustamisvõimalusi –
see kehtib ka taastuvelektri kohta.
Tuuleelektri muutlik iseloom
nõuab aga stabiliseerimist, milleks on sobilik kas kiirelt
käivitatavatest turbiinjaamadest (mis tulevikus võiksid siis olla
põlevkivist või biomassist toodetud gaasil töötavad
jõujaamad) või hüdroelektrijaamadest saadav elekter. Viimane
tähendaks meie elektrisüsteemi liitmist Skandinaavia omaga.
Selgi sammul on oluline majanduslik ja julgeolekuline tähendus peale
selle, et nii saab stabiliseerida suurte tuuleparkide muutlikku energiavoogu.
Praegu on nimelt Eesti energiasüsteem stabiilne ja sagedus
püsiv tänu ühendusele Loode-Venemaa energiasüsteemiga.
Kuigi kohalikus energiakasutuses ei pruugi tuuleelektri osakaal kasvada
märkimisväärselt üle kolmandiku, on arukalt toimides
tegemist võimalusega muutuda taastuvenergia eksportijaks. Mida varem
sellega alustada, seda suurem on ka tõenäosus tulureele saada.
Nimelt on tänaseks pea kõikidele suurenergeetikaseadmetele tekkinud
mõneaastane tellimisjärjekord. Selle põhjuseks on
ühtpidi aina suurenev nõudlus uute energiaseadmete järele ja
teisalt kallinevad ja defitsiitsemaks muutuvad materjalid.
Olude
tõttu on tuulegeneraatorite järjekorrad täna keskmiselt
2–3 aastat, näiteks soojuselektrijaamade seadmeid valmistatakse juba
3–5aastaste järjekordadega.
Tuumaenergeetika
Täna nähtavaim Eestiga
seotud tuumaenergeetiline initsiatiiv on Ignalina vanasse tuumajaama kahe uue
reaktori ehitamine, mille elektriline koguvõimsus oleks umbes 3,2 GW.
Eestile tähendaks sellise jaama ehitamises osalemine valdavalt
finantsinvesteeringut, aga kindlasti mitte töökohtade teket Eestisse.
Enamgi: pole teada, kas sealt õnnestuks ka elektrienergiat importida,
sest Leedul ja Poolalgi on tugevasti kasvavad energiavajadused – Leedus
ennekõike seetõttu, et olemasolevatest teine veel töös
olev reaktor suletakse aastatel 2009–2010. Selline on kokkulepe Euroopa
Liiduga.
Isiklikult olen seisukohal, et ka tuumarelvadeks
kõlbulikku materjali sisaldavad ja tootvad energeetilised tuumareaktorid
on sobilikud vaid üliheade julgeolekusüsteemide ja suure
kaitsevõimega riikidele. Minu arusaama kohaselt
Balti riigid seda täna kindlasti veel pole.
Perspektiivseks
tuumaenergeetika haruks on termotuumasüntees. Praegu on suuremalt
näha kaks initsiatiivi: omaaegse Venemaal loodud tokamak-plasmareaktori
edasiarendus ja Ameerika Ühendriikides edendatav
lasersütitamisel põhinev National Ignition Facility (NIF).
Viimane neist peaks andma esimese tulemuse kolme-nelja aasta jooksul.
Tuumade lagunemisel põhinevatest reaktoritest arendatakse ka
alakriitilisi reaktoreid, kus tuumareaktsiooni vallandav neutronite voog ei
pärine mitte radioaktiivsetest elementidest, vaid kiirendist väljuva
prootonite kimbu neutroniteks muundamisest.
Ka subkriitiliste
reaktorite kõrvaltoodang on loomult radioaktiivne ja seetõttu on
paratamatult tegemist nii keskkonna- kui terrorismiohuga. Samas on
alakriitiliste reaktorite eeliseks võimalus neid nupust välja
lülitada.
Et saada paremat pilti tuumaenergeetika
lõpupoole problemaatikast, olgu öeldud, et näiteks Ignalina
jõujaama kahe vana reaktori demonteerimine ja jäätmete
utiliseerimine kestab aastani 2029 ning sellega on ühtekokku
hõivatud kogu selle aja jooksul umbes 1300–1400 inimest.
Ainuüksi 2012. aastani läheb see tegevus maksma umbes 1,2 miljardit
eurot.
Praegu pole maailmas ka ühtki tuumajäätmete
püsihoidlat… Ei võta siinkohal kõneaineks
tuumakütuse enda tootmist ja sellega kaasnevaid keskkonnariske.
Tuumaenergeetika majanduslikuks omapäraks Eesti ja teiste Balti riikide
oludes oleks aga asjaolu, et tegemist oleks täiel määral
imporditud tehnoloogia ja kütusega. Loomulikult kaasnevad sellega
märkimisväärsed poliitilis-majanduslikud riskid.
Energiasääst
Nagu on rafineeritud ja
konserveeritud toidu ületarbimine ülekaalulisuse allikana tekitanud
küll jõusaalid, küll kaalujälgimise, tekitab samasuguseid
kõrvalnähte ka energia liigtarbimine.
Energia kokkuhoid
on muutunud möödapääsmatuks, kuna inimasustuse tihedus Maal
ei kasvata mitte ainult energiavajadust, vaid ka vajadust ökoniši
järele. Halvenevat looduskeskkonna seisundit ei ole praegu teadaolevate
tehnoloogiatega võimalik ka küllalt suure energiahulga
olemasolul kompenseerida.
Mis tahes poliitilised ja majanduslikud
muutused võivad mõjutada energia kättesaadavust. Nii on
energia kokkuhoid üks lähiaja võtmemajandusi, mis toimiks
omalaadse sotsiaalmajandusliku kaalujälgimisena.
Võtmeküsimusteks energiasäästu puhul on arukas
planeerimine, säästlik ja nutikas projekteerimine ja ehitamine, uute
tööviiside (eelkõige kaugtöö) laiem kasutamine,
kiirkraami asemel remonditavate kestvuskaupade tootmine, kergliiklusvahendite
ja energiasäästlike sõidukite laiaulatuslikum kasutamine,
energiasäästlike jäätmekäitlustehnoloogiate
kasutamine, ressursisäästlikult ja ökoloogiliselt toodetud toidu
tarbimine. Nagu näha, on kõigi nende kujul tegemist selgete
piiridega majandusharudega.
Investeerimis- ja ka
innovatsioonivaldkondadena on eelmainitud tehnoloogiatel samaväärne
tähendus. Peatumata üksikasjadel ja võimalikel
vaidlusküsimustel, tähendaks säästuvalgustite
kasutussevõtt Eestis võimalust vähendada
elektritootmisvõimsuste vajadust umbes 200 MW ulatuses. Madala
energiakuluga majade ehitamine ja päikesekollektorite kasutamine sooja vee
saamiseks võib vähendada vajadust imporditavate kütuste
järele: 10 000 tavapärase asemel säästlikumalt ehitatud
maja vähendaksid kütusevajadusi 15 000 tonni kü
tteõli ulatuses aastas.
Riske tuleb
hajutada
Energeetikas tuleb kasutusele võtta
võimalikult uued tehnoloogiad ning teha seda arukalt ja riske hajutades.
Energiatehnoloogiad peavad tootmisse rakendatuna vastu ligi inimpõlve.
Mida mitmekesisemalt on tehnoloogiad valitud, seda paremaks osutub
võimalus uute tehnoloogiate ilmumisel vanemaid välja vahetada.
Energeetika tulevik võib ilmneda sootuks tavatutes kohtades.
Praegu otsitakse võimalusi uuendada juba teadaolevaid tehnoloogiaid uute
materjalide abil: olgu siis tegu soojusmasinatega, mille kestvust parandatakse
nanomaterjalidega, või näiteks valguselektriliste elementide
arenguga.
Samamoodi on energeetika küsimuseks see, milline on
ikkagi universumi ülesehitus kõigis selle üksikasjades.
Täna arvatakse, et puudu on üks ehituskivi (Higgsi boson), mille
avastamiseks ja mille tähenduse selgitamiseks rajatakse CERNis uut
osakestekiirendit. Veidi enam kui saja aasta jooksul on suudetud looduse
alusstruktuur “lahti võtta” ning praegu ehk ainsaks
süvaküsimuseks ongi see, et millises fundamentaalses protsessis tekib
mass. Mass, mille matemaatilisi käitumisreegleid teame ju tegelikult
Newtonist saadik. Kas selle uue füüsikalise ilmapildi teadasaamisel
õnnestub vallandada ka uued kasutatavat energiat tekitavad tehnoloogiad,
on raske öelda. Loota võib, et terviklikum ilmapilt
võimaldab leida universumis fossiilkütustest vanemaid
energialadusid. Loota võib ka seda, et ehk võimaldab seesama
täiuslikum ilmapilt viia tuumasünteesi rahulikumatesse tingimustesse
kas või näiteks müükatalüüsi abil.
Kui homse energeetika võti on tänaste energiatehnoloogiate arukas
ja mitmekesine kasutuselevõtt eilsete asemel, siis meie ülehomse
energeetika aluseid tuleb otsida füüsika, keemia ja materjaliteaduste
alusuuringutest. Teisest küljest: kui me täna ei käitu oma
energia ja keskkonna suhtes arukalt ning nii inimest kui ka meie olemasoluks
möödapääsmatut looduskeskkonda hoidvalt, pole meil
ülehomme kas vajalikku kogust energiat või piisavalt arukaid
inimesi, et oma hoopis uuel ilmapildil põhinevat tehnoloogiat luua ja
kasutada.