1. EW sünd: vorsti tohtis teha vaid hobustest
Tsaaririik pärandas iseseisvunud Eestile laostunud majanduse. Toitu, tarbekaupa ja kütust nappis. Asi oli nii hull, et novembris 1918 lubas Konstantin Pätsi Ajutine Valitsus teha vorsti ainult hobuselihast.
Mark oli nõrk nagu lepaleht. Aastatel 1919-1920 kahanes tema väärtus üle 20 korra. Pangast laenu saada oli raske. Ettevõtted maksid osa palka välja hoopis rasva, tikkude, või, heeringate, pesuriide ja muu säärase kujul.
Mõned ettevõtted, nagu Kunda tsemenditööstus ja Narva Kalevivabrik, lasid välja oma raha.
Lõviosa Vene impeeriumi tarbeks mõeldud suurtööstustest seisis kasutult. Osa masinatest müüdi vanarauaks. Märtsiks 1919 vähenes Tallinnas tootmine 80 protsenti.
Valitsus ei pannud paika kindlat korda, kuidas peab Venemaalt saadud vara ümber registreerima. Mõned nutikad ärihaid said seetõttu suured tehased kätte võileivahinnaga, kirjutades põhikirjas labaselt rublade asemele väärtusetud margad.
Vabrikandid hellitasid lootust pääseda tagasi hiiglaslikule idaturule.
Nad avasid suvel 1921 esinduse Moskvas, kuid sellest polnud kasu.
Vene transiidiga hangeldamine õitses vaid mõne aasta pärast Tartu rahu. Lõpliku põntsu pani detsembrimäss 1924.
Eesti muutus tüüpiliseks odavaks agraar­maaks (kartulivabariigiks), kelle peamised kaubanduspartnerid olid Inglismaa ja Saksamaa.

2. EV taassünd: isegi pesupulber oli talongiga
Nõukogude Liit pärandas iseseisvunud Eestile laostunud majanduse. Toitu, tarbekaupa ja kütust nappis. Asi oli nii hull, et Edgar Savisaare valitsus kehtestas talongid seebi ja pesupulbri ostmiseks.
Rubla oli nõrk nagu lepaleht. Aastal 1992 kallinesid kaubad 1076 protsendi võrra. Pangast laenu saada oli raske ning sageli polnud sularaha kusagilt saada. Enne krooni tulekut lasi Tartu linn välja koguni oma raha.
Lõviosa sovetliku impeeriumi tarbeks mõeldud suurtööstustest seisis kasutult, sest energia ja tooraine hinnad hüppasid maailmatasemele. Uute hindadega ostjaid polnud kusagilt võtta. Majandus pöördus kasvule alles aastal 1995.
Mitmed nõukogudeaegsete tehaste direktorid müüsid oma toodangut vahefirmade kaudu, mis lubas kasumi ärastada ja saadud kapitaliga hiljem tootmised erastada.
Suurärimehed hellitasid lootust pääseda idaturule. Nad proovisid 90. aastatel isegi Moskvas oma välispoliitikat teha, kuid sellest polnud kasu.
Pärast paari kriisi orienteerus Eesti ümber Lääne turule. Enamik suuri erafirmasid läks väliskapitali kätte. Tööstuses andis tooni odav allhange.
Transiitkaubandus õitses ligi 15 aastat, kuid sellega tegeles vaid käputäis ärimehi. Pärast Venemaa enda uute sadamate kasutuselevõtmist ja pronksiöö mässu kevadel 2007 sai transiidibisnis suuresti läbi.

3. Suur Kriis 1930: Päts suurendas riigi rolli
24. oktoobril 1929 puhkes New Yorgi börsil müügipaanika. Järgmise kolme nädala jooksul kukkusid aktsiate hinnad ligi kaks korda. Neli aastat hiljem oli USA sisemajanduse kogutoodangust järel vaid 29 protsenti.
Eestis ei toonud Ameerikas juhtunu esialgu kaasa mingit suurt vapustust. Kuid aja möödudes hakkasid ookeanitagused sündmused üha suuremat mõju avaldama. Juunis 1930 võeti USAs vastu Smooth-Hawley akt, mis tõstis tollimakse 30-40 protsendi võrra. Maailma majanduses algas protektsionismi ajastu ning riikidevahelise kaubanduse maht kahanes mitmeid kordi.
Paljud riigid püüdsid oma ekspordi konkurentsivõimet päästa rahvuslike valuutade devalveerimisega. Eestlaste jaoks kärgatas tõeline pomm sügisel 1931, kui Suurbritannia devalveeris naelsterlingi ja Eesti Pank kaotas kolmandiku krooni kattevarast.
Riik ei suutnud enam USA-le ­välislaenu tagasi maksta. Töötus kasvas hüppeliselt. Tsemenditoodang kahanes kaks korda, paberitööstuse oma 40 protsenti, metallide töötlemine kolmandiku võrra. Mõned suurfirmad, nagu Ühendatud Saapa- ja Nahavabrik ning põllutööriistade vabrik Tegur, läksid pankrotti. Ametiühingud nõudsid tööstuste riigistamist. Pingeid võimendas kõlakas, et töösturid on viinud salaja välismaale üle 100 miljoni krooni.
Valitsus korraldas kõikvõimalikke majanduse päästmise aktsioone alates põllumeeste tulumaksu alandamisest kuni abitööde organiseerimise ja määruseni, et riigi palgal võib olla vaid üks abikaasa.
Juunis 1933 otsustas Riigikogu devalveerida krooni 35 protsendi võrra. Puhkes paanika. Pankadest võeti massiliselt raha välja, poed osteti kaubast tühjaks. Eriti hinnatud olid sool, petrooleum, riie, jalatsid. Hinnad hüppasid automaatselt üles. Sügisel keelustas valitsus kapitali välja­veo.
Ajastule iseloomulikult kehtestas Eesti kõrged tollid ja sisseveolitsentsid. Samuti hakkas riik ise üha rohkem ettevõtlusega tegelema, asutades uusi riigifirmasid, nagu Telliskivi Tehased ja Eesti Metsatööstus.

4. Suur kriis 2008: kas Savisaarest saab uus Päts?
Tänapäeval pole 30. aastate meetmed enam võimalikud. Euroopa Liidu sees ei saa kehtestada tollitõkkeid ega piirata kapitali vaba liikumist. Riigipoolne ettevõtlus on tõlgendatav riigiabina ja isegi kuulsad panganduse päästmise paketid vajavad seetõttu Euroopa Komisjoni heakskiitu.
Pätsi vaikiva ajastu taassünd on ebatõenäoline, kuid surve ja vajadus riikliku abi järele ilmselt kasvab. Kõige popimaks parteiks ongi tõusnud Keskerakond, kelle pealekäimisel taasriigistati Eesti Raudtee. Parteijuht Edgar Savisaare järgmine käik on muuta Nõmme turg munitsipaalpoeks.
Moodsal ajal käivad kriisid kiiremini kui vanasti. Eesti Panga hinnangul kahaneb sisemajanduse kogutoodang tänavu 1,8 protsendi ja tuleval aastal 2,1 protsendi võrra, kuid tõusu oodatakse juba kahe aasta pärast.
SEB analüütik Ruta Eier ütles möödunud nädalal, et majanduslanguse pikale venimise üks põhjusi on krooni fikseeritud kurss. Keskpank lubab krooni-euro kursist kümne küünega kinni hoida.
Kui varem kinnitasid riigijuhid ja keskpankurid, et "oodatud majanduskorrektsioonis" pole midagi hullu, sest meie peamised eksporditurud elavad hästi, siis praegu räägitakse juba, et "väliskeskkond ei soosi esialgu eksporditulude kasvu". Keskpank ütleb: "Kasvuväljavaateid on tunduvalt kärpinud ka kõik lähinaabrid, kes moodustavad meie ekspordimahust tublisti üle poole. [-] Kapitali- ja kaubaturgude kiire lõimumine viimase kümne aasta jooksul on toonud kaasa riikide suurema sõltuvuse üksteisest ja majandusšokkide kiirema edasikandumise."

5. Eesti peaks vastutama Läti ja Leedu pangakriisi korral
Eestlased teavad väga hästi, et siinsed pangad kuuluvad rootslastele ning häda korral tõttavad meretagused peremehed meile appi.
Kuid suurema pangakriisi korral ei kanna kõiki kulusid ainult rootslased, vaid ka Eesti peaks sel juhul kasutama oma reserve.
Omaosaluse võime välja arvutada Rootsi riigi näitel, kes kavatseb paigutada panganduse stabiliseerimise fondi 2,5 protsenti SKTst. Eesti puhul tähendaks see 6,4 ­miljardit krooni ehk ligi 4800 krooni iga elaniku kohta.
See pole veel kõik. Vähesed teavad, et Hansapanga Läti ja Leedu harud kuuluvad formaaljuriidiliselt Eestile (peakorter on Tallinnas). Mis tähendab, et kui "lõunaosariikides" midagi tõsiselt viltu läheb, peab Eesti abistama lõunanaabreid samamoodi nagu rootslased meid. See vastutus pole sugugi väike. Hansapanga laenude kogumaht ületab Eesti SKT veerandi võrra.