Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. VII OSA: Rein Sepa talus
Juba öösel tunnen paremas päkas valu ja hommikul ei saa ma enam käia. Kujutage ette - pärast puhkepäeva!
Mis täpselt juhtus, jääbki arusaamatuks. Pealtnägijate tunnistusel olin ma õhtul täiesti tavaliselt liikunud ja lätlasi nende ühetoonilise liigo-liigotamise pärast hurjutanud. Siis kaks korda kukkunud, aga mõlemal korral lauda kaasa tõmbamata. Tunne on justnagu oleksin naela jalga astunud, aga haava pole ja saabas on terve.
Käimisest ei tule mul täna midagi välja, aga Ipikisse minek ei kuulugi meie otseste kohuste hulka, tagasi Petersoni ja Veidenbaumsi rajale jõuame alles Valgas.
Asi läheb veel halvemaks, kui mõlemad Jaanid ühest ojast läbi sumades pudelikillule astuvad. Nemadki tuuakse autoga tänasesse sihtpunkti, eeposte „Niebelungide laul", „Vanem Edda" ja „Noorem Edda" tõlkija Rein Sepa (1921-1995) tallu Ipiku lähedal.
Täna ei tee ka teised imesid, pedomeeter näitab vaid 16 000. Ainult Mehis tuleb jalgsi terve maa kompassi abil, sealhulgas kilomeetripikkusi tihnikuid ületades, mitu korda ära eksides ning võetakse õhtul vastu aplausiga. Meiega liituvad, kahjuks küll vaid üheks päevaks, Wimberg ja tema sõbratar Katja.
Üldiselt ei võta me kilomeetrite ja sammude arvu enam ammu tõsiselt.
Ma ei tea, kas see on jalavigastusest või mõnel muul subjektiivsel põhjusel, aga Rein Sepa talu jätab ängistava mulje. Siin on aeg seisma jäänud. Raamaturiiulitel Sepa surma-aastasse, muus materiaalses mõttes kuuekümnendaisse. Elekter on sees, isegi telekas ja raadio, aga muud mööblit üsna vaeselt. Öösel põrandal magades ja Sepa aegset tolmu sisse hingates hakkab endise peremehe vaim mu jalgade ümber luusima ja justnagu kaebab millegi üle. Mehis teab rääkida, et ühe versiooni kohaselt ei surnud Sepp loomulikku surma, vaid mingi koosjoomise käigus pussitanud kohalikud lätlased ta surnuks.
Ma ei tea, millise pahateoga Sepp Saksa okupatsiooni ajal hakkama sai, et tal Eestis elada ei lubatud - nagu ka näiteks Otto Tiefil. Aga iga viimane kui pisiasi räägib siin hüljatusest, vaimu ja võimu konfliktist esimese vaatevinklist eriti lootusetute väljavaadetega. Eriti ängistavalt mõjub asjaolu, et Sepp on maetud siiasamasse, pisikese talu aeda. Ma ei suuda hauakivi õieti vaadatagi.
Eesti piirini on siit ju vaid kaheksa kilomeetrit, kuni kitsarööpmeliste raudteede likvideerimiseni asus siin isegi raudteejaam, aga just selle näiva läheduse tõttu mõjub „viimse üksiklase" Sepa eksiilelu troostitumalt kui näiteks eesti põgenike elu Rootsis.
Haige jala, rusuva ümbruse ja muude äparduste tõttu pole mul täna tahtmist pikalt kirjutada. Ja mingeid jutte, mis päeva jutu tiitlit vääriksid, pole kah enam kuulda olnud.
