Eesti kotkad
Jens Salumäe. 21aastane, 180 cm, ligi 65 kg. Tallinlane. Jens on esimest hooaega suusahüppaja, varem kuulus kahevõistluse koondisesse. Kohtume Jensiga 19. detsembril Pirital Olümpiakomitees enne tema visiiti psühholoogi juurde.
Jaan: “Olen Otepääl lasteaiast saadik hüpanud. See on minu jaoks fiiling, naudin lendamise tunnet.”
Jens: “Alustasin kuueselt. Üle 10 000 hüppe olen oma elus kindlasti teinud.”
Jaan: “Varem oli varustusega probleeme – polnud häid suuski, hüppasin mingite vanadega. Tõukasin hoovõturaja otsast ära ja sideme kruvid tulid aukudest lahti, auke oli lihtsalt liiga palju puuritud. Kukkusin siiski pehmelt.”
Jens: “Ükskord vaatan hoovõtul, üks klamber on lahti! Mis seal ikka, panin klambri sõidu pealt kinni ja lasin edasi. Üks teine kord viis tuul hüppe pealt suusa ära.”
Jaan: “Möödunud talvel elasin Soomes, Helsingi äärelinnas. Paigaldasin ühes firmas ventilatsiooni. Treenisin Lahtis, põhiliselt nädalavahetustel. Sain tööandjaga kokkuleppele, et võisin võistlustel ja laagris käia.
Hüppajad naljatavad, et tänavu hakkas Suusaliit suusahüppeid viimaks spordialaks pidama ja annab treenimiseks piisavalt raha. Nüüd on rahalised võimalused paremad. Samas oli varem lõdvem, polnud kohustusi. "Nüüd on vaja ennast tõestada.”
Jens: “Mõtlesin juba pärast Lahti MMi (veebruaris 2001), et hakkan ainult hüppama. Otsustasin, et kui hüppan ennast olümpiamängudel spetsiaalhüpetes 50 sisse lõppvõistlusele, siis vahetan ala. Tundus, nagu oleksin terve elu selle jaoks trenni teinud.” Jens tegi olümpial Jaanist parema tulemuse – ta sai suurel mäel 49. koha. Kahevõistluses valmistas suusatamine Jensile põrgupiinu. Hüpete hea koht läks tal tavaliselt kehva suusatulemuse nahka.
Kõik arstlikud näitajad on mul nüüd paremaks läinud. Kahevõistlejatel hakkas võistlus juba üheksast. Nüüd on hea, magad kümne-üheteistkümneni. Jalutad natuke, sööd. Kui võistlus algab viie ajal, teed jooksu ja pika soojenduse. Kui kolme ajal, määrid selle asemel suuski.”
Jaan: “Trennis tahan Jensi kogu aeg võita. Viimastel treeningutel hakkas mul ka hüpe tulema.” Hüppajate koondis on terve suve trenni teinud ja võistelnud. Sel hooajal teevad nad kaasa Nelja Hüppemäe turneel ja veel paaril MKetapil, lisaks osaletakse Kontinentide Karika nimelises sarjas. Vahel on nädalas mitu võistlust.
Jens: “Praegu on Eesti Gaas (Jensi isiklik sponsor) minu jaoks nagu taevamanna, nad pole oma toetust alla lasknud. Hüppajaid toetavad veel Citroen ja Ithal. Suusaliit maksab palka, mis on miinimumi lähedane. Pärast Ruka MK-etappi (Salumäe oli seal 29.) maksab rahvusvaheline suusaliit kinni sportlase ja treeneri sõidud MK-etappidele.
Hüppamine on psühholoogiliselt raske. Hüppelaagris teeme kaks trenni päevas. Koju saame kuu või kahe peale ainult nädalaks. Põhiline treeningkoht on Lahtis, käime ka Kuopios. Näiteks Kuopios maksab hüpe viis eurot, päevas teeme neid umbes 15.”
Jaan: “Kõige keerulisem on hüpata kõrgelt mäelt ja suure tuulega.”
Jens: “Kõige parem on hüpata, kui temperatuur on nii miinus viis ja puhub kerge vastutuul. Kombe ju jäätub ära, kui väga külm on, kuigi paned rohkem asju selle alla selga. Ja näpud lähevad jäässe.”
Jaan: “Endale tundub, et mõni hüpe on täiuslik. Ma ei ole võistlustel veel teinud kahte oma hüpet. Tavaliselt langen teises voorus. Aga mitmel võistlusel oleksin võinud olla kümne sees. Kasutame palju psühhiaatrite abi, sellest peaks kasu olema.”
Jens: “Ideaalne hüpe peab olema ajus. See peab kogu aeg paremaks minema. Mõtlen hüpetest päris palju. Hillar filmib umbes 20 protsenti igast treeningust üles. Trenni ajal ma filmi vaadata ei taha – see on siis nagu teine trenn.”
Jaan: “Kui mul on kehv periood ja hüpped ei lähe, püüan õiget hüpet ette kujutada. Panen silmad kinni ja mõtlen hüppe peale. Siis püüan seda rakendada. Eestis on see võte edu toonud (Jaan on kolmekordne Eesti meister).”
Jens: “Kui mul läheb pikka aega väga sitasti, hüppan ilma prillideta. Näen kuidagi paremini. Kiirus on 90 kilomeetrit tunnis, ma olen miinus kahekümnega ka ilma prillideta hüpanud – mul ei hakka silmad vett jooksma.”
Jaan: “Unes näen hästi palju võistlusi. Hüppan nii sileda maa peale, et sinna ei tohiks olla võimalik maanduda.”
Jens: “Võistlusi ma unes ei näe. Näen mägesid, kus ma kunagi hüpanud pole ja hästi imelikke hüppeid.”
Jaan: “Hüpete vaheajal rahustan ennast. Teen väikese jooksu. Arutan treeneriga tehnikat. Vahel kuulan autos muusikat.”
Jens: “Pärast proovihüpet on kaks tundi paus. Kogu aeg pead ennast sooja hoidma. Vahepeal võtad kombe seljast, paned uuesti tagasi. Püüan üksi olla, teistest nati eemal. Muusikat ei tahagi kuulata – hüpped on liiga rahulik ja rütmiline ala. Kohvi läheb palju. Jaaniga räägin kiirusest või sellest, mida suusale alla panna. Hüppest ei räägi, sellest on trennis räägitud küll.
Määrime suusad ise. Sakslastel ja soomlastel on oma meistrid kaasas. Saab hakkama. Kahevõistluses oli seitse paari suuski, nendega sebimine väsitas küll ära. Kui teised, kellel oma määrdemehed olemas, veel magasid, higistasid Eesti kahevõistlejad suuskade kallal – aga enamasti panid määrdega puusse.”
Jaan: “Bischofshofeni mägi on teistest erinev, tavatult lauge hoovõtu ja madala lennuga. Seal tuleb lausa kätega hoogu lükata.”
Jens: “Nendest mägedest olen varem hüpanud ainult Innsbruckis, aga suvel.”
Jaan: “Olen sellel võistlusel kolmandat korda. Suure publikuga harjub ära. Nelja Hüppemäe turneed vaatab tohutu hulk inimesi, mõnele staadionile mahub üle 30 000 pealtvaataja. Mul oli Lahti MMil suure publiku probleem – treeninghüpetel olin viies, aga võistlusel ei läinud üldse hästi.”
Jens: “Sellist publikut pole ma võistlustel enne näinud, kahevõistlusi nii palju inimesi ei vaadanud.”
Jaan: “Nelja Hüppemäe turneel lõppvõistlusele pääsemine on reaalne. Olen selle nimel nii palju tööd teinud.”
Jens: “Lõppvõistlusele saada on täiesti reaalne. Sellel võistlusel on see ju eriti õnnemäng.”
Minu hüpe (Jens Salumäe)
Hoovõtt. Siin peavad jalad olema täpselt õige nurga all. Kükkisasendis peavad õlad ja põlved olema üksteisele võimalikult lähedal. Tasakaal paigas – mitte liiga ette ega liiga taha kallutatud.
Selles punktis hakkab jõud mõjuma, õiget asendit on raske hoida.
Äratõuge. Umbes kolm meetrit enne hüppemäe serva – mõni varem, mõni hiljem. Tõukel on selg pisut küürus, keha pisut ettepoole kaldu, käed taha sirutatud. Kiirused ulatuvad üle 90 km/h. Sel aastal kaotasime parematele ainult kilomeetriga tunnis.
Lend. Paraja vastutuulega on kõige parem hüpata. See tekitab suuskade alla padja. Kui tuul on tagant, lähevad suusad alt ära ja kukud sinnasamasse hüppemäe serva juurde maha. Kui asend on paigas, tuleb edasi ainult lennata.
Maandumine. Kes kuidas oskab. Parem, kui see on telemark (põlvedest kõverdatud, üks jalg teisest saapapikkuse võrra ees, käed tasakaaluks kõrvale sirutatud).
Nelja Hüppemäe turnee
29.12 Oberstdorf (K-115); 1.01 Garmisch-Partenkirchen (K-115); 4.01 Innsbruck (K-120); 6.01 Bischofshofen (K-120). Kaks esimest etappi on Saksamaal, järgmised Austrias. Eesti kanalid võistlusi tänavu üle ei kanna.
Süsteem on tavalisest hüppevõistlusest põnevam. Igal etapil pääseb põhivõistlusele valikvõistluse 50 paremat. Kindlasti saavad nende hulka MK-sarja hetkeseisu 15 paremat. Põhivõistluse esimeses voorus võisteldakse paarides (1. ja 50. ning 2. ja 49. jne). Teises voorus jätkavad paaride võitjad, lisaks kaotajatest viis paremat ehk lucky losers.
Turnee üldvõitja selgub nelja võistluse punktide liitmisel. Peaauhind on Audi A4. Tegu on suure šõuga. Näiteks 1. jaanuari etapi vaheajal esinevad publikule ooperitäht Jose Carreras ja poplaulja Kim Styles.
Treener Hillar Hein on turneel juba seitsmendat korda. Seni pole eestlased lõppvõistlusele pääsenud.
